Kliiniline psühholoog-psühhoterapeut · Avaldatud
Kui laps peab minema psühholoogi juurde, ei ole vanema suurim mure sageli vastuvõtt ise, vaid see, kuidas sellest lapsele rääkida. Kas laps mõtleb, et temaga on midagi valesti? Kas ta hakkab vastu? Kas ta üldse soovib või suudab võõra inimesega rääkida?
Need küsimused on arusaadavad. See, kuidas vanem psühholoogi juurde minekut sõnastab, võib mõjutada lapse ootusi ja turvatunnet. Eesmärk ei ole last veenda, et „kõik on korras”, ega sundida teda kohe rääkima, vaid anda aus, eakohane ja rahulik selgitus selle kohta, miks abi otsitakse.
Selles artiklis vaatame, kuidas vestlust alustada, mida eri vanuses lapsele öelda ning milliseid konkreetseid lauseid saab kasutada.
Miks see vestlus üldse tähtis on?
Lapsel on kergem psühholoogi vastuvõtule tulla, kui ta teab vähemalt eakohasel viisil, kuhu ta läheb ja miks. Kui kohtumisest ei ole räägitud või lapsele antakse eksitav selgitus, võib ta tunda segadust, hirmu või usaldamatust. Samamoodi võib häbi suureneda siis, kui psühholoogi juurde minekut esitatakse karistuse või „parandamisena”.
Rahulik ja aus selgitus ei taga, et laps tuleb kohtumisele hea meelega. Tal võib olla vastumeelsus, ärevus või palju küsimusi. Kuid see annab talle võimaluse valmistuda ning näitab, et vanem võtab tema tundeid tõsiselt.
Vanema sõnastus kujundab ka lapse arusaama abi küsimisest. Kui psühholoogi juurde minekust rääkida kui ühest viisist keerulises olukorras tuge saada, mitte kui märgist sellest, et lapses on midagi valesti, võib see vähendada häbi ja muuta koostöö lihtsamaks.
Kolm põhimõtet, mis kehtivad igas vanuses
Räägi aegsasti, ära jäta seda viimasele hetkele
Räägi kohtumisest vähemalt paar päeva enne selle toimumist, mitte alles autos teel sinna. Lapsel on siis aega küsida, oma tundeid väljendada ja harjuda mõttega, et ees ootab uus olukord.
Ära tee sellest süüdistust
Laps ei peaks kuulma sõnumit: „Sinuga on midagi valesti ja seda tuleb parandada.” Parem on öelda: „Sul on praegu raske” või „Meie perel on praegu raske ning on inimesi, kes oskavad sellistes olukordades aidata.” Psühholoog on abiline, mitte parandaja ega karistus.
Ole aus selles, mida sa tead ja mida ei tea
Kui laps küsib, mis vastuvõtul tehakse, ja sa ei tea täpselt, ütle seda. Näiteks: „Arvan, et te räägite ja võib-olla mängite või joonistate. Psühholoog räägib teile täpsemalt, kuidas tema töötab.” Ära anna lubadusi, milles sa kindel ei ole, näiteks et kohtumine toimub ainult ühe korra või et laps ei pea midagi rääkima. Ausus toetab usaldust ka siis, kui vastus on „ma ei tea veel”.
Väikelaps ja algklassilaps (umbes 4-9 aastat)
Selles vanuses lapsele võib abi olla võrdlusest teiste abilistega, keda ta juba tunneb. Hoia jutt lühike, konkreetne ja tunnetele lähedane.
Näidislause:
„Sa tead, et kui kõht valutab, käime arsti juures. Viimasel ajal on sul olnud palju hirmu [või viha, kurbust] ja ka selliste tunnete jaoks on olemas abiline. Psühholoog räägib lastega, aitab neil oma tundeid paremini mõista ning vahel kasutatakse selleks mängu või joonistamist. Mina tulen sinuga kaasa ja lepime kohapeal kokku, kuidas kohtumine toimub.”
Väike laps võib küsida väga praktilisi asju: kas seal on mänguasjad, kas vanem tuleb kaasa või kas talle tehakse süsti. Vasta ausalt ja võimalikult lihtsalt. Võid öelda näiteks: „Süste seal ei tehta. Psühholoog räägib ja teeb vahel lastega tegevusi. Kui me kohale jõuame, saame ruumi koos vaadata.”
Vanema kohalolek kohtumisel sõltub lapse vanusest, murest, lapse soovist ja psühholoogi tööviisist. Mõnikord alustatakse koos vanemaga, mõnikord räägib psühholoog osa ajast lapsega eraldi.
Ära ütle: „Kui sa hästi käitud, ei pea me minema.” See võib siduda psühholoogi juurde mineku karistusega. Samuti tasub vältida lapse ees tema „probleemidest” rääkimist nii, nagu teda ei oleks ruumis, ka siis, kui ta tundub parajasti millegi muuga hõivatud.
Vanem koolilaps (umbes 10-13 aastat)
Selles vanuses laps soovib sageli teada, miks ta psühholoogi juurde läheb. Ta võib tunda piinlikkust, karta teiste reaktsioone või mõelda, et temaga on midagi erilist või häbiväärset. Kasulikum on nimetada konkreetset olukorda kui kirjeldada last iseloomu kaudu.
Näidislause:
„Olen märganud, et sul on viimasel ajal enne kooli sageli kõhuvalu ja õhtuti on raske magama jääda. Ma tahan, et sul oleks kergem, aga ma ei oska seda üksi lahendada. Psühholoog on inimene, kes aitab lastel ja noortel selliseid raskusi mõista ning nendega toime tulla. See ei tähenda, et sinuga oleks midagi valesti.”
Räägi lapsega ka privaatsusest, kuid ära luba täielikku saladust. Võid öelda:
„Osa sellest, millest sa psühholoogiga räägid, võib jääda teie vahele. Psühholoog selgitab sulle ja mulle, mida ta vanemaga jagab ning kuidas mina saan sind toetada. Kui ta muretseb, et sinu või kellegi teise turvalisus on ohus, peab ta sellest täiskasvanuga rääkima, et abi saaks kohale tulla.”
Täpsed kokkulepped sõltuvad lapse vanusest, olukorrast ja spetsialisti hinnangust ning need tasub esimesel kohtumisel koos läbi rääkida.
Kui laps ütleb „ma ei lähe”, püüa esmalt uurida, mida ta kardab. Ta võib muretseda, et peab rääkima asjadest, milleks ta pole valmis, et keegi saab teada või et psühholoogi juurde minek tähendab, et ta on „hull”. Võid kinnitada, et ta ei pea esimesel kohtumisel kõike rääkima ja et tal on õigus küsimusi küsida. Kui hindamine või abi on lapse turvalisuse või heaolu jaoks vajalik, ütle seda ausalt, ilma ähvardamise või häbistamiseta.
Teismeline (14+)
Teismelise kaasamine otsustesse on eriti tähtis. Kui olukord lubab, paku talle päris valikuid: kas ta soovib, et vanem tuleks esimesele kohtumisele kaasa või ootaks lähedal, kas ta tahab enne lugeda psühholoogi tutvustust ning millise spetsialisti või kohtumise vormiga ta end turvalisemalt tunneks. Kõiki valikuid ei pruugi alati olla võimalik pakkuda, kuid noore arvamust tasub küsida ja arvesse võtta.
Näidislause:
„Näen, et sul võib olla raske, ja ma ei taha, et sa jääksid sellega üksi. Ma ei püüa sind muuta ega öelda, mida sa tundma pead. Psühholoog on inimene, kes saab sind kuulata ja aidata sul aru saada, mis toimub. Kohtumisel räägitakse ka sellest, mis jääb teie vahele ning mida peab turvalisuse pärast vanemaga jagama. Võime proovida ühe kohtumise ja pärast koos arutada, kuidas see sulle tundus.”
Teismeline võib öelda, et temaga on kõik korras. Selle üle ei ole tavaliselt kasulik vaielda. Võid öelda, mida oled märganud, et hoolid, ning jätta võimaluse hiljem uuesti rääkida. Samal ajal ei pea vanem jääma ootama, kui noore turvalisus või tervis on ohus.
Enesevigastamine, enesetapumõtted, väga piiratud söömine, kiire kaalulangus või muu tõsine muutus enesetundes ja toimetulekus vajavad kiiret professionaalset hindamist. Otsese ohu korral helista 112.
Noore vaimse tervise teenustest meie kliinikus saab lugeda noorte vaimse tervise lehelt.
Mida esimesel kohtumisel oodata?
Esimese kohtumise ülesehitus sõltub lapse vanusest, murest ja kokkulepetest. Sageli räägib psühholoog alguses vanema või vanematega — kas eraldi või koos lapsega — et mõista, mis mure on, millal see algas, kuidas see igapäevaelu mõjutab ja mida on juba proovitud. Lapse või noore jaoks on esimene kohtumine sageli eelkõige tutvumine ning ta ei pea kohe rääkima kõige raskematest asjadest.
Kohtumisel selgitatakse lapsele ja vanemale ka seda, kuidas privaatsus toimib: mida võib laps rääkida omaette, millist üldist infot arutatakse vanemaga ning millal tuleb turvalisuse tõttu täiskasvanuid kaasata.
Pärast vastuvõttu ei ole tavaliselt kasulik küsida: „Mis te seal rääkisite?” See võib panna lapse tundma, et ta peab oma privaatsuse ja vanemaga läheduse vahel valima. Paremad küsimused võivad olla:
„Kuidas sul seal oli?”
„Kas on midagi, mida sa tahad mulle ise rääkida?”
„Mida mina saaksin teha, et sul oleks järgmine kord lihtsam?”
Kui laps ei soovi kohtumisest rääkida, tasub tema tempot austada, hoides samal ajal rahulikult ühendust ja huvi alles.
Täpsemalt kirjeldame protsessi lastepsühholoogi vastuvõtu lehel ning levinud küsimustele vastame laste vaimse tervise KKK-s.
Millal pöörduda spetsialisti poole?
Vanemad võivad murega abi otsimist edasi lükata, kartes üle reageerida. Kindlat ajapiiri ei ole: mõni muutus möödub kiiresti, teine vajab tähelepanu juba alguses. Nõu tasub küsida siis, kui mure püsib, süveneb või mõjutab lapse igapäevaelu, näiteks kooliskäimist, suhteid, und, söömist, meeleolu või turvatunnet, ning kodused võtted ei ole piisavalt aidanud.
Kiiremat hindamist vajavad olukorrad, kus laps räägib enesevigastamisest või surmast, ei saa enam tavapäraselt toimida, keeldub pikemalt söömast või tekib kahtlus tema vahetus ohus. Otsese ohu korral helista 112.
Esimene kohtumine võib mõnel juhul olla ka vanemaga, et muret kaardistada ja arutada, kuidas lapsega edasi minna. Kui te ei ole kindel, milline abi sobiks, vaadake laste vaimse tervise teenuste lehte või broneerige aeg konsultatsioonile. Sealt saab edasi otsustada, kas ja kuidas laps kaasata.
Korduma kippuvad küsimused
Kas ma peaksin lapsele ütlema, et me läheme psühholoogi juurde, või ütlema midagi muud?
Ütle ausalt ja lapse vanusele sobivas keeles. Lapsel on lihtsam kohtumisele tulla, kui ta teab, kuhu ta läheb ja miks. Eksitav selgitus võib tekitada segadust või usaldamatust, eriti kui laps avastab hiljem, et tegelik eesmärk oli teine.
Väikesele lapsele piisab lihtsast sõnastusest: „Lähme inimese juurde, kes aitab lastel suurtest tunnetest aru saada ja nendega toime tulla, nagu arst aitab siis, kui kõht valutab.” Vanemale lapsele või teismelisele saab selgitada konkreetsemalt, millist raskust olete märganud ja miks professionaalne tugi võiks aidata.
Mida teha, kui laps ütleb, et ta psühholoogi juurde ei lähe?
Ära alusta vaidlusest. Küsi rahulikult, mis teda selle mõtte juures hirmutab või häirib. Laps võib karta, et temaga on midagi „valesti”, et sõbrad saavad teada või et ta peab rääkima asjadest, milleks ta ei ole valmis.
Kuula hirm ära ja vasta ausalt. Võid selgitada, et psühholoogi juurde minek ei tähenda, et laps on „hull”, ning et esimesel kohtumisel ei pea ta kõike rääkima. Teismelisele paku võimaluse korral valikuid, näiteks kas vanem tuleb kaasa, millist psühholoogi ta eelistaks või kas lepite esmalt kokku ühe kohtumise ja arutate pärast, kuidas see tundus.
Kui laps keeldub, kuid mure mõjutab oluliselt tema heaolu või turvalisust, ütle ausalt, et vanema ülesanne on talle abi leida. Ära esita seda karistuse või ähvardusena.
Kas laps peab psühholoogile kõike rääkima?
Ei. Laps ei pea esimesel kohtumisel ega kohe alguses rääkima kõigist rasketest või isiklikest asjadest. Esimene kohtumine on sageli tutvumine ning psühholoog püüab luua turvalise kontakti ja liikuda lapse jaoks sobivas tempos.
Vanemal tasub siiski vältida lubadust, et laps võib rääkida „täpselt nii palju, kui ise tahab”. Psühholoog võib heaolu ja turvalisuse hindamiseks küsida ka keerulisi küsimusi, eriti juhul, kui on mure enesevigastamise, vägivalla, kiusamise või enesetapumõtete pärast. Lapsele võib öelda: „Sa ei pea kõike kohe rääkima, aga psühholoog võib küsida küsimusi, et aru saada, kuidas sul päriselt läheb. Sa võid alati öelda, kui küsimus tundub liiga raske.”
Kas vanem on lapse vastuvõtu ajal ruumis?
See sõltub lapse vanusest, murest, lapse soovist, spetsialisti tööviisist ja kohtumise eesmärgist. Väikese lapse puhul võib vanem olla alguses või osa ajast ruumis, samal ajal kui vanema lapse või teismelisega võib psühholoog kohtuda osaliselt ka kahekesi.
Sageli on vaja aega nii lapsega, vanemaga kui ka ühiselt, kuid täpne korraldus lepitakse kokku vastavalt olukorrale. Esimene kohtumine võib olla vanemaga, lapsega või mõlemaga koos, eriti kui eesmärk on muret kaardistada ja edasist plaani teha.
Kas psühholoog räägib vanemale kõik, mida laps ütles?
Üldjuhul ei jagata vanemaga lapse vestluse iga detaili. Psühholoog arutab vanemaga tavaliselt üldist pilti, edasist plaani ja viise, kuidas last kodus toetada. See aitab hoida lapse usaldust ning samal ajal võimaldab vanemal olla toetav osa ravist või nõustamisest.
Privaatsuse piirid sõltuvad lapse vanusest, küpsusest, mure iseloomust ja spetsialisti hinnangust. Need tasub lapse, vanema ja psühholoogiga esimesel kohtumisel selgelt läbi rääkida. Kui on põhjust arvata, et lapse või kellegi teise turvalisus on ohus, või esineb muu seadusest tulenev kohustus, võib psühholoogul olla vaja vajalikku infot jagada, et abi ja kaitse jõuaksid kohale. Võimaluse korral räägitakse sellest lapsega avatult.
