AT Praksis | Vaimse tervise teenused

Illustratsioon perest, kes istub ringis terapeudi juures, laps joonistab põrandal

Paariteraapia või pereteraapia: mis neil vahet on?

Pereteraapia ja paariteraapia aetakse tihti segi, ja mõnes mõttes õigustatult: mõlemad keskenduvad suhetele, suhtlemisele ja mustritele, mitte ainult ühe inimese sümptomitele. Erinevus seisneb eelkõige küsimuses, millega soovitakse töötada ja keda on sellesse vaja kaasata. Paariteraapias on keskmes partnerite omavaheline suhe. Pereteraapias vaadeldakse pere suhteid, rolle ja toimetulekut tervikuna. Selgitame, kumba millal kaaluda.

Paariteraapia: kaks inimest, üks suhe

Paariteraapias töötatakse partnerite omavahelise suhtega, olenemata sellest, kas nad on abielus, kooselus või elavad eraldi. Teemad võivad olla korduvad tülid, eemaldumine, usalduse murdumine, erinevad ootused lastele või rahale, lähedus ja seksuaalsus.

Töö keskmes on sageli muster: kuidas partnerid räägivad, mida nad tüli ajal teevad, kuidas nad teineteise käitumist tõlgendavad ja kuidas nad pärast pinget uuesti kontakti leiavad. Terapeut ei otsi süüdlast, vaid aitab näha, mis nende kahe vahel kordub.

Paariteraapiasse võib tulla ka enne suurt otsust, näiteks enne kokku kolimist või lapse saamist, et rääkida läbi olulised ootused ja erimeelsused. Teraapia ei ole mõeldud ainult suhte „päästmiseks”; mõnikord aitab see paaril jõuda ka selgema ja lugupidavama lahkuminekuni.

Kui paarisuhtes esineb vägivalda, hirmu, ähvardamist või sundkontrolli, ei pruugi ühine teraapia olla turvaline ega sobiv. Siis tuleb esikohale seada kannatanu turvalisus ja individuaalne abi.

Pereteraapia: suhted ja mustrid peres

Pereteraapias vaadeldakse pere toimimist tervikuna: kuidas pereliikmed omavahel suhtlevad, kuidas nad keerulistes olukordades toime tulevad ning millist tuge igaüks vajab. See ei tähenda, et pere oleks ühe inimese mure „põhjustanud” või et laps oleks probleem. Pigem arvestatakse, et ühe pereliikme raskus mõjutab teisi ja teiste reaktsioonid võivad omakorda toetada või tahtmatult raskust alal hoida.

Pereteraapia võib sobida näiteks siis, kui:

  • teismeline on endasse tõmbunud ja vanemad ei tea, kuidas temaga kontakti saada;

  • lapsel on ärevus või käitumisraskused ning pere vajab ühist plaani;

  • kärgperes kujunevad uued rollid ja reeglid;

  • pereliikme raske haigus, sõltuvus, lein või muu kriis mõjutab kogu peret;

  • lahkuminek nõuab uut vanemluse ja lapse elu korraldust;

  • täiskasvanud lapse ja vanemate suhted on pikalt pingelised.

Kohtumistel võivad osaleda kõik pereliikmed või ainult need, kelle kaasamine on konkreetse eesmärgi jaoks mõistlik. Mõnikord alustatakse vanematega, vahel kohtutakse eraldi mõne pereliikmega. Kaasamise plaan lepitakse kokku ning lapsel ei tohiks tekkida tunnet, et ta on toodud „parandamisele“.

Kuidas kohtumine välja näeb?

Paariteraapias on kohtumine tavaliselt vestluspõhine. Terapeut aitab partneritel oma kogemust sõnastada, aeglustab pingelisi vestlusi ja juhib tähelepanu korduvatele mustritele. Mõnele paarile pakutakse kohtumiste vahel harjutusi, näiteks viise, kuidas rääkida konfliktist või võtta teadlikult aega omavaheliseks kontaktiks.

Pereteraapias võib töö olla samuti vestluspõhine, kuid laste või nooremate pereliikmete kaasamisel kasutatakse sageli ka mängulisi, kujutavaid või tegevuspõhiseid viise. Terapeut võib märgata, kes räägib kellegi eest, kes jääb vaikseks, kuidas peres pingeid maandatakse ja kuidas pereliikmete vajadused kohtuvad.

Kohtumise pikkus, sagedus ja ülesehitus sõltuvad teraapiavormist, perest ning teenuse korraldusest. Enne alustamist tasub seda spetsialistilt küsida.

Kumba valida: lihtne lähtekoht

Küsi, milline suhe või olukord vajab praegu kõige enam tähelepanu. Kui mure on eelkõige partnerite omavahelises suhtes, on paariteraapia sageli sobiv lähtekoht. Kui raskus puudutab lapse heaolu, vanemluse koostööd või pere ühiseid suhtlemismustreid, võib sobida pereteraapia.

Praktikas ei ole piir alati selge. Vanemad võivad pöörduda lapse mure tõttu ning avastada, et lisaks lapse individuaalsele toetamisele vajab pere uut viisi omavahel rääkida. Teinekord võib paariteraapia käigus selguda, et vanemluse küsimustes oleks kasu pereteraapilisest tööst. Esimese kohtumise eesmärk ongi kaardistada, milline vorm võiks kõige paremini sobida.

Levinud küsimused, mida meilt küsitakse

„Kas laps peab rääkima, mis kodus toimub?“
Ei pea. Terapeut ei sunni last ega täiskasvanut rääkima rohkem, kui ta on valmis. Samas võib terapeut küsida turvalisuse ja heaolu kohta ning selgitada, millal peab ta tegutsema, kui keegi on ohus.

„Kas pereteraapia tähendab, et me oleme halvad vanemad?“
Ei. Pereteraapia ei ole hinnang vanemate väärtusele. See on võimalus mõista, mis peres praegu raske on, ning leida koos toimivamaid viise suhtlemiseks ja toetamiseks.

„Kas võib alustada üksi?“
Jah. Kui partner või pereliige ei ole valmis tulema, võib inimene alustada individuaalsest nõustamisest. Seal saab läbi mõelda, kuidas olukorda mõista, milliseid samme ise teha ja kuidas teisi turvaliselt kaasata.

Kui kaua see kestab?

Kohtumiste arv ja sagedus sõltuvad mure keerukusest, pere või paari eesmärkidest ning sellest, kas kaasnevad näiteks turvalisuse, vaimse tervise või lapse heaolu küsimused. Mõne konkreetse teema puhul võib piisata mõnest kohtumisest, sügavamate või pikaajaliste raskuste puhul võib protsess võtta rohkem aega.

Hea tava on sõnastada eesmärgid alguses ning vaadata neid mõne kohtumise järel koos üle: kas valitud teraapiavorm aitab, mida on juba muutunud ja mida on vaja edasi teha.

Millal pöörduda spetsialisti poole?

Kui põhimure on teie partnerlussuhtes, näiteks korduvad tülid, eemaldumine, usalduse küsimused või raskus vanemluses kokku leppida, võib sobida paariteraapia. Sagedased küsimused hinna, kestuse ja protsessi kohta leiad paariteraapia KKK-s.

Kui mure puudutab eelkõige last või teismelist, tema enesetunnet või pere toimetulekut tervikuna, vaata laste vaimse tervise lehte ja noorte vaimse tervise lehte.

Kui te ei ole kindlad, kumb vorm sobib, ei pea seda enne vastuvõttu ise otsustama. Broneeri esimene vastuvõtt ja kirjelda olukorda. Esimesel kohtumisel saab koos spetsialistiga arutada, kes võiks edasistes kohtumistes osaleda ning milline lähenemine oleks turvaline ja sobiv.

Kui suhtes esineb vägivalda, hirmu, ähvardamist või sundkontrolli, ära alusta ühisteraapiast. Esmalt on vaja tagada turvalisus ja pöörduda individuaalse abi saamiseks.

Korduma kippuvad küsimused

Mis on peamine erinevus paariteraapia ja pereteraapia vahel?

Paariteraapias on keskmes partnerite omavaheline suhe. Pereteraapias vaadeldakse pere suhteid, rolle ja toimetulekut tervikuna. Osalejate arv ei ole ainus erinevus: mõlemas vormis otsustatakse koos spetsialistiga, keda on konkreetse eesmärgi jaoks mõistlik kaasata.

Kas pereteraapiasse peavad tulema kõik pereliikmed?

Ei. Osaleda võivad need pereliikmed, kelle kaasamine on mure ja eesmärgi seisukohalt sobiv. Sageli alustatakse vanematega või ühe vanema ja lapsega. Koosseis võib töö käigus muutuda.

Kui vana peab laps olema, et pereteraapias osaleda?

Kindlat vanusepiiri ei ole. Väiksemate laste puhul kasutatakse rohkem mängulisi ja vanusele sobivaid viise ning suur osa tööst võib toimuda vanematega. Teismelise arvamust ja valmisolekut tasub eriti arvestada. Osalemise vorm sõltub lapse arengutasemest, murest ja turvalisusest.

Kas pereteraapia aitab, kui üks pereliige ei taha tulla?

Abi võib olla ka siis, kui kõik pereliikmed ei osale. Näiteks saavad vanemad õppida, kuidas last toetada, omavahel rahulikumalt suhelda või koduseid kokkuleppeid muuta. See ei tähenda, et ühe inimese muutus lahendab kõik, kuid võib muuta pere igapäevaelu turvalisemaks ja paremini toimivaks.

Keeldunud pereliiget ei ole mõistlik häbistada ega sundida. Vahel on ta hiljem valmis liituma, kui mõistab, et teraapia ei ole süüdistamine.

Kas paariteraapiat saab teha ka pärast lahkuminekut?

Jah. Lahku läinud vanemad võivad kasutada nõustamist või teraapiat, et teha lapse elu puudutavates küsimustes koostööd ja suhelda vähem konfliktiselt. Eesmärk ei pea olema paarisuhte taastamine, vaid toimiva vanemluse kokkuleppe leidmine.

Kui suhtes esineb vägivalda, hirmu või sundkontrolli, ei pruugi ühine teraapia olla sobiv. Siis tuleb esikohale seada turvalisus ja individuaalne abi.

Allikad

Scroll to Top