AT Praksis | Vaimse tervise teenused

Illustratsioon: inimene seisab koosolekulaua ees, taga seinal on tema suur vari, mis on väike ja küürus, kolleegid plaksutavad

Petturisündroom tööl: miks tunned, et sa ei ole piisavalt hea

Petturisündroomi all peetakse tavaliselt silmas petturi fenomeni: püsivat kahtlust oma pädevuses ja raskust võtta oma saavutusi vastu enda oskuste ning töö tulemusena. Inimene võib karta, et teised avastavad peagi, et ta polegi oma kohale piisavalt hea. Kiitust seletatakse juhuse, teiste abi või madalate ootustega; edutamine võib rõõmu kõrval tekitada ärevust.

Petturisündroom ei ole ametlik psühhiaatriline diagnoos ning seda ei saa järeldada üksikutest enesekriitilistest mõtetest. Mõne jaoks on see mööduv kogemus uues või nõudlikus rollis, teise jaoks püsiv muster, mis hakkab mõjutama tööd, und või enesehinnangut. See võib esineda ka väga pädevatel inimestel, kuid tunne ise ei ütle midagi inimese tegeliku võimekuse kohta. Uurimiskirjandus käsitleb seda psühholoogilise kogemusena, mitte diagnoosina.

Selles artiklis vaatame, mis seda tunnet võib alal hoida, kuidas see tööl väljendub ja mida sellega ette võtta.

Mis petturisündroom on ja mis ta ei ole?

Petturisündroom ei ole diagnoos ega haigus. Seda nimetatakse teaduskirjanduses sageli petturi fenomeniks: korduvaks kahtluseks oma pädevuses ja raskuseks võtta saavutusi vastu enda oskuste ning töö tulemusena. Mõistet kirjeldasid psühholoogid Pauline Clance ja Suzanne Imes 1970. aastatel kõrgete saavutustega naiste kogemuste põhjal. Hiljem on sarnast kogemust kirjeldatud eri soost ja taustaga inimestel, kuid see ei tähenda, et seda kogeksid kõik. Petturi fenomeni ei käsitleta ametliku diagnoosina.

Muster võib välja näha nii: inimene saavutab midagi, kuid selgitab selle ära juhuse, lihtsa ülesande, teiste abi või hindaja leebusega. Kiitust on raske vastu võtta, kriitika tundub aga kinnitusena, et „tegelikult ma ei oska”. Taustal võib püsida hirm, et järgmine kord paljastub kõik.

See ei ole sama mis tagasihoidlikkus. Tagasihoidlik inimene võib oma oskusi realistlikult hinnata, ilma et peaks neid esile tõstma. Petturisündroomi puhul on raskus oma pädevuse uskumises ka siis, kui kogemus ja saavutused sellele viitavad.

See ei ole automaatselt ka madal enesehinnang, kuigi need võivad koos esineda. Mõni inimene võib tunda end teistes eluvaldkondades enesekindlalt, kuid kahelda tugevalt just töös, õpingutes või uues vastutusrikkas rollis.

Kuidas see tööl välja näeb?

Petturisündroom ei jää alati mõtete tasemele. See võib mõjutada käitumist ja suurendada pikaajalist pinget, eriti siis, kui inimene püüab ebakindlust pidevalt üle kontrollimise või vältimisega leevendada.

  • Ületöötamine. „Kui ma ei ole piisavalt hea, pean rohkem pingutama.” Iga esitlus valmistatakse ette mitu korda põhjalikumalt, kui ülesanne tegelikult nõuaks. Tulemus võib olla hea, kuid inimene selgitab seda üksnes ülemäärase pingutusega, mitte oma oskustega.

  • Edasilükkamine. Vahel toimib vastupidine strateegia: kui töö jääb viimasele minutile, saab ebaõnnestumist seletada vähese ajaga. Nii välditakse küsimust, kuidas töö oleks välja tulnud rahulikus tempos.

  • Abi või selgituste vältimine. Küsimine võib tunduda tõendina, et „ma ei peaks siin olema”. Selle asemel püütakse vastus iga hinna eest üksi üles leida, ka siis, kui see võtab ebamõistlikult palju aega.

  • Kiituse kõrvale lükkamine. „Ah, see ei olnud midagi” või „meeskond tegi kõik ära”. Meeskonna panuse tunnustamine on väärtuslik, kuid oma osa täielik eitamine hoiab kahtlust alal.

  • Uute võimaluste vältimine. Edutamine, esinemine või juhtroll võib tunduda võimalusena paljastuda, mitte arengusammuna. Nii võib inimene jätta proovimata asju, mida ta tegelikult sooviks teha.

  • Pidev võrdlemine. Alati leidub keegi, kes tundub kogenum või enesekindlam. Kui võrdluses märgatakse ainult teiste tugevusi ja enda puudusi, võib see kinnitada tunnet, et „mina ei kuulu siia”.

Inimene võib kolleegide silmis paista edukas ja rahulik, kuid kogeda samal ajal suurt sisemist pinget. Õhtul võidakse päeva vestlusi ja otsuseid korduvalt läbi mõelda ning karta, et mõnes hetkes oli pädevuse puudumine teistele nähtav.

Kust see tunne võib tulla?

Ühte kindlat põhjust ei ole. Petturi tunne võib kujuneda eri tegurite koosmõjul ning mõnel inimesel tugevneda just uues, nõudlikus või suure vastutusega rollis. Mõned taustad ja olukorrad korduvad siiski sagedamini.

Kodu, kus tähelepanu oli eelkõige tulemustel

Kui laps koges, et tunnustus või tähelepanu sõltus peamiselt hinnetest, tulemustest või veatusest, võib tal kujuneda tugev seos saavutuse ja enda väärtuse vahel. Siis võib ka väike eksimus tunduda rohkemana kui üks ebaõnnestunud hetk.

Sarnane surve võib tekkida siis, kui last nimetatakse pidevalt „meie targaks lapseks”. See võib olla heatahtlik, kuid laps võib hakata kartma, et eksimine seab kahtluse alla tema koha või identiteedi. Need kogemused võivad petturi tunnet soodustada, kuid ei määra inimese edasist elu ega selgita seda tunnet üksi.

Uus keskkond, kus sa tunned end teistsugusena

Esimene inimene perest, kes läheb ülikooli. Ainus naine inseneride koosolekul. Noorim juht. Kui enda ümber ei ole inimesi, kellega end samastada, võib kuuluvustunne olla hapram ning iga ebakindel hetk tunduda tõendusena, et „ma ei kuulu siia”.

See tunne ei näita, et sa päriselt ei sobi sellesse keskkonda. Sageli peegeldab see hoopis vähest esindatust, uusi kirjutamata reegleid või survet olla nähtavama rolli tõttu veatu.

Perfektsionism ja ebarealistlikud standardid

Kui sisemine standard on täiuslikkus, võib iga tulemus, milles on puudusi või arenguruumi, tunduda ebaõnnestumisena. Täiuslik tulemus ei ole aga realistlik ega püsivalt saavutatav. Nii leiab inimene alati midagi, mida oleks saanud paremini teha, ning võib tõlgendada seda ekslikult tõendusena, et ta ei ole piisavalt pädev.

Kiire tõus või uus roll

Kui inimene saab suurema vastutuse enne, kui ta ise end selleks valmis tunneb, võib tekkida tunne, et ta peab teistele järele jõudma. See võib juhtuda näiteks noorel juhil, eriala vahetanud spetsialistil või inimesel, kes asub esimest korda nähtavamasse rolli.

Uus vastutus ei tähenda siiski, et inimene oleks ametisse sattunud ekslikult. Sageli tähendab see, et õpitakse uusi oskusi olukorras, kus teiste ootused ja enda enesekriitika on korraga kõrged.

Süstemaatiline ülevaade leidis, et petturi fenomeni on kirjeldatud eri elukutsetes ning see on uuringutes olnud seotud suurema ärevuse, meeleolulanguse ja läbipõlemisega. Need seosed ei tõesta, et petturi tunne neid seisundeid põhjustab, kuid näitavad, et püsivat enesekahtlust tasub võtta tõsiselt.

Mida saab ise teha?

Petturi tunne ei kao tavaliselt ühe mõttega, kuid seda saab õppida märkama ja vähem automaatselt uskuma. Järgmised võtted lähtuvad kognitiiv-käitumisteraapias kasutatavatest põhimõtetest ning neid võib iseseisvalt proovida.

  1. Pane tõendid kirja. Hoia faili, kuhu kogud positiivset tagasisidet, lõpetatud projekte ja lahendatud probleeme. Kui hirm ütleb „ma ei oska midagi”, vaata teadlikult ka seda infot, mida enesekriitika kipub kõrvale jätma.

  2. Eralda tunne faktist. „Ma tunnen, et ma ei ole piisavalt hea” kirjeldab sisemist kogemust. „Mu viimased kolm projekti said valmis ja vastasid kokkulepitud eesmärgile” on kontrollitav tähelepanek. Mõlemad võivad korraga olemas olla, kuid tunne ei muuda fakti.

  3. Võta kiitus vastu sõnaga „aitäh”. Ilma seda kohe juhuse, meeskonna või väikese puudusega tasakaalustamata. See võib alguses tunduda ebamugav, kuid aitab harjutada tunnustuse vastu võtmist.

  4. Räägi sellest usaldusväärse inimesega. Petturi tunne võib vaikuses tugevneda. Mõni kolleeg või lähedane võib jagada sarnast kogemust; isegi kui mitte, aitab oma mõtteid sõnastada ja kõrvalt vaadata.

  5. Määra „piisavalt hea” enne alustamist. Enne esitlust või projekti pane kirja, milline tulemus vastab ülesande eesmärgile. See aitab eristada vajalikku kvaliteeti perfektsionistlikust lisatööst.

  6. Harjuta küsimuste küsimist. Vali turvaline olukord ning küsi küsimus, mille vastust sa ei tea. Pane hiljem tähele, mis tegelikult juhtus. Sageli selgub, et küsimine ei kahjusta teiste hinnangut ning võib töö kvaliteeti hoopis parandada.

Kõige tähtsam on märgata, millal enesekahtlust tekitav mõte tuleb, ja peatuda hetkeks enne, kui seda faktina käsitled. „Ma olen pettur” on mõte ja tõlgendus, mitte otsus sinu tegeliku pädevuse kohta.

Millal pöörduda spetsialisti poole?

Kui petturi tunne on püsiv, sunnib sind pidevalt üle töötama või paneb vältima uusi võimalusi, tasub seda koos spetsialistiga uurida. Abi võib olla eriti asjakohane siis, kui sellega kaasnevad ärevus, unehäired, kurnatus või raskus tööalastest saavutustest rõõmu tunda.

Tööpsühholoogi vastuvõtul, saab keskenduda tööga seotud enesekahtlusele, rolli ootustele ja töökorraldusest tulenevale pingele. Kui esiplaanil on laiem enesekriitika, ärevus või meeleolulangus, võib sobida psühholoogiline nõustamine või psühhoteraapia. Kui püsiv pinge on kasvanud kurnatuseks, loe ka läbipõlemise lehte.

Esimese kohtumise saad kokku leppida siin: broneeri vastuvõtu aeg.

Korduma kippuvad küsimused

Kas petturisündroom on haigus?

Ei. Petturisündroom ehk petturi fenomen ei ole ametlik diagnoos ega haigus. See kirjeldab püsivat enesekahtlust, raskust oma saavutusi omaks võtta ja hirmu, et teised avastavad peagi sinu ebapiisava pädevuse.

See võib esineda koos ärevuse, perfektsionismi, meeleolulanguse või kurnatusega, kuid ei tähenda automaatselt, et inimesel on mõni neist seisunditest. Kui tunne häirib igapäevaelu, und, tööd või suhteid, tasub seda psühholoogi või muu vaimse tervise spetsialistiga arutada.

Kas petturisündroom tabab ainult naisi?

Ei. Mõistet kirjeldati algselt kõrgete saavutustega naiste kogemuste põhjal, kuid hilisemates uuringutes on petturi tunnet kirjeldatud eri soost inimeste ja väga erinevate ametirühmade seas.

Ei ole kindlat alust väita, et see on ühele soole või kindlale inimrühmale omane. See võib tugevneda olukordades, kus inimene on uues, nähtavas või suure vastutusega rollis või tunneb end oma keskkonnas teistsugusena. Mõõtmismeetodite erinevuse tõttu tuleb täpseid võrdlusi rühmade vahel tõlgendada ettevaatlikult.

Kas petturisündroom ei ole lihtsalt kasulik alandlikkus?

Ei pruugi olla. Alandlik inimene võib oma oskusi realistlikult hinnata ja tunnustada ka teiste panust, ilma et ta peaks end teistest paremaks pidama. Petturi tundega inimesel on aga raske oma pädevust uskuda ka siis, kui kogemus, tulemused või tagasiside sellele viitavad.

Kui enesekahtlus paneb pidevalt üle töötama, vältima arenguvõimalusi või vähendab võimet oma saavutustest rõõmu tunda, ei ole see enam lihtsalt tagasihoidlikkus. Siis tasub uurida, milline mõttemuster seda alal hoiab ja kuidas sellega teisiti toime tulla.

Kuidas petturisündroomiga toime tulla?

Petturi tunne ei pruugi täielikult või kiiresti kaduda, kuid selle mõju saab vähendada. Abi võib olla sellest, kui kogud teadlikult üles tõendeid oma töö ja saavutuste kohta, eristad enesekahtlust faktidest, harjutad kiitust vastu võtma ning räägid kogemusest usaldusväärse inimesega.

Kui muster püsib, põhjustab suurt pinget või seostub ärevuse, meeleolulanguse või kurnatusega, võib kognitiiv-käitumisteraapia või muu psühhoteraapia aidata enesekriitilisi mõtteid ja vältimiskäitumist põhjalikumalt uurida ning muuta.

Kas petturisündroom võib seostuda läbipõlemisega?

Võib küll. Kui enesekahtlus paneb inimest korduvalt üle töötama, puhkust edasi lükkama või igat ülesannet ülemäära kontrollima, võib see suurendada pikaajalise stressi ja kurnatuse riski.

Uuringutes on petturi tunnet seostatud ärevuse, meeleolulanguse ja läbipõlemisega. See ei tähenda, et petturi tunne neid seisundeid kindlasti põhjustab: seos võib toimida mõlemas suunas ning rolli mängivad ka töökoormus, töökeskkond ja muud elusündmused.

Allikad

Scroll to Top