Kliiniline psühholoog-psühhoterapeut · Avaldatud
Üksindus täiskasvanueas on midagi, millest räägitakse harva, sest see võib tunduda piinlik. Sul võib olla töö, võib-olla pere ja telefon täis kontakte, kuid siiski mitte kedagi, kellele halva päeva õhtul helistada. Üksindus võib tulla jutuks ka siis, kui inimene pöördub hoopis ärevuse, unehäirete või madala meeleolu pärast. Selles artiklis vaatame, miks üksindus nii valus on ja mida sellega päriselt teha saab.
Üksindus ja üksi olemine ei ole sama asi
Üksi olemine on olukord: oled ruumis või kodus parajasti ainus inimene. Üksindus on subjektiivne tunne, et sul puudub selline side või lähedus, mida vajad. Neid võib kogeda eraldi. Inimene võib elada üksi ja tunda end hästi; teine võib elada viieliikmelises peres ning tunda end siiski üksikuna.
Üksindus tekib siis, kui olemasolevate suhete hulk, kvaliteet või lähedus ei vasta sellele, mida inimene ise vajab. Seetõttu ei aita alati nõuanne „mine rohkem inimeste sekka“. Ka seltskondlik üritus, kus ei teki päris kontakti, võib üksildustunnet võimendada.
Miks üksindus võib nii palju haiget teha?
Sotsiaalne side on vaimse ja füüsilise tervise oluline osa. Pikaajaline üksindus ja sotsiaalne isoleeritus on seotud suurema depressiooni, ärevuse, südame-veresoonkonnahaiguste ja varasema suremuse riskiga. Need seosed ei tähenda, et üksindus määraks kellegi tervise või tuleviku, kuid on piisav põhjus seda tõsiselt võtta.
Üksindus ei ole iseloomu viga ega laiskus. See on oluline kogemus, mis võib anda märku, et inimese sotsiaalsete vajaduste ja tegelike suhete vahel on tekkinud liiga suur vahe. Erinevalt näljast või janust ei ole seda võimalik kiiresti ühe kohtumisega lahendada: usaldus ja lähedus kujunevad ajaga.
Miks see täiskasvanuna nii raske on?
Koolis ja ülikoolis tekivad suhted sageli iseenesest, sest samade inimestega kohtutakse iga päev. Täiskasvanueas see struktuur muutub. Vanad sõbrad kolivad, saavad lapsed, vahetavad tööd või liiguvad lihtsalt eri rütmis edasi. Töökaaslastega võib suhelda palju, kuid peamiselt tööasjus.
Üksindus võib süveneda pärast kolimist, lahkuminekut, lapse sündi, leina, haiguse algust või töökorralduse muutust. Ka inimesel, kellel on palju tuttavaid, võib puududa keegi, kellega rääkida ausalt ja turvaliselt.
Üksinduse lõks
Pikaajaline üksindus võib muuta teiste inimestega kontakti võtmise raskemaks. Vastamata sõnum võib tunduda tagasilükkamisena, neutraalne reaktsioon kriitikana ning kutse kohtuda liiga koormava või riskantsena. Siis võib inimene tõmbuda veel rohkem tagasi, kuigi ta tegelikult igatseb lähedust.
See ei ole vastuolu ega iseloomunõrkus. Vältimine võib anda hetkeks kaitstuse või kergenduse, kuid hoida üksildust pikemas plaanis alal.
Näiteks võib inimene mõelda: „Kõigil on oma elu, ma ei taha tüli teha.“ Samal ajal võib vana tuttav olla rõõmus, et keegi temale kirjutab. Sellist tulemust ei saa ette teada, kuid väike kontaktivõtt annab võimaluse seda kontrollida.
Mida päriselt saad teha?
Regulaarsus enne sügavust
Sõprus kujuneb enamasti korduvatest kohtumistest, mitte ühest väga heast õhtust. Vali üks tegevus või koht, kus käia samal ajal iga nädal: trenn, koor, keeleklubi, kursus või vabatahtlik töö. Tutvus ja usaldus saavad kasvada siis, kui samad näod korduvad.
Väikesed sammud enne suuri
Ära pea alustama kolleegi õhtusöögile kutsumisest. Võid küsida, kuidas tal nädalavahetus läks, kuulata vastust ja järgmisel korral vestlust jätkata. Väike ja korduv kontakt on sageli lihtsam kui üks suur sotsiaalne pingutus.
Vanad kontaktid enne uusi
Paljudel inimestel on keegi, kellega side lihtsalt vaikselt katkes. Sõnum „Mõtlesin sinu peale, kuidas sul läheb?“ võib olla piisav algus, ka siis, kui viimasest suhtlusest on palju aega möödas.
Ütle huvi välja
Kui suhtlemine kellegagi tundus hea, võib seda öelda: „Mul oli sinuga tore rääkida. Teeks seda teine kord veel.“ Täiskasvanud eeldavad sageli ekslikult, et teine inimene ei ole huvitatud, kuigi teine võib oodata täpselt samasugust märki.
Vaata ekraaniaega ja selle rolli ausalt
Sotsiaalmeedia ja sõnumid võivad pakkuda kontakti, kuid nende mõju sõltub sellest, kuidas neid kasutatakse ja kuidas inimene end pärast tunneb. Mõne jaoks aitab veebisuhtlus sidet hoida; teise jaoks asendab see kohtumisi, mida ta tegelikult igatseb. Küsi endalt: kas see tegevus jätab mind pärast rohkem ühendatuks või üksikumaks?
Kui üksildustunne püsib, sellega kaasneb madal meeleolu, ärevus, unehäire või inimestest hoidumine, tasub sellest rääkida psühholoogi või muu vaimse tervise spetsialistiga.
Millal pöörduda spetsialisti poole?
Üksindus ei ole diagnoos ega tähenda iseenesest, et peaks psühholoogi poole pöörduma. Abi tasub siiski küsida, kui üksildustunne püsib, põhjustab kannatusi või käib koos madala meeleolu, unehäirete, ärevuse või inimestest eemaldumisega.
Kui väldid inimesi eelkõige hirmust hinnangu, piinlikkuse või tagasilükkamise ees, võib taustal olla sotsiaalne ärevus. Kui huvi varem oluliste asjade vastu on kadunud ja meeleolu on olnud nädalaid madal, loe depressiooni ravi lehte.
Psühholoog ei asenda sõprussuhteid, kuid saab aidata mõista, mis kontakti loomist või hoidmist raskendab, ning harjutada samme, mis üksi tunduvad liiga suured. Psühholoogiline nõustamine kohta saab lugeda eraldi. Mõnele inimesele võib sobida ka kogemusnõustamine, kus toetab sarnase elukogemusega inimene.
Kui soovid olukorra rahulikult läbi rääkida broneeri vastuvõtuaeg. Esimene kohtumine aitab kaardistada, milline tugi võiks sulle sobida.
Korduma kippuvad küsimused
Kas üksindus on vaimse tervise probleem?
Üksindus ei ole haigus ega diagnoos. See on tunne, et sul on vähem lähedust või sidet, kui vajad. Kui üksildustunne kestab pikalt ja käib koos madala meeleolu, ärevuse, unehäirete või inimestest eemaldumisega, tasub sellele tähelepanu pöörata ja vajadusel abi küsida.
Miks ma tunnen end üksikuna, kuigi mul on pere ja töö?
Üksindus ei sõltu ainult inimeste arvust sinu ümber, vaid sellest, kas sul on piisavalt turvalisi ja tähenduslikke suhteid. Ka peres või tööl võib inimene tunda, et tal ei ole kedagi, kellega rääkida ausalt sellest, kuidas tal päriselt läheb.
Kuidas täiskasvanuna uusi sõpru leida?
Sageli aitab regulaarne osalemine samas kohas või tegevuses: trenn, koor, kursus või vabatahtlik töö. Sõprus kujuneb enamasti korduvatest kohtumistest ja väikestest kontaktidest. Võid alustada lihtsast vestlusest või kohvi pakkumisest, mitte suurest kutsest.
Kas psühholoog aitab üksinduse vastu?
Psühholoog ei asenda sõprussuhteid, kuid saab aidata mõista, mis kontakti loomist või hoidmist raskendab. Näiteks võib taustal olla hirm tagasilükkamise ees, sotsiaalne ärevus, madal enesehinnang, lein või varasemad haiget tegevad suhted. Nende teemadega saab nõustamises töötada.
Kas sotsiaalmeedia aitab üksinduse vastu?
See sõltub kasutusviisist. Sotsiaalmeedia võib aidata sidet hoida, leida sarnaste huvidega inimesi või kohtumisi kokku leppida. Samas võib teiste elu jälgimine, võrdlemine ja passiivne kerimine mõnel inimesel üksildustunnet võimendada.
Kasulik on märgata, kuidas end pärast kasutamist tunned: kas rohkem ühenduses või rohkem eraldatuna. Kui võimalik, kasuta digikanaleid päris vestluste ja kohtumiste toetamiseks, mitte nende ainsa asendusena.
