Kliiniline psühholoog-psühhoterapeut · Avaldatud
Enesevigastamine noortel võib vanemale ilmsiks tulla eri viisil: näiteks märkab vanem haavu või arme, noor räägib sellest ise, mure jõuab pereni kooli kaudu või muutub noore enesetunne ja käitumine. Esimene reaktsioon võib olla ehmatus, viha, süütunne või segadus. Need tunded on arusaadavad, kuid esimesel hetkel vajab noor eelkõige rahulikku, hinnanguvaba ja turvalist täiskasvanut.
Enesevigastamine ei tähenda automaatselt enesetapusoovi, kuid seda tuleb alati võtta tõsiselt. Selles artiklis räägime, mis võib enesevigastamise taga olla, kuidas vanem võiks esimesel vestlusel reageerida ning millal on vaja kiiresti abi otsida.
Mis enesevigastamine on ja miks noor seda teeb?
Enesevigastamine tähendab enda keha tahtlikku kahjustamist, näiteks lõikamist, kriimustamist, põletamist või enda löömist. See ei ole iseseisev haigusdiagnoos, vaid käitumine, mille taga võivad olla erinevad põhjused ja raskused.
Mõni noor kirjeldab, et füüsiline valu või vigastamine toob hetkeks kergenduse, kui emotsioonid või mõtted tunduvad talumatud. Teine võib püüda tunda midagi siis, kui sees on tuim, karistada ennast või katkestada ülekoormav sisemine seisund. Enesevigastamise funktsioon on inimeseti erinev ning sama noore puhul võib see eri kordadel olla erinev.
Enesevigastamine ei tähenda automaatselt enesetapusoovi, kuid see ei tee olukorda väheoluliseks. Enesevigastamisel on seos suurenenud enesetapuriski ja vaimse tervise raskustega, mistõttu tuleb alati rahulikult ja otse küsida ka selle kohta, kas noorel on mõtteid oma elu lõpetamisest või end tõsisemalt vigastada.
Seda ei ole kasulik nimetada lihtsalt „tähelepanu otsimiseks” või manipuleerimiseks. Paljud noored varjavad enesevigastamist häbi, hirmu või süütunde tõttu. Kui noor räägib sellest või annab märku, et tal on raske, tasub seda võtta tõsise võimalusena kuulata, mõista ja koos abi otsida.
Märgid, mida vanem võib tähele panna
- Pikkade varrukate või pükste eelistamine ka sooja ilmaga või soov vältida riiete vahetamist teiste ees.
- Seletamatud või korduvalt tekkivad kriimud, lõikehaavad, põletusjäljed või verevalumid.
- Vereplekid riietel või voodipesul.
- Meeleolu või käitumise muutused, näiteks rohkem omaette olemine, nutmine, ärrituvus või raskus selgitada, mis toimub.
- Jutt sellest, et noor on „halb”, „koormaks” või et „kõigil oleks parem ilma minuta”.
- Viited enesevigastamisele vestlustes, sõnumites, joonistustes või sotsiaalmeedias.
Ükski neist märkidest eraldi ei tõesta enesevigastamist. Samuti ei ole vanema ülesanne noort jälitada või tema privaatsust rikkuda. Kui mitu muutust langeb kokku või miski tekitab püsivat muret, tasub valida rahulik hetk ja küsida otse, kuid hinnanguvabalt.
Näiteks: „Olen märganud, et sul on viimasel ajal raske, ja muretsen sinu pärast. Kas oled endale tahtlikult haiget teinud?” Otsene küsimine ei tekita enesevigastamise mõtet ega suurenda seda riski. Kui noor räägib enesevigastamisest või elutüdimusest, aitab rahulik kuulamine ja edasise abi otsimine rohkem kui teema vältimine.
Esimene vestlus: kuidas reageerida?
Esimene vestlus võib mõjutada seda, kui turvaliselt noor end edaspidi rääkimisel tunneb. Vanema ehmatus, kurbus või segadus on arusaadavad. Eesmärk ei ole reageerida täiuslikult, vaid jääda võimalikult rahulikuks, võtta noort tõsiselt ja anda talle teada, et ta ei pea selle murega üksi jääma.
Mis aitab?
Püüa enne rääkimist hetkeks rahuneda. Kui vajad selleks aega, ütle noorele seda selgelt ja tule kokkulepitud ajal tagasi. Kui aga on kahtlus, et noor võib end kohe vigastada või tal on enesetapumõtted, ära jäta teda üksi.
Alusta lihtsast ja hinnanguvabast lausest:
„Olen märganud, et sul võib olla raske. Ma ei taha sind süüdistada. Tahan aru saada, mis toimub, ja leida koos abi.”
Kuula rohkem, kui küsid. Küsi nii tunnete, enesevigastamise kui ka turvalisuse kohta: „Mis toimub tavaliselt enne, kui tekib soov end vigastada?”, „Kas sa oled mõelnud oma elu lõpetamisele?” ja „Kas sa tunned end praegu turvaliselt?” Ütle noorele, et ta ei ole halb ega „hull” ning et ta ei pea kõike kohe üksikasjalikult rääkima.
Mis võib olukorda raskendada?
Ähvardused, süüdistused, häbistamine, teo naeruvääristamine või nõudmine kohe lubada, et seda enam kunagi ei juhtu, võivad suurendada häbi ja muuta rääkimise raskemaks. Noor ei pruugi olla võimeline sellist lubadust andma, isegi kui ta soovib lõpetada.
Ka vanema tugev emotsioon ei tähenda, et vestlus on rikutud. Kui reageerisid alguses liiga teravalt, saad seda parandada: „Ma ehmusin ja reageerisin halvasti. Mul on kahju. Ma hoolin sinust ning tahan sinuga sellest rahulikult rääkida.”
Ohtlike vahendite turvalisem hoidmine võib olla osa kokkulepitud turvaplaanist, eriti kui noorel on oht end tõsiselt vigastada või enesetapumõtted. Tee seda rahulikult, selgita põhjust ja püüa kaasata noort võimaluse korral otsuse tegemisse. Vahendite ära võtmine üksi ei lahenda muret. Samal ajal on vaja toetust, vestlust, praktilist abi probleemide lahendamisel ja professionaalset abi.
Miks noor ei saa “lihtsalt lõpetada”?
Vanem võib küsida, miks noor ei lõpeta enesevigastamist, kui ta teab, et see teeb talle või lähedastele haiget. Enesevigastamine võib anda lühiajaliselt kergendust, katkestada tugeva sisemise pinge või aidata toime tulla tuimuse ja ülekoormusega. Just see ajutine leevendus võib muuta käitumise korduvaks, isegi kui noor soovib sellest loobuda.
Ainuüksi käsk või lubadus lõpetada ei anna noorele tingimata muud viisi, kuidas tugeva tundega toime tulla. Eesmärk on mõista, millistes olukordades enesevigastamise soov tekib, ning õppida juurde turvalisemaid oskusi emotsioonide märkamiseks, talumiseks ja reguleerimiseks. Seda saab harjutada teraapias, näiteks dialektilise käitumisteraapia oskuste kaudu, ning toetada ka kodus.
Vanem saab aidata noorel koos mõelda, mis teda tavaliselt pingesse ajab ning mis võiks kriitilisel hetkel veidi leevendust pakkuda: näiteks rahulik hingamine, liikumine, muusika kuulamine, kellegi usaldusväärse poole pöördumine või käte tegevuses hoidmine. Need võtted ei asenda professionaalset abi ega turvaplaani, kuid võivad anda noorele rohkem valikuid.
Taastumine ei ole alati sirgjooneline. Enesevigastamine võib korduda ka siis, kui noor on teinud edusamme. See ei tähenda, et abi ei tööta või et kõik on nurjunud, kuid on põhjus olukord rahulikult uuesti üle vaadata: kas noor on praegu turvaline, mis juhtus enne ning millist lisatuge või muutust on vaja.
Enesevigastamine ja enesetapumõtted
Enesevigastamine ja enesetapukavatsus ei ole sama asi. Mõni noor vigastab end ilma soovita surra, kuid enesevigastamine on seotud suurema enesetapuriski ja vaimse tervise raskuste tõenäosusega. Seetõttu tuleb alati rahulikult ja otse uurida ka enesetapumõtteid.
Võid küsida näiteks:
„Kas sul on olnud mõtteid, et sa ei taha enam elada või et võiksid oma elu lõpetada?”
Otsene küsimine ei tekita neid mõtteid ega suurenda enesetapuriski. See võib anda noorele võimaluse rääkida millestki, mida ta on seni üksi kandnud.
Kui noor ütleb, et tal on praegu kavatsus oma elu lõpetada, tal on plaan või vahendid, ta on juba midagi ohtlikku teinud või sa ei ole kindel, kas ta suudab end turvaliselt hoida, helista 112. Ära jäta noort sellises olukorras üksi. Kui otsest ohtu ei ole, kuid enesetapumõtted on olemas, otsige professionaalset abi esimesel võimalusel ning leppige kokku, kelle poole noor saab kriitilisel hetkel pöörduda.
Emotsionaalse kriisi korral saab tuge Eluliinilt 655 8088 ja Lasteabilt 116 111.
Kuidas abi näeb välja?
Enesevigastamise korral alustatakse tavaliselt olukorra ja turvalisuse hindamisest: mis enesevigastamise soovi või teo eelneb, kui sageli see toimub, kas esineb enesetapumõtteid või -plaani ning kas taustal võivad olla näiteks ärevus, meeleolulangus, traumakogemus, kiusamine, neuroerinevus või raskused kodus ja koolis.
Seejärel lepitakse kokku sobiv tugi. Abiks võivad olla kognitiiv-käitumisteraapia võtted ning dialektilise käitumisteraapia (DKT) oskused, mis keskenduvad muu hulgas emotsioonide reguleerimisele, pingetaluvusele ja turvalisematele toimetulekuviisidele. Ravi ja toe vorm sõltub noore vanusest, vajadustest ning riskitasemest. DKT-st saab lugeda meie DKT lehelt.
Vanemate või teiste hooldajate kaasamine võib olla oluline osa tööst, kuid see peab arvestama noore vanuse, turvalisuse ja privaatsusega. Vajadusel kohtub psühholoog vanemaga eraldi, et aidata mõista enesevigastamise tausta, toetada rahulikku suhtlust ning kokku leppida, kuidas kodus turvalisust suurendada. Noorega räägitakse selgelt läbi, millist infot saab vanematele jagada ja millal tuleb turvalisuse tõttu konfidentsiaalsuse piire ületada.
Millal pöörduda spetsialisti poole?
Enesevigastamist tasub võtta tõsiselt iga kord. Ka ühekordse juhtumi puhul on mõistlik, et vanem küsib nõu tervishoiu- või vaimse tervise spetsialistilt, et hinnata noore turvalisust, enesevigastamise tausta ja sobivat järgmise sammu vajadust.
Kiiremat professionaalset hindamist on vaja siis, kui enesevigastamine kordub või süveneb, haavad vajavad arstiabi, noor räägib surmast või enesetapust, tal on plaan end tappa või vanem ei ole kindel, kas noor saab end turvaliselt hoida. Otsese ohu korral helista 112 ja ära jäta noort üksi.
Noortega töötamise võimaluste kohta leiad infot noorte vaimse tervise lehelt ja vastused levinud küsimustele laste vaimse tervise KKK-st. Kui olukord ei ole vahetult ohtlik, saad broneeri vastuvõtu aeg.
Korduma kippuvad küsimused
Kas enesevigastamine tähendab, et noor tahab surra?
Mitte tingimata. Enesevigastamine võib olla viis tulla toime tugeva emotsionaalse pinge, tuimuse, enesevihkamise või ülekoormusega, ilma et noor sooviks surra.
Samas on enesevigastamine seotud suurema enesetapuriski tõenäosusega. Seetõttu tasub alati rahulikult ja otse küsida, kas noorel on olnud mõtteid, et ta ei taha enam elada või sooviks oma elu lõpetada. Kui vastus on jah, ei tähenda see automaatselt vahetut ohtu, kuid olukorda tuleb hinnata kiiresti ja tõsiselt.
Kas ma peaksin noorelt otse küsima, kas ta vigastab ennast?
Jah. Rahulik ja otsene küsimus ei pane noort end vigastama ega tekita enesetapumõtteid. See võib anda talle võimaluse rääkida millestki, mida ta on seni varjanud.
Näiteks võid öelda:
„Olen märganud, et sul võib olla raske. Kas oled endale tahtlikult haiget teinud?”
Küsi ilma süüdistamata ja püüa esmalt kuulata. Sa ei pea kohe kõike lahendama. Kui noor vastab jaatavalt, küsi ka, kas tal on mõtteid oma elu lõpetamisest, ning otsige koos sobivat abi.
Mida ma ei tohiks öelda, kui avastan enesevigastamise?
Väldi ähvardusi, süüdistusi, häbistamist ja nõudmist, et noor lubaks kohe, et ta ei tee seda enam kunagi. Samuti ei aita teo naeruvääristamine või selle nimetamine lihtsalt tähelepanu otsimiseks.
Sellised reaktsioonid võivad suurendada häbi, hirmu ja soovi muret varjata. See ei tähenda, et vanem ei tohiks olla ehmunud või kurb, need tunded on arusaadavad. Oluline on püüda need sõnastada viisil, mis ei pane noort vastutama vanema emotsioonide eest: „Ma ehmusin, sest ma hoolin sinust. Tahan aru saada, kuidas sind aidata.”
Kas enesevigastamine noortel läheb ise üle?
Enesevigastamine võib aja jooksul väheneda või lõppeda, kuid sellele ei tasu lihtsalt lootma jääda. See on märk, et noorel on raske ning ta võib kasutada enesevigastamist ühe toimetulekuviisina.
Isegi kui enesevigastamine ei kordu, on mõistlik uurida koos noorega, mis selle eelnes ja millist tuge ta vajab. Varane vestlus spetsialistiga võib aidata hinnata turvalisust, mõista tausta ning õppida juurde turvalisemaid viise tugevate tunnetega toime tulemiseks.
Kuhu pöörduda, kui noor vigastab ennast?
Kui oht on kohene, noor on end raskelt vigastanud, võtnud ravimeid või muid aineid, räägib kavatsusest oma elu lõpetada või ei suuda end turvaliselt hoida, siis helista 112. Ära jäta noort sellises olukorras üksi.
Kui olukord ei ole vahetult ohtlik, pöördu perearsti, kliinilise psühholoogi või vaimse tervise õe poole. Spetsialist aitab hinnata turvalisust, enesevigastamise tausta ja sobivat tuge nii noorele kui ka vanemale.
