Kliiniline psühholoog-psühhoterapeut · Avaldatud
Lahutus ja lapsed: lapse kohanemist mõjutab sageli vähem lahutus kui selline ning rohkem see, kui palju jääb tema ellu turvalisust, etteaimatavust ja vanematevahelist pinget. Lahkuminek võib olla lapsele valus ka siis, kui vanemad käituvad lugupidavalt. Eriti koormav on lapse jaoks olukord, kus ta jääb vanemate konflikti, peab pooli valima või kandma täiskasvanute muresid. Siin on see, mida vanem päriselt teha saab.
Kuidas lapsele lahutusest rääkida?
Kui see on turvaline ja vanemad suudavad vestluse rahulikult pidada, on lapsele sageli toetav, kui mõlemad vanemad räägivad lahkuminekust koos. Kui koos rääkimine ei ole võimalik või suurendab konflikti, võib lapsega rääkida ka üks vanem, oluline on, et sõnum oleks selge, vanusele sobiv ja teise vanema suhtes lugupidav.
Sõnum võiks olla lihtne: „Ema ja isa on otsustanud, et me ei ela enam koos. See ei ole sinu süü. Me mõlemad armastame sind ja jääme sinu vanemateks.“
Räägi konkreetselt, mis lapse elus muutub ja mis jääb samaks: kus ta elab, kas kool või lasteaed jääb samaks, millal ja kuidas ta teise vanemaga kohtub ning kes teda igapäevaselt aitab. Kui kõiki vastuseid veel ei ole, ütle seda ausalt ja anna teada, millal räägite järgmistest sammudest.
Laps võib küsida väga praktilisi küsimusi, näiteks, kus hakkab elama lemmikloom või mis saab tema toast. Ta võib küsida ka, miks vanemad lahku lähevad. Anna lühike ja eakohane vastus, kuid ära jaga paarisuhte intiimseid üksikasju ega otsi süüdlast. Laps ei pea valima vanemate vahel.
Mida erinevas vanuses lapsed vajavad?
Väikelapsed ei pruugi lahutuse tähendusest veel aru saada, kuid nad tajuvad pinget ja rutiini muutumist. Nad võivad muutuda klammerduvamaks, magada rahutumalt või käituda mõnes olukorras nooremalt kui varem. Neile on eriti tähtsad rahulikud täiskasvanud, tuttav rutiin ja lihtsad korduvad selgitused.
Algkooliealised lapsed mõistavad enamasti, et peres toimub suur muutus. Nad võivad küsida palju küsimusi, tunda süüd või loota, et vanemad lähevad uuesti kokku. Nad vajavad selget kinnitust, et lahkuminek ei ole nende süü, ning luba armastada ja igatseda mõlemat vanemat.
Teismelised võivad reageerida vihaga, eemaldumisega või püüdega võtta enda kanda täiskasvanu roll. Neid tasub võtta tõsiselt ja kaasata neid puudutavate praktiliste otsuste arutellu, kuid mitte panna neid vanemat lohutama, vahendama või lahutuse üksikasju kandma. Teismeline ei ole vanema sõber ega terapeut.
Mida mitte teha
-
Ära räägi lapse kuuldes teisest vanemast halvasti ega pane teda teise vanema käitumist hindama.
-
Ära kasuta last sõnumitoojana. Vanemate suhtlus peaks käima otse või kokkulepitud kanali kaudu.
-
Ära küsi lapselt teise vanema kodu kohta sellisel viisil, mis muudab ta spiooniks. Võid küsida, kuidas tal läks ja kuidas ta end tundis.
-
Ära võistle kingituste või lubadega. Laps vajab eelkõige turvalist suhet ja selgeid piire mõlemas kodus.
-
Ära anna lubadusi, mida ei saa pidada. Kui plaan muutub, anna sellest esimesel võimalusel teada ja selgita lapsele, mis nüüd saab.
Kaks kodu: kuidas üleminekud lihtsamaks teha?
Üleminek ühest kodust teise võib olla lapse jaoks emotsionaalselt pingeline. Ärrituvus, nutt või tavapärasest keerulisem käitumine üleminekupäeval ei tähenda automaatselt, et ühes kodus on midagi valesti. Sageli on raske just muutus ise.
Aitavad väikesed ja etteaimatavad kokkulepped: kindel päev ja kellaaeg, võimalikult varajane teavitus muudatustest ning lapse jaoks vajalikud asjad mõlemas kodus. Hambahari, pidžaama, koolitarbed ja mõned isiklikud esemed aitavad lapsel tunda, et ta ei ole pidevalt külaline.
Lapse üleandmisel tasub hoida suhtlus lühike ja rahulik. Kui vanematel on keerulisi teemasid arutada, on parem teha seda hiljem, lapse kuuldekaugusest eemal. Väiksemale lapsele võib abiks olla pildiline kalender, kus on näha, mitu ööd on järgmise kohtumiseni.
Milliseid märke jälgida?
Lahkumineku järel võivad lapse käitumine, uni ja emotsioonid mõnda aega muutuda. Abi tasub küsida siis, kui muutused on tugevad, püsivad, süvenevad või häirivad lapse igapäevaelu.
-
uni või söömine on pikemat aega märgatavalt häiritud;
-
õpitulemused langevad järsult või laps hakkab koolist hoiduma;
-
laps on püsivalt kurb, ärritunud või eemaldub sõpradest ja tegevustest;
-
laps käitub järsult palju nooremalt, näiteks klammerdub tavapärasest oluliselt rohkem;
-
teismeline kasutab alkoholi või muid aineid, vigastab ennast või räägib, et tal on kõigest kõrini.
Laps võib oma tundeid eri kohtades erinevalt väljendada. Mõni hoiab koolis või ühe vanema juures end tugevasti koos ning reageerib alles hiljem kodus. Õpetaja või muu lähedase täiskasvanu tähelepanek muutuse kohta on väärtuslik info, isegi kui kodus tundub kõik esialgu korras.
Kuidas vanemad ise hakkama saavad?
Lahkuminek võib vanemat kurnata, vihastada, hirmutada ja üksildaseks teha. Enda eest hoolitsemine ei ole lapse kõrvale jätmine, vaid osa vanemaks olemisest. Täiskasvanu tuge, sõbra, lähedase, psühholoogi või juristi abi, ei tohiks panna lapse õlgadele.
Ka vanemate omavahelist suhtlust on võimalik õppida ja struktureerida. Eestis pakub Sotsiaalkindlustusamet lahku minevatele või lahku läinud vanematele tasuta riiklikku perelepitusteenust, mis aitab neutraalse spetsialisti toel lapse elu puudutavates küsimustes kokkuleppeid teha. Perelepitus eeldab, et vanemad saavad osaleda võrdsete ja turvaliste osapooltena; lähisuhtevägivalla, hirmu või sundkontrolli korral tuleb esmalt hinnata turvalisust ja otsida selleks sobivat abi.
Millal pöörduda spetsialisti poole?
Lahkumineku järel võivad lapse tunded ja käitumine mõneks ajaks muutuda. Abi tasub küsida, kui muutused on tugevad, kestavad, süvenevad või häirivad lapse igapäevaelu. Ei pea ootama mitu kuud, kui laps keeldub kooli minemast, on püsivalt väga õnnetu, eemaldub kõigist või vanem ei oska enam aru saada, mis teda aitaks.
Sellest, kuidas psühholoogi vastuvõtt lastele saab lugeda eraldi lehelt. Laste vaimse tervise lehel on ülevaade muredest, millega saab pöörduda. Kui lapsel on raske oma kogemusest sõnadega rääkida, võib mõnele lapsele sobida ka loovteraapia, kus kasutatakse mängu, kujutavat tegevust ja muid lapsele sobivaid väljendusviise.
Kui vanemad ei jõua lapse elu puudutavates küsimustes kokkuleppele ja suhtlus muutub korduvalt konfliktseks, võib abi olla vanemluse või peresuhetega tegelevast nõustamisest. Paariteraapias saab töötada suhtlemismustrite ja lapsevanemana koostöö tegemisega; eesmärk ei pea olema paarisuhte taastamine. Kui suhtes on vägivalda, hirmu või sundkontrolli, tuleb esikohale seada turvalisus, sellises olukorras ei pruugi ühine teraapia või perelepitus sobida.
Lahkuminek ei määra lapse tulevikku. Last toetavad kõige rohkem turvalised täiskasvanud, võimalikult selge elukorraldus ja abi küsimine siis, kui perel endal jõudu või lahendusi napib. Broneeri vastuvõtu aeg, kui vajad tuge lapse või enda jaoks.
Korduma kippuvad küsimused
Kas lahutus kahjustab last alati?
Ei. Lahkuminek on lapse jaoks suur muutus ja võib tuua kaasa kurbust, viha, segadust või käitumismuutusi, kuid see ei määra lapse edasist heaolu. Lapse kohanemist toetavad turvalised suhted, selge elukorraldus ning võimalus hoida mõlema vanemaga sobivat kontakti.
Lapsele on eriti koormav pikaajaline, tugev või teda kaasav vanemate konflikt. Samas ei ole vanemate kooselu iga hinna eest lapse huvides, näiteks vägivalla või pideva hirmu korral. Oluline on turvalisus, mitte pelgalt see, kas vanemad elavad ühes kodus.
Kuidas lapsele lahutusest rääkida?
Kui see on turvaline ja vanemad saavad rahulikult suhelda, võib lapsele rääkida koos. Selgita lihtsate sõnadega, et lahkuminek ei ole lapse süü, mõlemad vanemad jäävad tema vanemateks ning millised praktilised asjad tema elus muutuvad.
Räägi näiteks, kus ta elab, kas kool või lasteaed jääb samaks ning millal ta teise vanemaga kohtub. Kui kõiki vastuseid veel ei ole, ütle seda ausalt ja anna teada, millal räägite edasi.
Kas laps peaks otsustama, kelle juures ta elab?
Lapse arvamust tuleb kuulata ja tema vanust, arengutaset ning vajadusi arvesse võtta. Last ei tohiks siiski panna valima vanemate vahel ega tegema otsuseid, mille vastutus kuulub täiskasvanutele.
Teismelise soovid võivad korralduse kujundamisel olla eriti olulised, kuid vanemate ülesanne on leida lapse huvidest lähtuv ja turvaline lahendus. Keerulise olukorra korral võib abi olla perelepitusest või õigusnõustamisest.
Mida teha, kui teine vanem räägib lapsele minust halvasti?
Ära vasta lapse kuuldes samaga ega palu tal otsustada, kummal vanemal on õigus. Võid öelda: „Täiskasvanud võivad vahel olla omavahel väga pahased. Sina ei pea poolt valima ja sul on lubatud meid mõlemaid armastada.“
Kui halvustamine kordub või laps satub vanemate vaidluste keskele, tasub otsida täiskasvanutevahelist tuge. Perelepitus või nõustamine võib aidata, kui mõlemad vanemad saavad osaleda turvaliselt ja võrdsetel alustel. Vägivalla, hirmu või sundkontrolli korral tuleb esikohale seada turvalisus ning küsida selleks sobivat professionaalset või juriidilist abi.
Millal peaks lapse pärast lahutust psühholoogi juurde viima?
Pöördu abi saamiseks, kui lapse käitumise või enesetunde muutused on tugevad, kestavad või häirivad tema igapäevaelu. Näiteks kui laps hoidub koolist, on püsivalt kurb või ärritunud, eemaldub sõpradest, uni või söömine on märgatavalt häiritud või vanem ei oska enam aru saada, mis last toetaks.
Kiiret abi on vaja, kui laps räägib, et ei taha elada, vigastab ennast või vanem ei ole tema turvalisuses kindel. Otsese ohu korral helista 112. Ka vanem võib tulla esmalt üksi nõustamisele, et saada abi lapse toetamise ja edasiste sammude kavandamisel.
