Söömishäired on tõsised, potentsiaalselt eluohtlikud vaimse tervise häired — ometi on neid rohkem vääritimõistetud kui enamikku teisi psüühilisi seisundeid. Vaatamata levinud müütidele ei puuduta söömishäired ainult noori naisi ega ole lihtsalt dieediga seotud probleemid. Selles artiklis räägime söömishäiretest ausalt, selgitame peamised müüdid ja kirjeldame, millised on ravivõimalused.
Mis on söömishäired?
Söömishäired on vaimse tervise häired, mida iseloomustavad püsivalt häiritud söömiskäitumine ja -hoiakud, mis kahjustavad inimese tervist, toimimisvõimet ja heaolu olulisel määral. See ei ole lihtsalt “valesti söömine” — söömishäire puhul söömisega seotud käitumine ja mõtted muutuvad domineerivaks jõuks inimese elus. Peamised söömishäirete tüübid on:
Anorexia nervosa — intensiivne hirm kehakaalu tõusu ees, kehakaalu drastiline piiramine ja toidukoguste vähendamine, millega sageli kaasneb liigtreenimine ja moonutatud kehapildi tajumine. Anorexia nervosa on üks kõrgeima suremusega psüühikahäire.
Bulimia nervosa — liigsöömise episoodid, millele järgneb kompensatsioonikäitumine nagu esilekutsutud oksendamine, lahtistite kasutamine, ületreenimine või paastumine. Väliselt võib jääda esmapilgul märkamatuks.
Liigsöömishäire (BED) — korduvad liigsöömise episoodid ilma kompensatsioonikäitumiseta; sageli kaasneb tugev süü- ja häbitunne. Kõige levinum söömishäire täiskasvanute seas.
Muud ja täpsustamata häired — söömishäired ei mahu alati selgetesse kategooriatesse, kuid võivad siiski põhjustada tõsist kannatust ja tervisekahju.
Peamised müüdid söömishäiretest
Müüt 1: Söömishäired puudutavad ainult noori naisi. Tegelikkus: Söömishäireid esineb kõigis vanustes, ei sõltu soost ja tegelikust kehakaalust. Meestel ja poistel esinev söömishäire jääb sageli diagnoosimata. Samuti on alaravitud vanemaealiste söömishäired.
Müüt 2: Söömishäire on valik. Tegelikkus: Söömishäire on keeruline vaimse tervise häire, mille taga on psühholoogilised, bioloogilised ja sotsiaalsed tegurid. Geneetiline eelsoodumus, traumaatilised kogemused, perfektsionism, madal enesehinnang — kõik need mängivad rolli.
Müüt 3: Söömishäire on nähtav — inimene on “liiga kõhn”. Tegelikkus: Enamik söömishäiretega inimesi näevad väliselt tavapärased välja. Liigsöömishäirega inimesed võivad aga ei pruugi olla ülekaalulised, bulimia nervosaga inimesed on sageli normkaalus. Kehakaal ei näita söömishäire olemasolu ega tõsidust.
Müüt 4: Kui inimene lihtsalt sööb, saab see korda. Tegelikkus: Söömishäire ei puuduta ainult toitu — see on psüühikahäire, mis vajab mitmekülgset ravi. Ainult kellegi sunniviisiliselt sööma panemine ei ravi söömishäiret.
Söömishäire tunnused
Muretsema peaks, kui märkad endal või lähedasel:
— Ekstreemsed piirangud toidu osas või vastupidi, kontrollimatu söömine
— Tugev muretsemine kaalu ja toidu pärast, mis häirib igapäevaelu
— Kehapildi moonutus
— Salaja söömine, toidu varjamine
— Tualetti minek kohe pärast sööki
— Liigtreenimine, mida tajutakse hädavajaliku kohustusena
— Söömise vältimine sotsiaalsetest olukordadest
Ravivõimalused
Söömishäirete ravi on kõige tõhusam koos multidistsiplinaarse ravimeeskonnaga. Kliiniline psühholoog AT Praksises saab hinnata olukorra tõsidust, koostada raviplaani ja alustada psühhoterapeutilist tööd. Psühhiaatri hinnang on oluline, et hinnata kehalist tervist ja somaatilisi mõjusid ja vajadusel kaaluda ravimeid.
Tõenduspõhised psühhoterapeutilised lähenemised hõlmavad kognitiiv-käitumuslikku teraapiat söömishäiretele (CBT-E), dialektilist käitumisteraapiat (DBT) liigsöömise ja emotsionaalse söömise puhul ning perekonnabaseeritud teraapiat nooremate patsientide puhul.
Abi otsimine on julguse märk
Söömishäire on oma kulu poolest on üks raskematest psüühikahäiretest— just seetõttu on varajane abi elutähtis. Abi otsimine ei tähenda nõrkust — see on kõige targem asi, mida teha enese ja enda lähedaste eest.
Söömishäired on tihti varjatud. Inimene võib elada nii aastaid, sealhulgas tundes häbi ja hoides söömishäiret saladusena — nii et keegi lähikondsete seast sellest teada ei saaks. Häire äratundmine endal on raske, sest paljud mõtlemismustrid tunduvad inimesele “normaalsed” — sest elades pikka aega söömishäirega, muutuvad need iseenesestmõistetavaks. Sellepärast on söömishäire puhul vältimatult vajalik professionaalne abi.
Ravi peab olema mitmekülgne. Söömishäiret ravib nii kliiniline psühholoog kui ka arst — füüsilise tervise jälgimine on oluline, eriti anoreksia puhul, mis võib põhjustada tõsiseid terviseriske. Psühholoogilises töös käsitletakse keha tajumist ja kuvandit, perfektsionismi, emotsioonide reguleerimist ja minakontseptsiooni. Rühmatugi ja kogemusnõustamine on samuti osutunud tõhusaks lisatoeks. AT Praksise kliiniline psühholoog hindab esmalt olukorda ning koordineerib vajadusel ravimeeskonda, kes Sinu tervenemist toetab.
Taastumine söömishäirest on pikk protsess, kuid täiesti võimalik. Esimene samm on kõige raskem — abi otsimine. Luba endal seda sammu astuda.
Broneeri aeg — meie spetsialistid aitavad sind hinnanguta ja hoolega.