Maskeerimine tähendab strateegiaid, millega inimene püüab sotsiaalsetes olukordades oma raskusi, vajadusi või eripärasid varjata või kompenseerida, et paremini sobituda. Autismi kontekstis on seda nähtust rohkem uuritud; ATH puhul kasutatakse seda sõna samuti, kuid selle täpne kliiniline tähendus ja uurimisbaas on veel kujunemas.
Näiteks võib inimene jälgida ja teadlikult matkida teiste vestlusviise, hoida silmsidet ka siis, kui see on ebamugav, valmistada suhtlusolukordi põhjalikult ette või suruda maha liikumisvajaduse. Selline kohanemine ei ole iseenesest autismi ega ATH tõend, paljud inimesed muudavad eri olukordades oma käitumist.
Mõnele inimesele aitab maskeerimine tulla toime tööl, koolis või seltskonnas. Teiste jaoks võib pidev enesejälgimine olla kurnav ning jätta vähe ruumi puhkuseks või oma vajaduste märkamiseks. Selles artiklis vaatame, milline võib olla maskeerimise hind, kuidas seda enda juures märgata ja kuidas otsida turvalisi viise, et vajadusel vähem pingutada
Mis on maskeerimine?
Teaduskirjanduses kasutatakse sõna kamuflaaž. Hull ja kolleegid kirjeldasid 2017. aastal autistlike täiskasvanute kogemuste põhjal strateegiaid, millega inimene püüab sotsiaalsetes olukordades oma autistlikke jooni varjata, kompenseerida või teiste käitumisega kohandada. Üks osaleja kirjeldas seda kui „oma parima normaalse režiimi peale lülitumist”.
Praktikas võib see väljenduda näiteks nii:
- silmside teadlik hoidmises, kuigi see teeb kuulamise või mõtlemise raskemaks;
- vestlusreeglite, naljade või sobivate vastuste õppimises teiste vaatlemise, filmide või kogemuse kaudu;
- käte, jalgade või muu liikumise tagasi hoidmises, kuigi liikumine aitaks pinget reguleerida;
- ebamugavuse varjamises mürarikkas, rahvarohkes või ereda valgusega ruumis;
- ettevalmistatud fraaside ehk „skriptide” kasutamises tavapärastes olukordades, näiteks kassas või koosoleku alguses;
- oma huvide, vajaduste või suhtlusviisi muutmises, et mitte teiste hulgast eristuda.
Need käitumised ei ole iseenesest autismi tunnused ega tingimata kahjulikud. Oluline on, kas kohanemine on inimese enda valik ning millist pingutust ja hinda see temalt nõuab.
ATH puhul kirjeldavad mõned inimesed sarnast püüdu oma raskusi vähem nähtavaks teha: näiteks kontrollivad nad korduvalt kalendrit, valmistavad kohtumisi väga põhjalikult ette, hoiavad katkestamisimpulssi tagasi või püüavad rahutust varjata. Neist strateegiatest võib olla kasu, kuid maskeerimise mõiste ATH puhul ei ole veel sama selgelt määratletud ega uuritud kui autismi kontekstis. Väliselt võib inimene paista hästi toime tulevat, samal ajal kui see nõuab temalt palju tähelepanu ja energiat.
Miks inimene hakkab maskeerima?
Maskeerimine kujuneb sageli aja jooksul, vahel teadlikult ja vahel peaaegu märkamatult. Laps või noor võib kogeda, et teatud käitumine toob kaasa pilkamist, kriitikat, tõrjumist või lihtsalt palju tähelepanu. Näiteks võidakse öelda „ära vehi kätega”, „vaata silma” või „ära ole nii imelik”. Nii võib inimene õppida oma reaktsioone, liikumisvajadust või suhtlusviisi rohkem kontrollima.
See ei tähenda, et iga maskeerimise kogemuse taga oleks otsene karistamine või et inimene oleks õppinud, et ta ise ei ole vastuvõetav. Vahel on tegemist arusaadava katsega sobituda, vältida ebamugavaid olukordi või tulla toime keskkonnas, kus tema vajadustele ei ole palju ruumi.
Autismi puhul on uuringutes kirjeldatud, et tüdrukud ja naised võivad kasutada rohkem sotsiaalseid kohanemisstrateegiaid ning nende raskused võivad seetõttu jääda hiljem märgatavaks. Ka ATH-ga naised võivad oma raskusi kompenseerida, kuid maskeerimise mõiste ja selle roll ATH puhul vajavad veel rohkem uurimist. Hilisem märkamine ei tähenda, et tunnuseid poleks varem olnud, ega kinnita diagnoosi iseenesest. Loe lisaks autismist täiskasvanud naistel ja ATH-st naistel.
Miks on maskeerimine kurnav?
Kujuta ette, et räägid terve tööpäeva võõrkeeles, mida oskad hästi, kuid mis ei ole sinu emakeel. Sa saad hakkama, kuid õhtul oled väsinud viisil, mida teised ei pruugi märgata. Mõni inimene kirjeldab maskeerimist just sellise kogemusena.
Sotsiaalses olukorras võib inimene samal ajal kuulata, jälgida näoilmeid ja vestluse reegleid, valida vastuseid, mõelda silmsidele ning kontrollida oma liikumist või reaktsioone. Kui need tegevused nõuavad palju teadlikku tähelepanu, jääb päeva lõpuks vähem energiat muuks.
Inimesed võivad kirjeldada, et pärast tööd ei jaksa nad enam suhelda, vajavad nädalavahetusel palju omaette aega või on lähedastega kergemini ärrituvad, sest seal ei jätku enam jõudu end nii palju kohandada. Need kogemused ei ole omased ainult autismile või ATH-le ning ei kinnita iseenesest kummagi diagnoosi.
Autismi kontekstis seostatakse pikaajalist ja pingelist maskeerimist suurema kurnatuse ning sagedamate ärevus- ja depressioonisümptomitega. Mõiste „autistlik läbipõlemine” kirjeldab paljude inimeste kogemust, kuid ei ole praegu iseseisev ametlik diagnoos. Kurnatusel on tavaliselt mitu põhjust ning abi otsides tasub vaadata nii keskkonna nõudmisi, puhkust, meeleolu kui ka võimalikke muid tervisemuresid.
Kuidas märgata, et sa maskeerid
Kuidas märgata, et sa maskeerid?
Paljud inimesed ei nimeta oma kohanemisviise maskeerimiseks, sest need on olnud osa igapäevaelust nii kaua. Järgmised küsimused võivad aidata oma kogemust uurida:
- Kas tunned, et käitud teiste seas märgatavalt teisiti kui üksi või turvaliste lähedastega?
- Kas valmistad tavapäraseid vestlusi või kohtumisi pikalt ette ning mõtled läbi, mida ja kuidas öelda?
- Kas analüüsid pärast suhtlemist korduvalt, kas ütlesid või tegid midagi valesti?
- Kas kardad, et kui teised näeksid sind pingevabamalt või väljendaksid oma vajadusi, ei võtaks nad sind omaks?
- Kas suhtlemine või pidev enda jälgimine jätab sind kurnatuks, kuigi teistele ei pruugi pingutus nähtav olla?
Jaatavad vastused ei tähenda automaatselt autismi ega ATH-d. Need võivad esineda ka näiteks sotsiaalse ärevuse, varasemate tõrjumiskogemuste, depressiooni või suure koormuse korral. Kui kohanemine nõuab palju energiat, tekitab ärevust või piirab elu, on selle põhjust ja mõju mõistlik spetsialistiga lähemalt uurida.
Kuidas maski lõdvemaks lasta ja oma vajadustele rohkem ruumi teha?
Täielik maskeerimisest loobumine ei ole realistlik ega pruugi olla igas olukorras turvaline. Kohanemisviisid võivad mõnes keskkonnas aidata toime tulla. Eesmärk on pigem saada juurde valikuvabadust: märgata, millal maskeerimine toetab sind ja millal see võtab liiga palju energiat.
Alusta kohtadest, kus tunned end turvaliselt: näiteks kodus, usaldusväärse sõbraga või toetavas kogukonnas. Katseta väikeste muutustega. Luba endale liikuda viisil, mis aitab pinget reguleerida, vähenda silmsidet, kui nii on lihtsam kuulata, või ütle, kui ruum on sinu jaoks liiga vali või ere. Vali alati võtted, mis on olukorras turvalised ja sobivad.
Teine samm on leida oma vajaduste jaoks sõnad. Näiteks: „Kuulan paremini, kui saan samal ajal märkmeid teha”, „Mul on pärast koosolekut vaja mõni minut vaikust” või „Kas saaksime rääkida veidi vaiksemas kohas?” Need laused on konkreetsed ega eelda diagnoosi avaldamist. Teise inimese reaktsiooni ei saa ette ennustada, kuid selge palve annab talle võimaluse sinuga arvestada.
Kolmas samm on valida, kellele ja kui palju soovid endast näidata. Sa ei pea kõigile oma diagnoosi või eripärasid selgitama. Kui suhtes jääb aga pidev tunne, et pead olema kellegi teise moodi, tasub uurida, kas selles suhtes on piisavalt ruumi sinu vajadustele. Toetav suhe ei tähenda, et kohanemist pole kunagi vaja, vaid et see ei pea kogu aeg käima ainult ühe inimese arvelt.
Millal pöörduda spetsialisti poole?
Tasub spetsialistiga rääkida, kui sotsiaalne kohanemine või pidev enesejälgimine kurnab, segab tööd või suhteid või kui soovid paremini mõista, kas kogemuse taustal võib olla autism, ATH, ärevus või midagi muud. Maskeerimine ei ole iseenesest diagnoosi tunnus, kuid see võib muuta raskused lühikesel vastuvõtul vähem nähtavaks. Seetõttu on oluline rääkida ka sellest, kui palju pingutust igapäevane toimetulek tegelikult nõuab.
Loe, kuidas käib autismi hindamine täiskasvanul ja ATH hindamine meie kliinikus. Kui küsimus puudutab laiemalt tähelepanu, mälu või töövõimet, võib neuropsühholoogi vastuvõtt aidata kirjeldada kognitiivsete võimete profiili. Autismi või ATH diagnoos ei põhine siiski ainult neuropsühholoogilisel hindamisel, vaid terviklikul kliinilisel hindamisel.
Hindamisel ei pea püüdma jätta endast „õiget” muljet. Võid rääkida nii sellest, kuidas sa teistele paistad, kui ka sellest, millist pingutust igapäevane toimetulek sinult nõuab. Spetsialist kogubki tervikpilti, mitte ei oota üht kindlat viisi olla. Broneeri aeg, kui soovid ja see on võimalik, võivad lapsepõlvest pärit tunnistused, varasemad dokumendid või sinu arengut hästi tundva lähedase kirjeldus hindamist täiendada; need ei ole siiski hindamise eeltingimus.
Korduma kippuvad küsimused
Kas kõik autistlikud inimesed maskeerivad?
Ei. Autistlikud inimesed ei maskeeri kõik ning maskeerimine võib eri olukordades ja eluetappidel erineda. Mõni kasutab teadlikult sotsiaalseid strateegiaid, näiteks valmistab vestlusi ette või jälgib teiste käitumist; teisel võib kohanemine olla nii harjumuspärane, et seda on raske eraldi märgata.
Uuringutes on maskeerimist kirjeldatud sagedamini autistlike tüdrukute ja naiste kogemustes, kuid see ei ole ainult naiste nähtus ega näita tunnuste „kergust” või „raskust”. Ka nähtavad raskused ja sisemine pingutus ei pruugi omavahel kattuda.
Kas maskeerimine on halb?
Kas maskeerimine on halb?
Maskeerimine ei ole iseenesest hea ega halb. See võib olla arusaadav kohanemisviis, mis aitab inimesel mõnes olukorras suhelda, töötada või end turvalisemalt tunda. Samal ajal võib pidev enesejälgimine ja vajaduste mahasurumine olla väga kurnav.
Autismi kontekstis seostatakse pingelist maskeerimist sagedamini ärevuse, depressioonisümptomite ja kurnatusega, kuid see ei tähenda, et maskeerimine üksi neid põhjustaks. Eesmärk ei pea olema sellest täielikult loobuda, vaid saada rohkem valikuvabadust ja leida olukordi, kus oma vajadusi saab turvaliselt arvestada.
Kas hea maskeerimine tähendab, et mul ei saa autismi või ATH-d olla?
Ei. Väliselt hea toimetulek ei välista autismi ega ATH-d. Inimene võib kasutada palju teadlikke või harjumuspäraseid strateegiaid, saada töö ja õpingutega hakkama ning kogeda samal ajal suurt sisemist pingutust või kurnatust.
Maskeerimine üksi ei kinnita kummagi diagnoosi. Hindamisel vaadatakse tervikpilti: lapsepõlvest alanud tunnuseid, nende mõju eri eluvaldkondades, võimalikke kohanemisviise ja muid põhjuseid, mis võivad sarnaseid raskusi tekitada.
Kas ma pean töökohal ütlema, et olen autistlik või ATH-ga?
Ei pea. Diagnoosi ja terviseandmete jagamine on üldjuhul sinu otsus. Vajaduse korral saad alustada konkreetsest töökorralduslikust palvest, näiteks küsida kirjalikku kokkuvõtet pärast koosolekut, võimalust töötada vaiksemas kohas või saada tähtsad juhised kirjalikult, ilma diagnoosi üksikasju avaldamata.
Enne avalikustamist tasub mõelda, mida täpselt soovid jagada, kellele ning millist tuge või kohandust vajad. Võimalikud eelised ja riskid sõltuvad töökohast, rollist ja tööandja suhtumisest; neid saab soovi korral spetsialistiga läbi arutada.
Kas maskeerimist saab hindamisel üldse tuvastada?
Maskeerimist ei saa usaldusväärselt „tuvastada” ühe vestluse või küsimustikuga. Hindamisel saab selle kohta koguda infot: küsida lapsepõlve ja igapäevase toimetuleku, sisemise pingutuse, väsimuse, kohanemisviiside ning eri olukordades esinevate raskuste kohta.
Lähedase kirjeldus või varasemad dokumendid võivad tervikpilti täiendada, kuid ei ole kohustuslikud. Maskeerimist käsitlevad küsimustikud mõõdavad inimese enda kirjeldatud kohanemisstrateegiaid; need ei pane autismi ega ATH diagnoosi. Diagnoos põhineb alati terviklikul kliinilisel hindamisel ja võimalike muude selgituste arvestamisel.