AT Praksis | Vaimse tervise teenused

Illustratsioon vanemast, kes istub teismelise kõrval voodiserval hämaras toas

Teismelise depressioon: mida vanem peaks märkama

Teismelise depressioon ei pruugi alati välja näha nagu täiskasvanu depressioon. Kurbuse kõrval või selle asemel võib esineda ärrituvus, konfliktid, eemaldumine, motivatsioonilangus või tunne, et miski ei paku enam huvi. Need muutused võivad kuuluda teismeikka, kuid võivad viidata ka depressioonile või muule vaimse tervise raskusele, üksnes uksepaukude või vaikimise põhjal diagnoosi teha ei saa.

Vanem küsib endalt: kas see on lihtsalt teismeiga või midagi rohkemat? Oluline on vaadata muutuse kestust, tugevust ja mõju unele, kooliskäimisele, sõprussuhetele, huvidele ning igapäevasele toimetulekule.

Selles artiklis räägime, millised tunnused võivad viidata depressioonile, kuidas noorega sellest rääkida ning mida kindlasti mitte öelda.

Teismeiga või depressioon

Tavalises teismeeas võivad tuju ja käitumine kiiresti muutuda. Noor võib olla hommikul pahur, kuid õhtul sõpradega naerda; ta võib soovida rohkem omaette olla, kuid käia siiski trennis, vastata sõpradele või oodata midagi meeldivat.

Depressiooni korral on muutus püsivam ja ulatuslikum. Madal meeleolu või ärrituvus võib olla kohal enamiku ajast ning huvi varem oluliste tegevuste vastu väheneb. Muutus mõjutab sageli und, kooliskäimist, suhteid ja igapäevast toimetulekut ning kestab nädalaid, mitte üksikuid halbu päevi.

Vanem võiks küsida: kas noor tunneb veel millestki rõõmu või ootust? Kas tal on hetki, mil ta saab sõprade, hobide või muu olulisega ühendust? Üks vastus ei anna diagnoosi, kuid püsiv rõõmu ja huvi kadumine on põhjus olukorda lähemalt uurida. Depressiooni hindamisel vaadatakse alati ka sümptomite kestust, noore elukorraldust ja mõju toimetulekule.

Märgid, mida vanem võib märgata

Teismeline ei pruugi ise osata öelda, et tal on depressioon. Mõnikord ei ole tal sõnu selle jaoks või ta ei taha vanemat muretsema panna. Märgid võivad avalduda käitumises:

  • püsiv ärrituvus, viha või tavapärasest tugevamad konfliktid;

  • uni on paigast ära: noor on öösel üleval, magab päeval või magab palju, kuid tunneb end ikka väsinuna;

  • söömine või isu on märgatavalt muutunud;

  • koolitöö, hinded või kohalolek halvenevad;

  • sõpradest, trennist või muudest varem olulistest tegevustest eemaldumine;

  • sagedased peavalud, kõhuvalu või väsimus, eriti kui kehaline põhjus ei selgita neid täielikult;

  • tavapärasest väiksem hool enda, hügieeni või igapäevaste kohustuste eest;

  • laused nagu „mis mõtet sellel on“, „kõik oleks parem ilma minuta“ või „ma olen kõigile tüliks“.

Ükski tunnus eraldi ei tähenda tingimata depressiooni. Tähele tasub panna muutuse tervikpilti: kui kaua see kestab, kui palju see noort häirib ja kas see mõjutab tema igapäevaelu.

Enesevigastamine ja enesetapumõtted

See teema võib vanemat hirmutada, kuid sellest tuleb rääkida rahulikult ja otse. Enesevigastamine, näiteks lõikumine, ei tähenda automaatselt soovi surra. Sageli on see noore katse tulla toime väga tugeva sisemise pinge, tuimuse või enesevihaga. Samas suurendab enesevigastamine enesetapuriski ning seda tuleb alati tõsiselt võtta.

Kui märkad haavu või kahtlustad enesevigastamist, ära karju, häbista ega nõua lubadust, et seda enam ei juhtu. Ütle rahulikult: „Ma märkasin, et sul on haiget tehtud. Ma ei ole sinuga pahane. Ma tahan aru saada, mis toimub, ja aidata sul turvaliselt olla.“

Küsi ka otse: „Kas sul on olnud mõtteid, et sa ei taha enam elada või tahaksid end tappa?“ Rahulik küsimus ei tekita neid mõtteid ega „pane ideed pähe“. Kui noor vastab jaatavalt, küsi, kas tal on plaan, vahendid või kas ta on juba midagi teinud.

Kui noorel on konkreetne plaan või vahendid, ta on end vigastanud ohtlikult, ütleb, et ei suuda end turvaliselt hoida, või vanem ei ole tema turvalisuses kindel, helista kohe 112 ja ära jäta noort üksi. Emotsionaalse kriisi korral saab tuge Eluliinilt 655 8088.

Kuidas teismelisega rääkida?

Ära sunni noort kohe pikale ja tõsisele vestlusele. Mõnele teismelisele on lihtsam rääkida kõrvuti olles: autos, jalutuskäigul või koos midagi tehes. Silmside puudumine võib vestlust hõlbustada, kuid oluline on lähtuda noore eelistusest.

Alusta tähelepanekust, mitte diagnoosist: „Ma olen märganud, et oled viimasel ajal rohkem oma toas ja tundud väsinud. Ma ei tea, mis toimub, aga ma olen siin ja tahan aru saada.“ Seejärel anna talle aega vastata. Vaikus on lubatud. Kui vastus on „midagi pole“, võid öelda, et sa ei suru peale, kuid oled valmis kuulama, kui ta soovib hiljem rääkida.

Väldi lauseid nagu „Mis sul ikka muretseda on“, „Minu ajal olid asjad raskemad“, „Võta ennast kokku“ või „Sa lihtsalt istud liiga palju telefonis“. Need võivad noore kogemuse pisendada ja vestluse sulgeda.

Kuula rohkem, kui räägid. Vanem soovib sageli kiiresti lahendust leida, kuid noor võib esmalt vajada tunnet, et teda võetakse tõsiselt ega hakata kohe parandama või nõu andma.

Mida vanem saab kodus teha?

Püüdke hoida päev võimalikult etteaimatav: enam-vähem regulaarne ärkamisaeg, söögikorrad ja võimalus puhata. Rutiin ei ravi depressiooni, kuid võib toetada und, söömist ja igapäevast toimetulekut ajal, mil need on raskemad.

Ekraanide ja une puhul tasub otsida tasakaalu. Telefon ööseks toast välja viimine võib toetada und, kuid seda on parem arutada noorega ning teha kokkuleppena, mitte karistusena. Kui võrgus mängimine või suhtlemine on noore jaoks oluline kontakt sõpradega, ei tasu seda automaatselt ära võtta. Piirid võivad olla vajalikud, kuid eesmärk on toetada und, turvalisust ja suhteid, mitte noort veel rohkem isoleerida.

Räägi kooliga, kui noor sellega nõustub või olukord seda nõuab. Klassijuhataja või kooli tugispetsialist võib märgata muutusi kohalolekus, õppimises ja suhtluses ning aidata arutada, milline ajutine tugi oleks mõistlik.

Hoolitse ka enda eest. Depressioonis noore vanem võib olla kurnatud, hirmul ja süütundega. Vanema käitumine või üksik viga ei ole tavaliselt depressiooni ainupõhjus. Ka vanemal on õigus nõu ja toetust küsida.

Millal pöörduda spetsialisti poole

Abi tasub küsida, kui muutused on kestnud vähemalt kaks nädalat ja mõjutavad noore und, kooliskäimist, suhteid, huvisid või igapäevast toimetulekut. Abi ei pea siiski ootama kaks nädalat, kui noor kannatab selgelt, enesevigastab või räägib surmast.

Teismelise depressiooni ravi valitakse pärast põhjalikku hindamist. Sageli on keskne koht psühhoteraapial; sõltuvalt sümptomite raskusest, riskist ja noore vajadustest võib olla vajalik ka laste- ja noorukite psühhiaatri hinnang ravimite või muu ravi osas. Noorte vaimse tervise lehte ja laste vaimse tervise KKK-st leiab rohkem infot vastuvõtu korralduse kohta.

Kui teismeline ei ole valmis psühholoogi juurde tulema, võib vanem alustada nõustamisest üksi. Esimene kohtumine aitab sageli kaardistada, kuidas noort kodus toetada ja milline järgmine samm oleks sobiv. Kui pere suhted või konfliktid mõjutavad olukorda, võib kaaluda pereteraapiat. Ravimite vajaduse hindamiseks sobib psühhiaatri vastuvõtt.

Ära jää ootama, et püsiv meeleolulangus või eemaldumine iseenesest kindlasti möödub. Mida varem saab noor sobivat tuge, seda varem saab selgust, mis tema enesetunnet mõjutab ja milline abi võiks toimida.

Broneeri vastuvõtuaeg noorele või tule esmalt vanemana nõustamisele, et olukord koos läbi mõelda.

Korduma kippuvad küsimused

Kuidas eristada teismelise depressiooni tavalisest teismeeast?

Tavalises teismeeas võivad tuju ja käitumine kiiresti muutuda, kuid noorel säilivad enamasti ka head hetked, huvid ja kontaktid. Depressioonile võib viidata püsiv muutus, mis kestab vähemalt kaks nädalat ning mõjutab und, kooliskäimist, suhteid, huvisid või igapäevast toimetulekut.

Ärrituvus, eemaldumine või vähene naermine üksi ei tähenda depressiooni. Tähele tasub panna muutuse tervikpilti ja seda, kas noor tunneb veel rõõmu või ootust varem oluliste asjade suhtes.

Kas ma võin küsida teismeliselt otse enesetapumõtete kohta?

Jah. Rahulik ja otsene küsimus ei tekita enesetapumõtteid, vaid võib anda noorele võimaluse neist rääkida. Võid küsida: „Kas sul on olnud mõtteid, et sa ei taha enam elada või tahaksid end tappa?“

Kui vastus on jaatav, küsi ka, kas tal on konkreetne plaan või vahendid või kas ta on juba midagi teinud. Kui noor ei suuda end turvaliselt hoida, tal on plaan või vahendid, ta on teinud midagi ohtlikku või sa ei ole tema turvalisuses kindel, helista kohe 112 ja ära jäta teda üksi. Emotsionaalse kriisi korral saab tuge Eluliinilt 655 8088.

Mida teha, kui teismeline ei taha psühholoogi juurde minna?

Vastuseis on mõistetav. Küsi, mida ta vastuvõtu juures kardab, ja paku võimalusel valikuid: kas ta soovib ise spetsialisti kohta lugeda, tulla üksi või koos vanemaga ning millist spetsialisti eelistada.

Vanem võib tulla esimesele kohtumisele ka üksi, et saada nõu, kuidas noort toetada ja mida järgmiseks teha. Noort ei ole mõistlik häbistada ega ähvardada, kuid turvalisuse või tõsise tervisemure korral peab vanem abi korraldamiseks tegutsema ka siis, kui noor ei ole sellega nõus.

Kas teismelise depressiooni ravitakse ravimitega?

Ravi sõltub depressiooni raskusest, kestusest, kaasnevatest raskustest ja noore enda vajadustest. Psühhoteraapia on sageli oluline osa ravist. Mõõduka või raske depressiooni korral võib laste- ja noorukite psühhiaater kaaluda ravi osana ka antidepressanti; seda otsustatakse koos noore ja vanemaga ning ravi vajab regulaarset jälgimist.

Kas depressioonis teismelise telefoni peaks ära võtma?

Telefonikasutuse piirid võivad olla vajalikud, eriti une toetamiseks. Näiteks võib kokku leppida, et telefon laeb öösel väljaspool magamistuba. Täielik keelamine ei ole aga alati parim lahendus, sest telefon võib olla noore jaoks oluline kontakt sõpradega.

Parem on uurida, kuidas telefonikasutus und, meeleolu ja suhteid mõjutab, ning teha noorega võimalikult selged kokkulepped. Eesmärk on toetada turvalisust ja taastumist, mitte kasutada telefoni äravõtmist karistusena.

Allikad

Scroll to Top