Kliiniline psühholoog-psühhoterapeut · Avaldatud
Ekraaniaeg on teema, mis tekitab paljudes peredes pingeid. Vanem võib muretseda une, meeleolu või tähelepanu pärast, samal ajal kui laps või noor tunneb, et telefon ja mängud on oluline osa sõprade, huvialade ja igapäevaeluga ühenduses olemisest. Uurimistöö ei toeta lihtsat väidet, et „ekraanid on halvad” või et üks kindel tundide arv sobib igale lapsele. Oluline on ka see, mida ekraanil tehakse, kuidas kasutamine mõjutab und, liikumist, õppimist ja suhteid ning kas laps suudab kasutamist vajadusel lõpetada. Uuringutes on suurem ekraanikasutus olnud seotud mitme heaolu- ja vaimse tervise näitajaga, kuid seosed on enamasti väikesed ning ei tõesta, et ekraaniaeg oleks alati nende raskuste põhjus. Selles artiklis vaatame, mida on ekraaniaja ja lapse heaolu kohta teada ning kuidas seda teadmist kodus kasutada ilma, et iga telefonivõtmine muutuks tüliks.
Mida uuringud ekraaniaja kohta päriselt näitavad?
Esimene oluline asi: suur osa uuringutest näitab seoseid, mitte põhjuseid. Suurem ekraanikasutus on keskmiselt seotud näiteks rohkemate emotsionaalsete raskuste, käitumisprobleemide ja uneprobleemidega. Kuid nende uuringute põhjal ei saa enamasti öelda, kas ekraanikasutus suurendas raskusi, kas juba raskustes laps kasutas ekraani rohkem lohutuseks või vältimiseks või toimisid mõlemad suunad korraga.
Teine oluline asi: teadus ei anna üht usaldusväärset tundide arvu, millest alates ekraaniaeg oleks iga lapse jaoks kahjulik. Mõju sõltub vanusest, kasutuse eesmärgist, sisust, lapse vajadustest ja sellest, mida ekraaniaeg tema päevast välja tõrjub. Mure on suurem siis, kui ekraanikasutus hakkab regulaarselt võtma ära une, liikumise, õppimise, silmast silma suhtluse või muud lapse jaoks olulised tegevused.
Kolmas oluline asi: sisu ja kontekst loevad. Videokõne vanaemaga, loovtegevus tahvlis, koolitöö, ühine filmivaatamine ning lõputu lühivideote kerimine võivad lapse kogemust ja heaolu mõjutada väga erinevalt. Samuti võib koos vanemaga kasutatud meedia pakkuda vestluse ja läheduse võimalust, samal ajal kui üksi ja hilisõhtul kasutamine võib rohkem segada und või suurendada eraldatust.
Mis on paremini tõendatud: uni, liikumine ja tähelepanu
Kõige järjekindlamalt on ekraanikasutust seostatud unega. Eriti hilisõhtune ja voodis kasutamine võib lükata magamaminekut edasi ning häirida une kvaliteeti. Rolli võivad mängida nii ekraani valgus kui ka sisu, suhtlus ja mängimise või kerimisega veniv aeg. Samas ei ole iga uneprobleem ekraanist põhjustatud: mõju sõltub kasutamise ajast, sisust, lapse harjumustest ja muudest teguritest.
Ekraaniaeg ei võta automaatselt ära liikumise aega, kuid päeva jooksul on aega piiratud hulk. Mure on suurem siis, kui istuv ekraanikasutus tõrjub korduvalt kõrvale aktiivse mängu, liikumise, une või muu lapse arenguks vajaliku tegevuse. Maailma Terviseorganisatsioon soovitab alla üheaastastele ekraaniaega mitte pakkuda; ühe aasta vanustele ei ole istuv ekraaniaeg samuti soovitatud ning kahe- kuni nelja-aastastel võiks see jääda kuni ühe tunni piiresse päevas, vähem on parem. Need soovitused käsitlevad kogu ööpäeva tasakaalu, mitte üksnes ekraani.
Tähelepanu kohta on pilt keerukam. Kiiresti vahetuv või väga kaasahaarav sisu võib mõne lapse jaoks teha aeglasema tegevuse, näiteks lugemise või kodutöö, subjektiivselt vähem köitvaks. Kuid ei ole põhjust väita, et ekraanikasutus muudab lapse aju püsivalt või põhjustab ATH-d. ATH-ga lapsel või noorel võib olla raskem tegevust katkestada ja oma aega juhtida, kuid see erineb inimeseti. Sellisel juhul võivad selged, koos kokkulepitud piirid ja üleminekud toetada last rohkem kui pelk karistus või seadme ära võtmine.
Sotsiaalmeedia ja teismelised
Teismeliste puhul tõstatab kõige rohkem küsimusi sotsiaalmeedia. Mõne noore jaoks võib see pakkuda sõprust, kuuluvustunnet, infot ja võimalust leida oma kogukond. Teise jaoks võib see suurendada võrdlemist, kehapildiga seotud muret, tõrjutuse tunnet, hirmu millestki ilma jääda või häirida und, eriti kui kasutamine venib hilisesse õhtusse.
Mõju ei ole kõigi noorte jaoks ühesugune. Noorel, kellel on juba ärevus, madal enesehinnang, rasked suhted või varasem tõrjutuse kogemus, võib negatiivne sisu, küberkiusamine või pidev võrdlemine olla eriti koormav. Samas ei saa üksnes sotsiaalmeedia kasutamise põhjal järeldada, et see on noore vaimse tervise raskuste põhjus. Seos võib toimida ka vastupidi: raskustes noor võib otsida sotsiaalmeediast rohkem tuge, tähelepanu või põgenemist.
Seetõttu on kasulikum küsida, mida noor ekraanis teeb ja kuidas ta end kasutamise ajal ning pärast seda tunneb, mitte jälgida ainult minuteid. Näiteks: „Kas see teeb su enesetunde tavaliselt paremaks või halvemaks?”, „Kas seal on midagi, mis sind häirib?” ja „Kas sa saad telefoni kõrvale panna, kui tahad magama minna?” Selline vestlus annab sageli rohkem infot kui üks kindel ekraaniaja piir.
Märgid, et ekraaniaeg on probleemiks muutunud
Üksikute minutite asemel tasub vaadata, kuidas ekraanikasutus lapse ülejäänud elu mõjutab. Need märgid ei ole diagnoos ega tõesta iseenesest probleemset kasutamist, kuid kui neid esineb mitu ja need püsivad, on põhjust olukorda rahulikult uurida.
-
Uni. Laps läheb ekraani tõttu korduvalt hilja magama, uinumine on raske või hommikune väsimus mõjutab kooli ja igapäevast toimetulekut.
-
Meeleolu ja eneseregulatsioon. Ekraani sulgemine tekitab sageli väga tugeva või pikalt kestva vihahoo, nutu või ärevuse. Üksik protest ei ole ebatavaline, eriti väsinuna või siis, kui tegevus katkestatakse ootamatult; olulisem on korduv muster ja selle mõju pereelule.
-
Muud tegevused ja toimetulek. Ekraanikasutus hakkab järjepidevalt kõrvale tõrjuma und, koolitööd, liikumist, sõpru, hobisid või perega olemist. Laps võib kaotada huvi tegevuste vastu, mis talle varem rõõmu pakkusid.
-
Kasutamise kontroll ja varjamine. Laps kasutab seadet öösel või kokkulepete vastaselt, valetab kasutamise kohta või tal on raske ekraani kõrvale panna ka siis, kui ta ise soovib seda teha. Varjamine võib olla ka märk hirmust karistuse ees, mistõttu tasub enne järelduste tegemist küsida, mis selle taga on.
Kui ekraanist on saanud lapse peamine või ainus viis rahuneda, igavust taluda või ebameeldivaid tundeid vältida, tasub koos mõelda, milliseid muid toimetulekuviise ja toetust ta vajab. Ainult seadme ära võtmine võib tuua kaasa suurema konflikti; sageli on vaja samal ajal luua selgemaid kokkuleppeid ning pakkuda alternatiive.
Kuidas kodus piire seada, nii et need päriselt töötaks?
Toimivad kokkulepped on tavaliselt selged, eakohased ja võimalusel koos lapsega läbi räägitud. Need ei pea olema igas peres samad. Oluline on, et piirid toetaksid und, koolitööd, liikumist, suhteid ja puhkamist — mitte ei muutuks igapäevaseks võimuvõitluseks.
-
Leppige kokku ekraanivabad ajad või kohad. Näiteks söögiajad, pere ühine aeg või aeg enne magamaminekut. Õhtune ekraanivaba aeg võib toetada und, eriti kui telefon või mängimine kipub venima voodis.
-
Mõelge läbi seadmete koht öösel. Mõne pere jaoks sobib, et telefon laeb väljaspool magamistuba; teise jaoks võib toimida „ära sega” režiim ja kokkulepe, et seadet öösel ei kasutata. Eesmärk on vähendada hilisõhtust kasutamist, mitte teha reeglist karistust.
-
Rääkige prioriteetidest, mitte ainult keelust. Koolitöö, uni, liikumine ja pereelu vajavad päeva jooksul ruumi. Selle asemel, et öelda lihtsalt „kõigepealt kohustused, siis ekraan”, võib küsida: „Kuidas sa tahad oma õhtu nii jagada, et nii õppimine kui ka puhkus mahuksid ära?”
-
Anna üleminekust ette teada. „Kümme minutit veel” või nähtav taimer võib muuta lõpetamise lihtsamaks kui ootamatu käsk. Väiksema lapse puhul tasub kokkulepet meelde tuletada rahulikult ja võimalikult ühtemoodi.
-
Tunne huvi sisu vastu. Küsi, mida laps vaatab, mängib või kellega suhtleb. Koos vaatamine või aeg-ajalt ühine mängimine võib anda vanemale rohkem infot ning toetada usalduslikku suhet.
-
Vaata üle ka enda harjumused. Vanem ei pea olema ideaalne, kuid kokkulepped on usutavamad, kui täiskasvanu püüab samuti hoida söögiaegu, ühiseid hetki või õhtut vähemalt osaliselt telefonivabana.
Teismelisega on eriti oluline reeglid läbi rääkida, mitte neid lihtsalt ette kirjutada. See ei tähenda, et vanem loobub vastutusest, kuid noore kaasamine võib suurendada võimalust, et kokkulepe on realistlik ja seda järgitakse. Kui reegel ei toimi, tasub koos uurida, miks see ei toimi, ning seda kohandada.
Millal pöörduda spetsialisti poole?
Ekraaniaeg ise ei ole tavaliselt ainus põhjus psühholoogi poole pöörduda, kuid probleemne ekraanikasutus võib olla oluline osa murest. Tasub uurida, mis kasutamist alal hoiab ja mida see lapse elus mõjutab: näiteks uneprobleeme, ärevust, meeleolulangust, üksildust, kiusamist, tähelepanuraskusi või raskust tugevaid tundeid reguleerida.
Nõu tasub küsida, kui ekraanikasutus tõrjub püsivalt kõrvale une, kooli, liikumise, suhted või muud olulised tegevused; laps on ilma ekraanita sageli väga rahutu või õnnetu; ta on sõpradest eemaldunud; või kui piiride seadmine toob kaasa korduvaid suuri konflikte, millega pere enam toime ei tule. Spetsialist aitab hinnata nii ekraanikasutuse rolli kui ka võimalikke taustal olevaid raskusi.
Meie kliinikus töötavad lastepsühholoogid, kes saavad aidata mõista lapse või noore olukorda ning arutada vanemaga, millised kokkulepped ja toetusviisid võiksid teie perele sobida. Rohkem infot leiad laste vaimse tervise ja noorte vaimse tervise lehtedelt. Kui uni on peamine mure, vaata ka artiklit uneraskustest ja vaimsest tervisest. Vastuvõtu aja saad broneerida siin.
Korduma kippuvad küsimused
Kui palju ekraaniaega on lapsele lubatud?
Ühtset numbrit, mis sobiks kõigile koolilastele ja teismelistele, ei ole. Oluline on vaadata lapse vanust, ekraanikasutuse eesmärki ja seda, kas ekraan tõrjub kõrvale une, liikumise, õppimise, hobid või suhted. Maailma Terviseorganisatsioon soovitab alla üheaastastele ekraaniaega mitte pakkuda. Ka ühe aasta vanustele ei ole istuv ekraaniaeg soovitatud; kahe- kuni nelja-aastastel võiks seda olla kuni üks tund päevas, vähem on parem. Kooliealiste ja teismeliste puhul on kasulikum teha perega realistlikud kokkulepped, mis arvestavad nii koolitöö, suhtluse kui ka meelelahutusega, mitte tugineda ainult ühele minutite arvule.
Kas ekraaniaeg põhjustab lastel ATH-d?
Praeguste teadmiste põhjal ei saa öelda, et ekraaniaeg põhjustab ATH-d. ATH on neuroarenguline häire, mille kujunemisel on oluline pärilik ja bioloogiline taust. Sümptomid peavad olema alanud lapsepõlves ning neid ei saa diagnoosida ainult ekraanikasutuse või tähelepanuraskuste põhjal. Rohke või väga kaasahaarav ekraanikasutus võib mõnel lapsel teha tegevuse katkestamise, ajajuhtimise või kodutööle ümberlülitumise raskemaks. Samal ajal võib ATH-ga lapsel või noorel olla keerulisem ekraanikasutust lõpetada ja oma aega juhtida. Need seosed ei tähenda, et ekraan oleks ATH põhjus, ning iga lapse olukorda tuleb hinnata eraldi.
Kas telefon teeb teismelise depressiivseks?
Telefon või sotsiaalmeedia ei tee teismelist automaatselt depressiivseks. Uuringutes on suuremat sotsiaalmeedia kasutust seostatud mõningate meeleolu- ja vaimse tervise raskustega, kuid need seosed on keskmiselt väikesed ning ei näita üheselt, kumb tuli enne. Võimalik on ka see, et juba madala meeleolu või üksildust tundev noor kasutab telefoni rohkem toetuse, tähelepanu või põgenemise otsimiseks. Mõne noore puhul võivad võrdlemine, küberkiusamine, tõrjutuse kogemus või öine kasutamine enesetunnet halvendada. Teise jaoks võib sotsiaalmeedia pakkuda sõprust ja kuuluvustunnet. Olulisem kui ainult ekraaniaeg on see, mida noor telefonis teeb, kuidas ta end selle ajal ja pärast tunneb ning kas kasutamine mõjutab und, suhteid ja igapäevast toimetulekut.
Mis on kõige tähtsam ekraanireegel kodus?
Üht kõige tähtsamat reeglit ei ole igale perele olemas, kuid õhtuse ja voodis kasutamise kokkulepe on sageli hea koht, millest alustada. Näiteks võib pere otsustada, et telefonid laevad väljaspool magamistuba või et enne und on kokkulepitud ekraanivaba aeg. Õhtune ekraanikasutus on seotud hilisema magamamineku ja unehäiretega, eriti siis, kui see venib voodisse või sisaldab kaasahaaravat suhtlust, mängimist või videoid. Kokkulepe peaks olema võimalusel eakohane ja kehtima vähemalt osaliselt ka täiskasvanutele, et see ei tunduks lapsele pelgalt karistusena.
Kuidas ekraani kasutamist lõpetada ilma suure tülita?
Tüli ei ole alati võimalik täielikult vältida, eriti kui laps on väsinud, tegevus on põnev või reegel on uus. Konflikti võib siiski vähendada see, kui üleminek on etteaimatav: anna enne teada, kasuta vajadusel nähtavat taimerit ning tuleta kokkulepet rahulikult meelde. Väiksema lapse puhul võib aidata, kui järgmine tegevus on juba valmis pakutud: söömine, õueminek, pesemine, raamat või ühine mäng. Teismelisega tasub piirid võimalusel koos läbi rääkida, et need oleksid realistlikud ja arvestaksid nii koolitöö, suhtluse kui ka puhkusega. Koos kokkuleppimine ei tähenda, et vanem loobub vastutusest. Kui kasutamine kahjustab und, turvalisust või igapäevast toimetulekut, võib vanemal olla vaja seada selgem piir ka siis, kui noor sellega esialgu nõus ei ole.
