AT Praksis | Vaimse tervise teenused

Illustratsioon: laps klassiruumis pingi taga, üks jalg kiigub, pliiats käes, laual laiali paberid, õpetaja kummardub tema kõrvale

ATH lapsel: tunnused, hindamine ja tugi koolis

ATH võib muutuda koolis nähtavamaks, kui lapselt oodatakse pikemat tähelepanu hoidmist, tööde lõpuni tegemist, juhiste järgimist ja oma käitumise juhtimist. Õpetaja võib märgata, et laps ei jõua töödega valmis, unustab juhiseid, segab tundi või vajab tavapärasest rohkem suunamist. Kodus võib vanem kogeda pingelisi hommikuid, pikki kodutöid ja raskust igapäevaseid tegevusi korraldada.

Need raskused ei tähenda automaatselt aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). Sarnaseid sümptomeid võivad põhjustada näiteks uneprobleemid, ärevus, meeleolulangus, õpiraskus, kiusamine või liiga suur koormus. ATH hindamisel vaadatakse, kas tähelepanu, impulsiivsuse või aktiivsusega seotud raskused on kestnud lapsepõlvest, esinevad vähemalt kahes olulises keskkonnas ning mõjutavad lapse toimetulekut. Hindamine ei põhine ainult õpetaja tagasisidel ega ühel küsimustikul.

Selles artiklis vaatame, millal võib ATH-le mõelda, kuidas hindamine käib ning milliseid koolipoolseid kohandusi ja tugimeetmeid võib lapse vajaduste põhjal arutada.

Mis on ATH ja mis see ei ole?

ATH ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire on neuroarenguline häire. Selle puhul esineb püsivalt tähelepanematuse ja/või hüperaktiivsuse-impulsiivsuse tunnuseid, mis ei vasta lapse arengutasemele ning mõjutavad tema igapäevast toimetulekut. ATH kujunemises on oluline pärilik ja bioloogiline taust; see ei ole kasvatusviga, laiskus ega lapse teadlik soov „halvasti käituda”.

ATH-d kirjeldatakse tavaliselt kolme avaldumisviisina: valdavalt tähelepanematu, valdavalt hüperaktiivse-impulsiivse ja kombineeritud avaldumisviisina. Tähelepanematu avaldumisviis võib jääda kergemini märkamata, sest laps ei pruugi tundi segada. Ta võib pigem unistada, unustada juhiseid, kaotada asju või vajada töö alustamiseks ja lõpetamiseks rohkem tuge.

Iga elav, hajevil või impulsiivne laps ei ole ATH-ga. Hindamisel vaadatakse tunnuste tugevust, kestust, arengulist sobivust ja mõju lapse elule. ATH diagnoos eeldab, et raskused ilmnevad rohkem kui ühes olulises keskkonnas, näiteks nii kodus kui koolis või huvitegevuses. Kui raskus paistab ainult ühes olukorras, ei välista see vajadust lapse olukorda uurida, kuid suunab tähelepanu ka sellele, mis selles keskkonnas võib last koormata või toetada.

Tunnused, mida vanem võiks märgata

Alljärgnevad märgid ei anna diagnoosi. ATH hindamisel vaadatakse, kas mitu tähelepanematuse ja/või hüperaktiivsuse-impulsiivsuse tunnust on kestnud vähemalt kuus kuud, ei vasta lapse arengutasemele, ilmnevad rohkem kui ühes olulises keskkonnas ning häirivad toimetulekut. Oluline on ka see, et raskuste algus ulatub lapsepõlve.

Tähelepanuga seotud

  • Laps jätab sageli mulje, et ei kuula, kui temaga räägitakse, või vajab juhise kordamist.
  • Kodused tööd jäävad pooleli, nende alustamine venib või töö tegemist katkestavad korduvalt muud mõtted ja tegevused.
  • Kindad, joogipudel, võimlemisriided või muud igapäevased asjad kaovad regulaarselt.
  • Mitmeosaliste juhiste järgimine on raske, eriti kui need antakse ainult suuliselt.

Aktiivsuse ja impulsiivsusega seotud

  • Lapsel on raske püsida istudes olukordades, kus seda temalt eeldatakse; ta kiigub toolil, nokitseb midagi või liigub sageli ringi.
  • Ta vastab enne küsimuse lõppu, sekkub teiste jutusse või tegutseb enne, kui jõuab tagajärgedele mõelda.
  • Ootamine võib olla raske: järjekorras, mängukorra ajal või vestluses oma korda oodates.
  • Tal võib olla raskusi frustratsiooni ja tugevate emotsioonide juhtimisega, kuigi see ei ole ATH diagnoosi põhitunnus ning võib esineda ka paljude muude raskuste korral.

Hindamisel uuritakse, kuidas laps tuleb toime eri olukordades. Mõni ATH-ga laps suudab arvutimängus või lemmiktegevuses pikalt keskenduda, sest tegevus on huvitav, pakub kiiret tagasisidet või on selgelt struktureeritud. See üksi ei kinnita ega välista ATH-d. ATH puhul ei ole küsimus tähelepanu täielikus puudumises, vaid raskuses seda paindlikult juhtida ja hoida tegevustes, mis on vähem köitvad või nõuavad rohkem iseseisvat korraldamist.

Tüdrukud ja vaiksed lapsed võivad jääda märkamata

ATH klassikaline kuvand on olnud laps, kes on nähtavalt rahutu ja segab tundi. Selline pilt võib muuta keerulisemaks nende laste märkamise, kelle raskused väljenduvad pigem tähelepanematuses, organiseerimisraskustes või sisemises rahutuses kui väliselt häirivas käitumises.

Tüdrukutel kirjeldatakse ATH-d sageli vähem märgatava hüperaktiivsuse ja rohkem tähelepanuraskuste kaudu, kuid see ei kehti kõigi tüdrukute ega ainult tüdrukute kohta. Laps võib olla vaikne, pingutada palju, püüda oma raskusi varjata ning olla päeva lõpuks väga väsinud. Samas võivad samad tunnused olla seotud ka ärevuse, õpiraskuse, uneprobleemi või muu koormusega.

Selliseid lapsi võidakse kirjeldada kui unistajaid, hooletuid või „võimekaid, aga ei pinguta”. Mõnel juhul jõutakse ATH hindamiseni alles teismeeas või täiskasvanuna, eriti kui varem on märgatud eelkõige ärevust, madalat enesehinnangut või kurnatust. Kui laps pingutab palju, kuid tema toimetulek või tulemused ei vasta sellele pingutusele, tasub koos spetsialistiga uurida võimalikke põhjuseid.

Kuidas ATH hindamine lapsel käib

ATH-d ei saa tuvastada ühe testi ega veebiküsimustikuga. Hindamine on mitmest osast koosnev protsess, mille käigus kogutakse infot lapse eri keskkondade, arenguloo ja võimalike muude raskuste kohta.

  1. Vestlus vanematega või hooldajaga. Küsitakse lapse arengu, varasemate raskuste, une, tervise, pereolukorra ja selle kohta, millal praegused probleemid algasid ning kuidas need kodus väljenduvad.

  2. Info koolist ja küsimustikud. Vanema ja õpetaja täidetavad küsimustikud võivad aidata sümptomeid kaardistada. Õpetaja või kooli tagasiside on väärtuslik, sest see kirjeldab lapse toimetulekut õpikeskkonnas ja eakaaslastega, kuid ei anna diagnoosi iseseisvalt.

  3. Kohtumine lapse või noorega. Spetsialist räägib lapsega tema kogemusest, koolist, suhetest ja enesetundest. Vajadusel kasutatakse tähelepanu, töömälu, õppimise või muu kognitiivse funktsiooni ülesandeid. Need võivad anda lisainfot, kuid ei kinnita ega välista ATH-d üksi.

  4. Muude põhjuste ja kaasuvate raskuste hindamine. Uneprobleemid, ärevus, meeleolulangus, õpiraskused, kuulmis- või nägemisprobleemid, neuroarengulised eripärad, kiusamine ja kodused pinged võivad anda ATH-ga sarnase pildi või esineda ATH-ga koos.

  5. Kokkuvõte ja tagasiside. Tagasisides selgitatakse, millised raskused ja tugevused hindamisel ilmnesid ning millist tuge laps võiks vajada kodus, koolis ja tervishoius. Kirjalik kokkuvõte võib olla kooliga arutamiseks kasulik, kuid sobivad tugimeetmed lähtuvad lapse tegelikest vajadustest, mitte ainult diagnoosist.

Eestis kinnitab ATH diagnoosi psühhiaater, laste ja noorte puhul üldjuhul lastepsühhiaater. Kliiniline psühholoog võib teha põhjaliku hindamise ning anda psühhiaatrile olulise sisendi. Hindamise pikkus ja kohtumiste arv sõltuvad lapse olukorrast ning sellest, kui palju lisainfot on vaja koguda. Kui vanem soovib esmalt olukorda kaardistada ja nõu küsida, sobib alguseks ka lastepsühholoogi vastuvõtt.

Mida saab kool pakkuda?

Kool peab jälgima õpilase arengut ja toimetulekut ning vajaduse korral kohandama õpet lapse individuaalsete vajaduste järgi. Selleks ei pea alati diagnoosi ootama. Diagnoos või spetsialisti hinnang võib koolile anda olulist lisainfot, kuid tugi peaks lähtuma eelkõige sellest, millistes olukordades lapsel on raske ja mis teda aitab.

Aruta klassijuhataja, aineõpetajate või kooli tugimeeskonnaga, milliseid kohandusi võiks proovida. Näiteks võivad sobida:

  • istekoht, kus on vähem segajaid;
  • pikema ülesande jagamine väiksemateks osadeks ning vahepealne tagasiside;
  • kokkulepitud liikumis- või rahunemispausid;
  • võimalus teha mõni töö vaiksemas keskkonnas või kasutada vajadusel rohkem aega;
  • kirjalikud juhised lisaks suulistele ning kodutööde märkimine kindlasse kokkulepitud kohta;
  • lihtne kokkulepe, kuidas laps saab õpetajale märku anda, kui on järje kaotanud või vajab juhist uuesti.

Kõik kohandused ei sobi igale lapsele. Tasub valida mõni konkreetne meede, proovida seda kokkulepitud aja jooksul ja seejärel koos hinnata, kas see aitas. Vajaduse korral saab kool kaasata tugispetsialiste, näiteks eripedagoogi, psühholoogi või sotsiaalpedagoogi.

Individuaalne õppekava ei ole automaatne järgmine samm ega diagnoosi tavapärane tagajärg. Seda kasutatakse siis, kui õppeajas, -sisus, -protsessis või -keskkonnas on vaja teha sisulisemaid kohandusi. Vanem ja õpilane kaasatakse selle koostamisse. Kui kooli pakutud üldine tugi ei anna soovitud tulemust, võib kool pöörduda Rajaleidja koolivälise nõustamismeeskonna poole, et saada edasisi soovitusi.Vanemal on õigus küsida, millist tuge kool pakub, kes selle eest vastutab ja millal kokkulepitud meetmete mõju uuesti üle vaadatakse. ATH üldisest toimimisest saad lugeda ka meie lehelt ATH, mis see on.

Mida saab kodus teha?

Kodus võivad ATH-ga last toetada selge rutiin, etteaimatav päevakava ja võimalikult konkreetsed juhised. Need ei kõrvalda kõiki raskusi, kuid võivad vähendada olukordi, kus laps peab korraga meeles hoidma liiga palju.

  • Anna juhiseid lühidalt ja võimalusel üks samm korraga. Näiteks „pane kõigepealt spordiriided kotti” on lapsele lihtsam kui mitu järjestikust korraldust. Hiljem saab küsida, mis on järgmine samm.
  • Kasuta nähtavaid abivahendeid: nimekirju, pilte, kalendrit või taimerit. Mõnele lapsele sobib töö ja lühikeste pauside vaheldumine, kuid ajajaotus tasub valida lapse vanuse ning ülesande järgi.
  • Püüa hoida kodutööde aeg ja koht võimalikult ühesugusena. Kui see ei ole võimalik, võib aidata ka kindel alustamisrituaal, näiteks laua korda tegemine ja esimese ülesande koos sõnastamine.
  • Kiida konkreetset tegevust ja pingutust võimalikult lähedal sellele hetkele, mil see juhtus. Näiteks: „Märkasin, et panid koti kohe valmis” annab lapsele selgema info kui üldine „ole tubli”.
  • Tagajärjed ja kokkulepped võiksid olla selged, rahulikud ja võimalikult vahetus seoses olukorraga. Hiline või ebamäärane karistus võib lapse jaoks olla raskemini mõistetav, eriti kui tal on juba olnud keeruline oma käitumist peatada või meeles hoida.

Uni on samuti oluline. Väsimus võib suurendada tähelepanuraskusi, ärrituvust ja impulsiivsust nii ATH-ga lapsel kui ka teistel lastel. Võimalikult ühtlane unerütm ning õhtuse ekraanikasutuse läbimõeldud piiramine võivad toetada und, kuid unehäirete püsimisel tasub hinnata ka muid põhjuseid.

Millal pöörduda spetsialisti poole?

ATH hindamisele tasub mõelda siis, kui tähelepanu, impulsiivsuse või aktiivsusega seotud raskused on kestnud vähemalt kuus kuud, ilmnevad rohkem kui ühes olulises keskkonnas ning häirivad lapse igapäevaelu. Näiteks võivad raskused väljenduda õppimise, suhete, enesehinnangu, koduse elu või huvitegevuse kaudu.

Abi tasub küsida ka varem, kui lapsel on märgatav kannatus, kooliskäimine muutub väga raskeks, esineb tugev ärevus või meeleolulangus, tekivad korduvad konfliktid või vanem ei ole kindel, mis lapse käitumise taga on. Varane nõu küsimine ei tähenda, et laps saab automaatselt diagnoosi; see aitab mõista raskuste põhjuseid ja leida sobivat tuge.

Meie kliinikus töötavad lastega kliinilised psühholoogid ning vajaduse korral lastepsühhiaater. Hindamise algus ja kohtumiste ülesehitus sõltuvad lapse vanusest ning mure iseloomust. Rohkem infot leiad laste vaimse tervise teenuste lehelt ning vastused levinud küsimustele laste vaimse tervise KKK lehel. Aja saad kokku leppida siin: broneeri vastuvõtu aeg.

Korduma kippuvad küsimused

Mis vanusest saab lapsel ATH-d hinnata?

ATH-le võib mõelda juba eelkoolieas, kuid noorematel lastel on tavapärase arengu, temperamendi ja ATH tunnuste eristamine keerukam. Eesti ravijuhend käsitleb ATH hindamist lastel ja noortel alates 5. eluaastast.

Koolis võivad raskused muutuda nähtavamaks, sest tähelepanu hoidmise, juhiste järgimise ja iseseisva töö nõudmised kasvavad. Vanema mure korral ei pea siiski ootama kooliminekuni, nõu võib küsida varem, et hinnata lapse arengut, keskkonda ja toetuse vajadust.

Kas ATH lapsel kaob suureks saades ära?

ATH tunnused võivad vanusega muutuda. Mõnel lapsel väheneb nähtav hüperaktiivsus, kuid tähelepanu, ajajuhtimise, impulsiivsuse või enesejuhtimise raskused võivad püsida ka noorukieas ja täiskasvanuna. Teisel inimesel võivad sümptomid aja jooksul leeveneda ning igapäevane toimetulek paraneda.

Varajane tugi, vanemate nõustamine, kooli kohandused ja vajaduse korral ravi võivad aidata lapsel oma raskustega paremini toime tulla, sõltumata sellest, kuidas tunnused tulevikus muutuvad.

Kas ATH-ga laps peab tingimata ravimeid võtma?

Ei. Ravimid on üks võimalik osa ravist, kuid nende vajadus sõltub sümptomite tugevusest, lapse toimetulekust, kaasuvatest raskustest ja sellest, milline muu tugi on juba kasutusel. Ravivõimalusi arutatakse koos lapse, vanema ja ATH diagnoosi kinnitanud psühhiaatriga.

Toetuse hulka võivad kuuluda ATH-alane nõustamine, vanemate toetamine, koolipoolsed kohandused ning lapse vajadustele vastavad psühholoogilised sekkumised. Ravimeid võidakse kaaluda siis, kui ATH sümptomid mõjutavad lapse toimetulekut oluliselt ja muud meetmed ei ole piisavalt aidanud või vajatakse kombineeritud lähenemist.

Kas kool võib nõuda diagnoosi enne toe pakkumist?

Tavapäraste õppekorralduslike kohanduste ja üldise toe pakkumiseks ei pea lapsel olema diagnoosi. Kool peab jälgima õpilase toimetulekut ning vajaduse korral õpet tema vajadustele vastavalt kohandama.

Millised meetmed sobivad, sõltub lapse raskustest ja kooli võimalustest. Sisulisemad muudatused õppeajas, -sisus, -protsessis või -keskkonnas võivad eeldada individuaalset õppekava ja mõnel juhul spetsialisti või koolivälise nõustamismeeskonna soovitust.

Kuidas ATH lapsel erineb ärevusest või õpiraskusest?

Pilt võib olla sarnane: laps ei keskendu, jätab töid pooleli, väldib ülesandeid või on tunnis rahutu. Ärevuse korral võib tähelepanu hajuda muretsemise, hirmu või vältimise tõttu. Õpiraskuse korral võib lapsel olla eriti raske konkreetne oskus või aine, mistõttu ta väsib ja kaotab tähelepanu just selles olukorras.

ATH puhul on tähelepanu ja/või impulsiivsuse raskused üldjuhul püsivamad, ilmnevad eri olukordades ning nende algus ulatub lapsepõlve. See ei ole siiski lihtne eristus: ATH, ärevus ja õpiraskused võivad esineda koos. Seetõttu vaadatakse hindamisel kõiki võimalikke põhjuseid, mitte ainult üht sümptomit.

 

Allikad

Scroll to Top