Krooniline haigus ja depressioon või ärevussümptomid võivad esineda koos, kuid sellest ei räägita vastuvõtul alati piisavalt. Diabeedi, südame- ja kopsuhaiguste, kilpnäärmehäirete, põletikuliste reumahaiguste või pikaajalise valuga inimestel võib vaimse tervise raskuste risk olla suurem, eriti siis, kui haigus piirab igapäevast toimetulekut. See ei ole nõrkus ega „kujutlusvõime” — kehaline haigus, valu, väsimus, ravikoormus ja meeleolu võivad üksteist vastastikku mõjutada.
Samas ei tähenda väsimus või haigusega toimetuleku raskus automaatselt depressiooni ning haiguse sümptomid ja depressioon võivad kattuda. Siin selgitame, miks need seisundid koos esineda võivad, kuidas hinnata, kas väsimusel või meeleolumuutusel võib olla mitu põhjust, ning millised ravi- ja toetusvõimalused aitavad.
Miks pikaajaline haigus meeleolu mõjutab?
Põhjuseid on mitu ja need võivad toimida korraga. Esiteks haiguse sümptomid ja kehalised muutused. Põletik, hormonaalsed häired, pidev valu ja halb uni võivad mõjutada enesetunnet, tähelepanu ning meeleolu. Kilpnäärme alatalitluse sümptomid võivad osaliselt sarnaneda depressiooniga, näiteks väsimus, aeglustumine ja madal meeleolu, mistõttu on oluline hinnata mõlemat võimalust. Krooniline valu võib kurnata ning vähendada võimalusi teha rõõmu pakkuvaid tegevusi.
Teiseks elu ümberkorraldus. Diagnoos või haiguse süvenemine võib nõuda harjumuste, töö, suhete ja tulevikuplaanide muutmist. Ravimite, uuringute ja sümptomite ümber planeerimine võib olla koormav. Mõne inimese jaoks on eriti raske muutus enesetundes või identiteedis: tunne, et ei saa enam teha samu asju nagu varem.
Kolmandaks ravimid. Mõned ravimid võivad mõnel inimesel mõjutada und, energiat või meeleolu; näiteks võivad kortikosteroidid põhjustada meeleolu ja käitumise muutusi. Kui sümptomid algasid pärast uue ravimi alustamist või annuse muutmist, tasub seda ravimit määranud arstiga arutada. Ravimeid ei tohi omal algatusel lõpetada ega muuta.
Neljandaks üksindus. Haigus võib vähendada võimalusi suhelda või tekitada tunde, et peab teistele oma seisundit pidevalt selgitama. Sotsiaalne eemaldumine võib omakorda süvendada madalat meeleolu ja muuta abi küsimise raskemaks.
Haiguse väsimus või depressioon: kuidas neil vahet teha?
Väsimus, unehäired, söögiisu muutused ja keskendumisraskused võivad tuleneda nii kroonilisest haigusest, ravist kui ka depressioonist. Ainult nende sümptomite põhjal ei saa põhjuseid usaldusväärselt eristada. Depressiooni võimalusele võivad lisaks viidata järgmised märgid:
- rõõmu või huvi kadumine ka tegevuste vastu, mis on inimesele haiguse piirangutest hoolimata kättesaadavad;
- püsiv väärtusetuse-, süü- või koormatunne;
- lootusetus või läbivalt negatiivsed mõtted tulevikust;
- madal tuju või tühjustunne suurema osa päevast peaaegu iga päev vähemalt kahe nädala jooksul;
- igapäevase toimetuleku oluline halvenemine või raskus jätkata enda jaoks oluliste tegevustega;
- ravi või ravimite kasutamise muutumine, mille taga võib olla lootusetus, kuid ka muud takistused, näiteks kõrvaltoimed, kulud või raviskeemi keerukus.
Kui mitu neist märkidest tundub tuttav, tasub depressiooni võimalust eraldi hinnata. Selleks on vaja terviklikku kliinilist vestlust, kus võetakse arvesse nii kehalist haigust, ravimeid ja sümptomite kestust kui ka nende mõju igapäevaelule. Küsimustikud võivad hindamist toetada, kuid ei anna üksi diagnoosi.
Miks depressioon halvendab ka kehalist haigust
See seos võib toimida mõlemas suunas. Depressioon võib vähendada energiat, motivatsiooni ja keskendumisvõimet, mistõttu võib olla raskem järgida raviplaani, käia vastuvõttudel, liikuda või enda eest igapäevaselt hoolitseda. Samal ajal võivad valu, unehäired, tegevuspiirangud ja haiguse ebakindlus depressiivseid sümptomeid süvendada.
Seetõttu soovitatakse kroonilise kehalise haigusega inimestel olla depressiooni võimaluse suhtes tähelepanelik, eriti kui haigus piirab igapäevast toimetulekut. Meeleolu hindamine ja vajadusel ravi on osa terviklikust raviplaanist, mitte „lisaluksus”. Depressiooni leevenemine võib toetada inimese võimet haigusega toime tulla ja teha enda tervist toetavaid valikuid, kuid kehalise haiguse ravi jätkub selle kõrval oma raviplaani järgi.
Mis päriselt aitab
Räägi haigusest kui kaotusest
Krooniline haigus võib tuua kaasa kaotusetunde: muutuda võivad tervis, iseseisvus, tulevikuplaanid, töövõime või suhted. Kõik ei koge seda leinana, kuid kurbus, viha, hirm ja ebaõigluse tunne võivad olla mõistetavad reaktsioonid.
Psühholoogi või terapeudi vastuvõtul saab neid kogemusi uurida hinnanguvabas keskkonnas. Eesmärk ei ole sundida inimest „positiivselt mõtlema”, vaid aidata leida toimivaid viise haiguse, sümptomite ja muutunud eluolukorraga toime tulemiseks.
Muuda mõõdupuud
Pikaajalise haigusega inimene võib võrrelda oma praegust võimekust pidevalt ajaga enne haigestumist, mis võib suurendada pettumust ja enesekriitikat. Kasulikum võib olla küsida: mis on mulle täna jõukohane ja oluline?
Halva päeva ja parema päeva plaanid võivad olla erinevad. Tegevuste kohandamine, puhkuse planeerimine ja jõuvarude arvestamine ei tähenda allaandmist, vaid võivad toetada stabiilsemat toimetulekut.
Hoia alles see, mis on sinu jaoks oluline
Haigus võib muuta paljusid eluvaldkondi, kuid inimese identiteet ei piirdu diagnoosiga. Suhted, huvid, huumor ja rollid peres võivad jääda oluliseks ka siis, kui nende jaoks tuleb leida uus või jõukohasem viis.
Võid teadlikult mõelda, millised tegevused ja inimesed aitavad sul tunda end iseendana, ning planeerida neile võimalusel aega samamoodi nagu arstivisiitidele. Ka väike ja kohandatud kontakt, lühike kõne, rahulik kohtumine või mõni jõukohane hobi, võib olla tähenduslik.
Räägi lähedastele, mida sa vajad
Lähedased võivad soovida aidata, kuid nad ei pruugi teada, milline tugi on sulle sobiv. Üks inimene võib püüda julgustada sõnadega „sa näed hea välja”, teine võtta liiga palju sinu eest üle. Hea kavatsus ei tähenda alati, et abi tundub vajalik või toetav.
Kui võimalik, ütle konkreetselt, mida vajad ja mida soovid ise teha. Näiteks: „Ma tahan ise süüa teha, aga poes käimisel oleks abi vaja.” Selge kokkulepe võib aidata säilitada iseseisvust, vähendada arusaamatusi ja teha lähedaste toetuse kasulikumaks.
Liikumine haiguse piires
Jõukohane liikumine võib toetada meeleolu, und ja üldist toimetulekut, kuid sobiv koormus sõltub haigusest, sümptomitest ja raviplaanist. Mõne seisundi puhul tuleb koormust eriti ettevaatlikult kohandada ning sümptomite süvenemisel tegevust vähendada või arstiga nõu pidada.
Küsi oma arstilt või füsioterapeudilt, milline liikumine on sinu olukorras ohutu ja sobiv. Alusta väikesest ning lähtu oma praegusest enesetundest, mitte sellest, mida said teha enne haigestumist.
Kui mõtted lähevad väga tumedaks
Kui mõtted lähevad väga tumedaks
Pikaajalise haiguse ja valu korral võivad tekkida mõtted, et nii ei tahaks enam elada. Neid mõtteid ei pea häbenema ega üksi kandma, kuid neid tuleb alati võtta tõsiselt ja jagada kellegagi.
Kui sul on enesetapumõtteid, räägi võimalikult kiiresti usaldusväärse lähedase, oma arsti või vaimse tervise spetsialistiga. Emotsionaalse toe telefon Eluliin 655 8088 vastab eesti keeles iga päev kell 19.00–07.00. Kui sul on konkreetne plaan, ligipääs vahenditele või tunned, et võid endale kohe viga teha, helista numbril 112 või mine lähimasse erakorralise meditsiini osakonda. Depressiooni ja tugevat emotsionaalset distressi saab ravida ka siis, kui kehaline haigus jääb püsima.
Millal pöörduda spetsialisti poole?
Kui madal tuju, lootusetus või huvi kadumine püsib vähemalt kaks nädalat, kui hakkad ravi või vastuvõtte vältima või kui haigusega seotud ärevus täidab suure osa päevast, tasub rääkida vaimse tervise spetsialistiga. Abi võib otsida ka varem, kui sümptomid häirivad toimetulekut või tekitavad muret.
Raviarst või perearst on sageli hea esimene inimene, kellele öelda: „Mu meeleolu on pikalt madal ja ma tahaksin arutada, kas tegemist võib olla depressiooniga.” Ta saab hinnata nii kehalise haiguse, ravimite kui ka vaimse tervise võimalikku mõju ning aidata korraldada edasist abi.
Meie praksises võib alustada kliinilise psühholoogi vastuvõtust, kaardistatakse meeleolu, ärevus ja haigusega toimetuleku raskused ning lepitakse kokku sobivad järgmised sammud. Loe lisaks depressiooni tunnustest ja ravist. Kui on vaja hinnata psühhiaatrilise ravimi vajadust või arvestada selle sobivust koos teiste ravimitega, sobib psühhiaatri vastuvõtt. Kui haigus teeb kliinikusse tulemise raskeks ja vahetut ohtu ei ole, võib alustada ka videokonsultatsioonist, kus antakse esialgsed soovitused ning suunatakse sobiva spetsialisti juurde.
Saatekirja ei ole vaja. Broneeri vastuvõtu aeg ning arutame koos, kuidas toetada meeleolu ja igapäevast toimetulekut haiguse kõrval.
Korduma kippuvad küsimused
Kas krooniline haigus võib depressiooni riski suurendada?
Jah. Krooniline haigus võib suurendada depressiooni riski mitme koosmõjuva teguri kaudu. Valu, unehäired, väsimus, tegevuspiirangud ja ravikoormus võivad mõjutada meeleolu ning muuta igapäevase toimetuleku raskemaks. Ka mõned ravimid võivad mõnel inimesel mõjutada und või meeleolu.
Kroonilise haigusega inimestel esineb depressiooni sagedamini, eriti siis, kui haigus piirab oluliselt igapäevaelu. See ei tähenda, et depressioon oleks haiguse paratamatu osa või et iga väsimus viitaks depressioonile. Püsivate meeleolusümptomite korral tasub nende võimalust eraldi hinnata.
Kuidas eristada haigusest tulevat väsimust depressioonist?
Väsimus, unehäired ja söögiisu muutused võivad esineda nii kroonilise haiguse kui ka depressiooni korral, mistõttu nende põhjal üksi vahet teha ei saa. Ka rõõmu ja motivatsiooni muutus ei ole alati üheselt tõlgendatav: haigus võib piirata võimalusi teha meeldivaid tegevusi ning depressioon võib avalduda nii huvi kadumise kui ka vähese energiana.
Depressiooni võimalusele võivad lisaks viidata püsiv huvi või rõõmu kadumine, väärtusetuse- või süütunne, lootusetus, madal tuju ning igapäevase toimetuleku oluline halvenemine. Ravi vältimisel võib olla palju põhjuseid, näiteks kõrvaltoimed, kulud või raviskeemi keerukus, kuid ka lootusetus võib seda mõjutada. Täpsem eristamine eeldab terviklikku hindamist, kus arvestatakse haiguse aktiivsust, ravimeid, sümptomite kestust ja nende mõju igapäevaelule.
Kas depressiooni ravimine aitab ka kehalist haigust?
Depressiooni ravi võib aidata parandada üldist toimetulekut kroonilise haigusega. Depressioon võib muuta raskemaks ravimite võtmise, vastuvõttudel käimise, liikumise ja muude raviplaani osade järgimise. Meeleolu paranedes võib inimesel olla rohkem energiat ja võimalusi enda eest hoolitseda.
See ei tähenda, et depressiooni ravi parandab alati põhihaiguse kulgu otseselt või asendab selle ravi. Küll aga on depressiooni märkamine ja vajadusel ravi oluline osa terviklikust raviplaanist, sest vaimne ja kehaline tervis mõjutavad teineteist.
Kas antidepressandid sobivad koos minu teiste ravimitega?
Paljudel juhtudel on võimalik leida ravivõimalus, mis sobib inimese muu raviplaaniga, kuid seda tuleb hinnata individuaalselt. Ravimit määrav arst peab teadma kõiki kasutatavaid retsepti- ja käsimüügiravimeid, toidulisandeid ning põhihaigusi, et arvestada võimalike koostoimete, kõrvaltoimete ja vastunäidustustega. Vajadusel teeb psühhiaater koostööd perearsti või muu raviarstiga.
Psühhoteraapia võib olla kroonilise haigusega kaasnevate depressiivsete sümptomite korral tõhus ravi või osa raviplaanist. Kas eelistada psühhoteraapiat, ravimeid või nende kombinatsiooni, sõltub sümptomite raskusest, inimese eelistustest, varasemast ravikogemusest ja kehalisest tervisest.
Kellele peaksin kõigepealt rääkima, kui tunnen, et haigus on tuju alla viinud?
Raviarst või perearst on sageli hea esimene inimene, kellele rääkida, sest ta tunneb sinu haiguslugu, ravimeid ja senist raviplaani. Võid pöörduda ka otse kliinilise psühholoogi või psühhiaatri poole; saatekirja ei ole vaja.
Kui kliinikusse tulemine on haiguse tõttu raske ja vahetut ohtu ei ole, võib alustada videokonsultatsioonist. Selle käigus kaardistatakse mure ning soovitatakse sobivat järgmist sammu.