Vaimse tervise esmaabi on tugi, mida iga inimene saab pakkuda, kui keegi tema kõrval on kriisis — näiteks paanikahoo ajal, väga masendunud, räägib enesetapust või on tugevalt segaduses ja käitub tavapärasest oluliselt erinevalt. Sa ei pea olema psühholoog. Nagu kehalise esmaabi puhul, on eesmärk aidata inimesel püsida turvaliselt, kuulata teda rahulikult ning suunata ta sobiva abi juurde.
Kui inimene ütleb, et kavatseb endale või kellelegi teisele viga teha, tal on konkreetne plaan või vahetu oht, ära jäta teda üksi ning helista Eestis numbril 112. Siin on konkreetsed sammud, mida teha ja mida mitte teha. Psühholoogilise esmaabi keskmes on turvalisus, kuulamine ja abi juurde suunamine.
Mis on vaimse tervise kriis?
Kriis ei tähenda alati dramaatilist stseeni. Lähedased kirjeldavad vahel, et „ta lihtsalt ei vastanud enam telefonile” või „ta ütles, et on väsinud kõigest”. Kriisi märgid võivad olla:
- inimene räägib, et ei taha enam elada või et teistel oleks parem ilma temata;
- äkiline tugev paanika, hingamisraskus, rindkerevalu, tunne, et sureb või kaotab kontrolli;
- tugev segadus, ebareaalsed hirmud, hallutsinatsioonid või jutt, millel puudub seos tegelikkusega;
- enesevigastamise jäljed või vihjed sellele;
- järsk ja ulatuslik muutus: varem aktiivne inimene ei tõuse enam voodist, ei söö või ei suhtle;
- alkoholi või uimastite tarvitamine viisil, mis võib elu või tervist ohustada.
Kui inimene võib olla otseses ohus — näiteks on tal enesetapuplaan või ligipääs enesevigastamise vahendile, ta on võtnud ravimeid või muid aineid üleannusena, on väga segaduses, vägivaldne või ähvardab kedagi — helista Eestis numbril 112. Ära sea ohtu ennast ega teisi ning ära jäta vahetus ohus inimest üksi, kui seda on turvaline teha.
Ka siis, kui vahetu oht ei ole selge, tuleb enesetapujuttu, tugevat segasust või kiiresti süvenevat seisundit võtta tõsiselt ja otsida samal päeval professionaalset abi. Ülejäänud artikli sammud on toetuseks abi korraldamisel, mitte erakorralise abi asenduseks.
Esimene samm: lähene ja ole kohal
Kõige raskem on tihti vestluse alustamine. Paljud kardavad, et ütlevad midagi valesti või teevad asja hullemaks. Rahulik, hooliv ja hinnanguvaba küsimine on üldjuhul parem kui murega üksi jäämine.
Vali võimalusel rahulik koht ja aeg, kus teid ei katkestata ning kus teil mõlemal on turvaline. Alusta lihtsalt: „Ma olen märganud, et sa oled viimasel ajal teistmoodi. Ma muretsen. Kuidas sul päriselt on?” Seejärel kuula. Ära kiirusta vaikust täitma ega sunni inimest rääkima — tal võib kuluda aega, enne kui ta on valmis midagi jagama.
Kui ta ütleb, et kõik on korras, ära vaidle ega suru peale. Võid öelda: „Olgu, aga ma olen sinu pärast mures ja olen olemas, kui tahad rääkida.” Kui mure püsib, võta temaga uuesti ühendust ja küsi konkreetselt, kuidas tal läheb. Kui sul on põhjust kahtlustada enesetapu- või enesevigastamise ohtu, küsi sellest otse ja otsi vajadusel viivitamatult abi.
Kuidas kuulata nii, et see aitab
Kuulamine kriisis ei ole passiivne. Rahulik, hinnanguvaba kohalolek ja viis, kuidas sa vastad, võivad aidata inimesel turvalisemalt rääkida.
Mis aitab: lühikesed kinnitused („ma kuulen sind”, „see kõlab väga raskelt”), tema öeldu oma sõnadega kokku võtmine ning lihtsad, otsesed küsimused tunnete ja vajaduste kohta. Mis tavaliselt ei aita: kiired nõuanded („sa peaksid rohkem liikuma”), võrdlused („teistel on hullemini”), põhjendamatud kinnitused („kõik saab korda”) või oma kogemuse pikk jutustamine, mis viib tähelepanu temalt eemale.
Sageli küsitakse, kas enesetapu kohta võib otse küsida. Kui sul on selleks põhjust, küsi otse: „Kas sa oled mõelnud enda elu lõpetamisele?” Selline küsimus ei tekita enesetapumõtteid; see võib anda inimesele võimaluse rääkida millestki, mida ta on üksi kandnud. Kui vastus on „jah”, küsi rahulikult edasi, kas tal on plaan, ligipääs vahenditele või kas ta on juba midagi enda kahjustamiseks teinud. Kui inimesel on plaan, vahendid või ta on juba tegutsenud, ära jäta teda üksi, kui see on turvaline, ning helista numbril 112.
Paanikahoo korral: aita inimesel turvaliselt rahuneda
Paanikahoo sümptomid võivad olla väga hirmutavad. Rahulik kohalolek, aeglane kõne ja lihtsad kokkulepitud sammud võivad aidata. Ära eelda siiski automaatselt, et tegemist on paanikahooga: esmakordne, ebatüüpiline või tugeva kehalise sümptomiga hoog võib vajada arsti hinnangut.
- Ütle rahulikult, et oled tema juures: „Ma olen sinuga. Teeme ühe sammu korraga.” Kui inimesel on varem paanikahooge olnud ja ta tunneb sümptomid ära, võid meenutada, et hoog läheb mööda. Paanikahood kestavad sageli 5–20 minutit, kuid aeg võib erineda.
- Paku aeglast, mugavat hingamist. Hinga ise rahulikult ette ning kutsu inimest proovima aeglast sisse- ja väljahingamist, ilma et ta peaks kindlat rütmi saavutama.
- Paku maandavat tegevust: näiteks palu tal nimetada viis asja, mida ta näeb, neli heli, mida kuuleb, või märgata jalataldu vastu põrandat. Kui see ei sobi, küsi, mis teda tavaliselt aitab.
- Ära vaidle tema hirmuga, tee järske liigutusi ega sunni teda rääkima. Küsi lühidalt: „Mida sa minult praegu vajad?” Kui ta soovib, jää tema lähedusse või aita tal võtta ühendust usaldusväärse inimese või spetsialistiga.
Helista Eestis numbril 112, kui esineb uus või tugev rindkerevalu, raske hingamisraskus, minestus, segasus või muu võimalik kehaline erakorraline sümptom. Paanikahood võivad põhjustada sarnaseid kehalisi aistinguid, kuid neid ei tohiks ilma hindamiseta kindlalt paanikaks pidada.
Suuna abi juurde ja aita esimese sammuga
Esmaabi eesmärk on aidata inimesel jõuda sobiva abini. Kriisis võib helistamine, aja broneerimine või valikute tegemine tunduda ületamatu, mistõttu on praktiline abi väga väärtuslik.
Paku konkreetset tuge: „Kas soovid, et istun sinu kõrval, kuni perearstile helistad?” „Kas otsime koos psühholoogi või kriisinõustaja kontakti?” „Kas tahad, et tulen sinuga vastuvõtule kaasa?” Aita inimesel teha järgmine väike samm, kuid võimalusel küsi enne tema nõusolekut.
Emotsionaalse toe telefon Eluliin 655 8088 töötab eesti keeles iga päev kell 19.00–07.00. Lapse või noore mure korral töötab Lasteabi 116 111 tasuta ja ööpäevaringselt. Vahetu ohu või kahtluse korral helista numbril 112. Salvesta need numbrid ka enda telefoni, kriisihetkel võib abi otsimine olla keeruline.
Mida mitte teha
Mõned heatahtlikud reaktsioonid võivad inimesele mõjuda üksildust suurendavalt või takistada abi saamist.
- Ära luba enesetapu-, enesevigastamise või muu vahetu ohu korral saladust hoida. Ütle ausalt, et kaasad abi, sest tema turvalisus on sulle oluline.
- Ära ähvarda, süüdista ega tekita süütunnet: „Kui sa midagi teed, siis mõtle, mis meist saab.”
- Ära püüa olukorda ühe õhtuga lahendada. Sinu roll on pakkuda turvalist kohalolekut ja aidata inimesel jõuda sobiva abini, mitte olla tema terapeut.
- Ära kao pärast rasket vestlust ära. Kui vahetut ohtu ei ole, leppige võimalusel kokku, millal te järgmisena ühendust võtate. Vahetu ohu korral ära jäta inimest üksi, kui see on sulle endale turvaline, ning helista 112.
- Ära unusta iseennast. Kriisis oleva inimese toetamine võib olla kurnav ning ka sina võid vajada kellegagi rääkimist või professionaalset nõu.
Millal pöörduda spetsialisti poole?
Kui inimene räägib enesetapust, enesevigastamisest või soovist surra, tuleb seda alati võtta tõsiselt ja otsida professionaalset abi. Kui esineb vahetu oht, konkreetne plaan või inimene on juba ennast kahjustanud, helista numbril 112. Sõbra toetus on oluline, kuid ei asenda kriisi- ega tervishoiuabi.
Spetsialisti poole tasub pöörduda ka siis, kui inimene ei tule enam toime tavapäraste tegevustega, näiteks ei tõuse voodist, ei söö, ei suhtle või ei suuda enda eest hoolitseda. Ning ka kui paanikahood korduvad ja häirivad igapäevaelu. Kui oled ise olnud pikalt toetaja rollis ning tunned end kurnatuna, ärevana või tühjana, on ka sinul põhjust tuge otsida.
Kui inimene vajab psühhiaatrilist hindamist või ravivõimaluste arutamist, sobib psühhiaatri vastuvõtt, saatekirja ei ole vaja. Kui peamine mure on pikaajaline madal tuju või ülekoormus, loe depressiooni ravist. Lapse või teismelise mure korral leiad abiinfot noorte vaimse tervise lehelt. Kui inimene ei saa praksisesse tulla ja vahetut ohtu ei ole, võib alustada videokonsultatsioonist, kus kaardistatakse mure ja soovitatakse sobivat järgmist sammu. Vahetu ohu korral tuleb helistada numbril 112, mitte jääda vastuvõtuaega ootama.
Võid vastuvõtuaja broneerida ka lähedasele, kui ta on sellega nõus. Broneeri vastuvõtu aeg ning spetsialist aitab koos temaga järgmised sobivad sammud läbi mõelda.
Korduma kippuvad küsimused
Kas ma võin küsida inimeselt otse, kas ta mõtleb enesetapust?
Jah. Kui sul on põhjust muretseda, küsi rahulikult ja otse: „Kas sa oled mõelnud enda elu lõpetamisele?” Otsene küsimus ei tekita enesetapumõtteid, vaid võib anda inimesele võimaluse rääkida millestki, mida ta on üksi kandnud.
Kui vastus on „jah”, küsi rahulikult edasi, kas tal on plaan, ligipääs vahenditele või kas ta on juba midagi enda kahjustamiseks teinud. Kui inimesel on plaan, vahendid või ta on juba tegutsenud, ära jäta teda üksi, kui see on turvaline, ning helista Eestis numbril 112.
Mida teha, kui inimene ütleb, et kõik on korras, aga ma näen, et ei ole?
Ära vaidle ega suru peale. Ütle rahulikult, et oled märganud muutust, muretsed ja oled olemas, kui ta soovib rääkida. Võid näiteks öelda: „Ma austan, et sa ei taha praegu rääkida, aga ma hoolin sinust ja küsin varsti uuesti, kuidas sul läheb.”
Võta temaga uuesti ühendust kokkulepitud ajal või paari päeva pärast. Kui märkad enesetapu- või enesevigastamise märke, tugevat segasust või kiiresti süvenevat seisundit, ära jää ootama, küsi ohutuse kohta otse ja otsi vajadusel kohe abi.
Kuidas aidata paanikahoo ajal?
Jää ise võimalikult rahulikuks ja ütle: „Ma olen sinuga. Teeme ühe sammu korraga.” Kui inimene tunneb paanikahoo ära, võid meenutada, et see läheb mööda. Paku aeglast, mugavat hingamist ning proovi ise rahulikult ette hingata, ilma et inimene peaks järgima kindlat rütmi.
Võid pakkuda maandavat tegevust: palu tal nimetada asju, mida ta ruumis näeb ja kuuleb. Ära vaidle tema hirmuga ega sunni teda rääkima; küsi lühidalt, mida ta sinult praegu vajab. Jää tema lähedusse, kui see on turvaline ja ta seda soovib.
Kui tegemist on esmakordse või ebatüüpilise hooga või esineb tugev rindkerevalu, raske hingamisraskus, minestus või segasus, helista numbril 112.
Millal peaks kohe helistama 112?
Helista kohe numbril 112, kui inimene on võtnud ravimeid, alkoholi või muid aineid viisil, mis võib olla ohtlik; on ennast tõsiselt vigastanud; on vägivaldne või ähvardab teisi; või ütleb, et kavatseb kohe oma elu lõpetada. Samuti helista, kui inimene on tugevalt segaduses, ei tunne ära kohta ega inimesi, minestab, tal on tugev rindkerevalu või raske hingamisraskus.
Kui vahetu oht ei ole selge, kuid inimene räägib enesetapust, enesevigastamisest või tema seisund halveneb kiiresti, ära eelda, et olukord võib oodata. Küsi otse ohutuse kohta ning võta samal päeval ühendust kriisiabi, tervishoiutöötaja või vajadusel numbriga 112. Häirekeskuse poole võib pöörduda ka kahtluse korral.
Kas ma pean kriisis inimese saladust hoidma?
Mitte siis, kui on põhjust arvata, et inimene võib ennast või kedagi teist kahjustada. Ära luba ette midagi saladuses hoida. Ütle rahulikult ja ausalt: „Ma hoolin sinust ning ma ei saa seda ainult enda teada jätta, kui sinu turvalisus võib olla ohus. Leiame koos abi.”
Võimalusel kaasa inimene otsusesse, kelle poole pöörduda, kuid vahetu ohu korral tuleb abi kutsuda ka siis, kui ta sellega ei nõustu. See võib ajutiselt usaldust pingestada, kuid turvalisus on esmatähtis.