Läbipõlemine
Läbipõlemine ei tule tavaliselt üleöö. See koguneb aeglaselt — töönädalad, mis venivad üheks pikaks jooksuga, uni mis ei puhka, tunne et pingutad ikka rohkem aga tulemused jäävad samaks. Ühel hetkel hakkad märkama, et see, mis kunagi tähendas midagi, on muutunud lihtsalt kohustuseks.
Läbipõlemist kirjeldatakse sageli kroonilise tööstressi tulemusena, mis pole leidnud väljundit. Tegemist pole laisuse ega nõrkusega. See on keha ja meele signaal, et midagi on liiga kaua liialt palju nõudnud.
Mida läbipõlemine enda sees kannab
Tunnused on inimesiti erinevad, aga mõned neist on väga levinud. Füüsiline kurnatus ei kao nädalavahetusega — isegi pikema puhkuse järel tunned end väsinuna. Töö, mis varem pakkus rahulolu, tundub nüüd tühi või mõttetu. Eraldumistunne teistest inimestest — kolleegidest, perekonnast — muutub järjest tugevamaks.
Lisaks tekivad tihti kehaliselt mõõdetavad vaevused: peavalud, lihaspinged, seedeprobleemid. Uni muutub katkendlikuks või muutud hommikul ärgates kohe mures. Keskendumine läheb raskemaks — leiad end lugemas sama lõiku korduvalt.
Mõnedel inimestel ilmneb ka ärrituvus ja küünilisus inimeste suhtes, kellesse sa tavaliselt hästi suhtud. See ei ole iseloomuomadus — see on märk sellest, et ressursid on otsakorral.
Millal tasub abi otsida
Kui puhkus ei aita, kui sa oled proovinud “rohkem magada” ja “vähem stressi võtta” aga see ei muuda midagi — siis on see märk, et asi vajab rohkem kui iseseisvat taastumist. Eriti oluline on abi otsida siis, kui läbipõlemisega kaasub depressioon, ärevus või mõte, et elul pole enam mõtet.
Mõnikord ootavad inimesed liiga kaua — kuni olukord on nii hull, et töölt eemale jäämine pole enam valik, vaid paratamatus. Varasemal etapil on taastumine palju kiirem.
Kuidas AT Praksises aidatakse
AT Praksises töötame läbipõlemisega kognitiiv-käitumusliku teraapia (KKT) lähenemist kasutades. See tähendab, et vaatame koos nii seda, mis on praktikas muutmist vajav — töörütm, piirid, kohustuste hulk — aga ka seda, millised mõttemustrid viivad sinuni korduvalt üle piiri.
Vastuvõtul ei eeldata, et sa pead kohe “kõike muutma”. Alustame sellest, mis sul praegu toimub, ja liigume sealt edasi sammhaaval.
Psühholoogiga kohtumine on eraldi vastuvõturuumis, konfidentsiaalne ja ilma igasuguse hinnanguta.