See on üks sagedasemaid küsimusi inimestel, kes otsivad esimest korda vaimse tervise abi: kas pöörduda psühholoogi või kliinilise psühholoogi poole? Eestis kasutatakse neid nimetusi igapäevases kõnes sageli läbisegi, kuigi nende väljaõpe, pädevus ja töö sisu ei ole päris samad.
Selles artiklis selgitame, mille poolest erinevad psühholoog ja kliiniline psühholoog ning kuidas valida oma vajadustele kõige sobivam spetsialist.
Peamine erinevus: väljaõpe ja kutsekvalifikatsioon
Psühholoog on spetsialist, kellel on riiklikult tunnustatud õppekava alusel omandatud magistrikraad psühholoogias. Psühholoogid töötavad väga erinevates valdkondades, näiteks hariduses, organisatsioonides, teadustöös või nõustamises, sõltuvalt oma väljaõppest ja töökohast (Eesti Psühholoogide Liit).
Kliiniline psühholoog on lisaks magistriõppele läbinud kliinilise psühholoogi kutseaasta ehk juhendatud praktika ning omandanud kliinilise psühholoogi kutsetunnistuse. Kutsestandardi kohaselt on kliinilise psühholoogi töö eesmärk psüühilise distressi, psüühika- ja käitumishäirete, puuete ning riskikäitumise hindamine, leevendamine, ravimine ja ennetamine (Kutseregister).
Lihtsustatult öeldes on kliiniline psühholoog läbinud oluliselt põhjalikuma ja spetsiifilisema väljaõppe psüühikahäirete hindamise, diagnostika ja tõenduspõhiste psühholoogiliste sekkumiste valdkonnas.
Kutsetunnistus ei ole formaalsus
Eestis ei ole psühholoogi nimetuse kasutamine seadusega kaitstud samal viisil nagu mitme teise tervishoiukutse puhul. Seetõttu ei anna üksnes ametinimetus alati kindlust spetsialisti väljaõppe ja pädevuse kohta ning tasub kontrollida, kas tal on kliinilise psühholoogi kutsetunnistus.
Kutsetunnistus kinnitab, et spetsialist on läbinud nõutava väljaõppe, juhendatud praktika ning vastab kliinilise psühholoogi kutsestandardis sätestatud pädevusnõuetele (EKKA). Kliinilise psühholoogi kutsetunnistus eeldab seevastu nõutava hariduse omandamist, kliinilise psühholoogi kutseaasta ehk juhendatud praktika läbimist ning kutsestandardis sätestatud pädevusnõuete täitmist. Kutsetunnistuse kehtivust saab kontrollida avalikust Kutseregistrist.
Millal pöörduda psühholoogi poole?
Psühholoogi poole tasub pöörduda, kui otsid tuge igapäevaste raskustega toimetulekul, näiteks stressi, enesekindluse, suhtekonfliktide või elumuutustega seotud küsimustes, mis ei viita psüühikahäirele ega vaja põhjalikku kliinilist hindamist.
Kui pöördud psühholoog-nõustaja poole, on tema töö fookuses tavaliselt igapäevaste probleemide lahendamine, toimetulekuoskuste arendamine ning üldise vaimse heaolu toetamine, mitte psüühikahäirete diagnostika või ravi.
Millal pöörduda kliinilise psühholoogi poole
Kliinilise psühholoogi poole on mõistlik pöörduda, kui kahtlustad psüühikahäiret või vajad põhjalikku psühholoogilist hindamist. Kliinilise psühholoogi pädevusse kuuluvad muu hulgas depressiooni, ärevushäirete, paanikahoogude, traumaga seotud raskuste, söömishäirete ja uneprobleemide hindamine ning tõenduspõhiste psühholoogiliste sekkumiste rakendamine.
Kliinilised psühholoogid kasutavad vajaduse korral ka standardiseeritud psühholoogilisi hindamisvahendeid, näiteks ATH hindamiseks või autismispektri sümptomite põhjalikumaks kaardistamiseks. Need on üks osa terviklikust kliinilisest hindamisest, mitte iseseisvad diagnostilised testid.
Kliinilised psühholoogid ei kirjuta retsepte
Oluline erinevus on see, et kliinilised psühholoogid ei ole arstid ning nad ei saa määrata ega välja kirjutada ravimeid. Kui hindamise või ravi käigus selgub, et ravimravi võib olla vajalik, tehakse koostööd psühhiaatriga.
Paljudes raviasutustes, sealhulgas AT Praksises, töötavad kliinilised psühholoogid ravimeeskonna liikmetena koos psühhiaatriga ja vaimse tervise õega, et pakkuda patsiendile terviklikku käsitlust.
Neuropsühholoog ja teised spetsialiseerumised
Kliinilise psühholoogi kutse raames on võimalik spetsialiseeruda erinevatele valdkondadele. Näiteks neuropsühholoog tegeleb aju talitluse ja kognitiivsete funktsioonide, näiteks mälu, tähelepanu ja täidesaatvate oskuste hindamisega. Kliiniline lapsepsühholoog on spetsialiseerunud laste ja noorukite vaimse tervise hindamisele ning psühholoogilistele sekkumistele.
Kui otsid abi väga spetsiifilise mure korral, näiteks mälu- või tähelepanuprobleemide tõttu pärast peatraumat, tasub uurida, kas spetsialistil on selles valdkonnas vastav spetsialiseerumine.
Laste ja noorukitega töötamine eeldab põhjalikke teadmisi lapse arengust ja arengupsühholoogiast. Seetõttu on laste vaimse tervise küsimuste korral soovitatav pöörduda spetsialisti poole, kellel on selles valdkonnas vastav väljaõpe ja kogemus.
Kuidas kontrollida spetsialisti tausta
Enne vastuvõtule registreerumist tasub uurida, milline väljaõpe ja kutsekvalifikatsioon spetsialistil on. Kliinilise psühholoogi kutsetunnistuse olemasolu ja kehtivust saab tasuta kontrollida avalikust Kutseregistrist.
See on eriti oluline siis, kui otsid abi psüühikahäire hindamiseks või raviks, mitte üksnes üldise nõustamise eesmärgil. Ka Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit soovitab enne vastuvõtule pöördumist veenduda, et spetsialistil on kehtiv kliinilise psühholoogi kutsetunnistus (EKPK).
Kui sa ei ole kindel, kumba valida
Kui sa ei ole kindel, kas sinu mure vajab kliinilise psühholoogi põhjalikku hindamist või piisab psühholoogilisest nõustamisest, ei pea sa seda ise otsustama. AT Praksises aitab meie meeskond esimesel kontaktil hinnata, milline spetsialist vastab kõige paremini sinu vajadustele.
Lisateavet leiad meie juhendist “Kuidas leida endale sobiv psühholoog?” või loe, “Mis vahe on psühholoogil ja psühhiaatril?”.
Levinud arusaamatused
Üks levinud arusaam on, et sõna kliiniline tähendab automaatselt paremat või kogenumat spetsialisti. Tegelikult ei ole küsimus selles, kumb on „parem“, vaid milline on spetsialisti väljaõpe ja töövaldkond. Kliiniline psühholoog on spetsialiseerunud psüühikahäirete hindamisele ja tõenduspõhistele psühholoogilistele sekkumistele, samas kui teised psühholoogid võivad olla spetsialiseerunud näiteks haridus-, organisatsiooni- või nõustamispsühholoogiale. Sobiv spetsialist sõltub eelkõige inimese murest.
Teine levinud arusaam on, et kliinilise psühholoogi poole pöördumine tähendab automaatselt tõsise psüühikahäire olemasolu. Tegelikult on kliinilise psühholoogi töö oluline osa põhjalik hindamine ja selgusele jõudmine. Mõnikord selgub hindamise käigus, et sümptomid ei viita psüühikahäirele, teinekord vajab olukord põhjalikumat käsitlust.
Kolmas levinud eksiarvamus puudutab vastuvõtu hinda. Sageli eeldatakse, et kliinilise psühholoogi vastuvõtt on alati märkimisväärselt kallim kui psühholoogi oma. Tegelikkuses sõltub teenuse hind eelkõige raviasutusest, spetsialisti kogemusest ja teenuse sisust. Seetõttu tasub hinnakirjaga alati enne vastuvõtule registreerumist tutvuda.
Meditsiiniline märkus
Meditsiiniline märkus
Kumbki spetsialist ei asenda erakorralist abi tõsiste kriiside korral. Kui esineb suitsiidimõtteid, tugev kriis või vahetu oht, pöördu kohe psühhiaatri, kiirabi (112) või erakorralise meditsiini osakonna poole.
Mida kaaluda enne otsust
Kui sa ei ole endiselt kindel, kumba spetsialisti valida, tasub mõelda, kas sinu mure viitab võimalikule psüühikahäirele ja vajab põhjalikku hindamist või otsid eelkõige tuge igapäevaste raskuste, stressi või eluliste muutustega toimetulekul. Esimesel juhul on tavaliselt mõistlik alustada kliinilise psühholoogi vastuvõtust, teisel juhul võib sobida ka psühholoog, sõltuvalt tema väljaõppest ja töövaldkonnast.
Oluline on meeles pidada, et spetsialisti valik ei ole lõplik otsus. Kui esmase hindamise käigus selgub, et sobivam oleks teistsugune lähenemine või teise spetsialisti kaasamine, aitab spetsialist leida kõige sobivama edasise ravitee.
Kokkuvõtteks
Peamine erinevus kliinilise psühholoogi ja psühholoogi vahel seisneb väljaõppes, kutsekvalifikatsioonis ja töövaldkonnas. Kliiniline psühholoog on spetsialiseerunud psüühikahäirete hindamisele ning tõenduspõhistele psühholoogilistele sekkumistele. Psühholoogid võivad töötada väga erinevates valdkondades, näiteks nõustamises, hariduses, organisatsioonides või teadustöös.
See, milline spetsialist on sinu jaoks kõige sobivam, sõltub eelkõige sinu murest ja sellest, millist abi parasjagu vajad.
Kui sa ei ole kindel, millise spetsialisti poole pöörduda, broneeri vastuvõtuaeg. Aitame hinnata sinu vajadusi ja leida just sulle sobiva spetsialisti.
Korduma kippuvad küsimused
Mis on peamine erinevus kliinilise psühholoogi ja psühholoogi vahel?
Peamine erinevus seisneb väljaõppes, kutsekvalifikatsioonis ja töövaldkonnas. Kliiniline psühholoog on lisaks magistriõppele läbinud kliinilise psühholoogi kutseaasta ning omandanud kutsetunnistuse, mis annab pädevuse psüühikahäirete hindamiseks ja tõenduspõhiste psühholoogiliste sekkumiste rakendamiseks. Psühholoogid võivad töötada erinevates valdkondades, näiteks nõustamises, hariduses, organisatsioonides või teadustöös, sõltuvalt oma väljaõppest ja töökohast.
Kas kliiniline psühholoog kirjutab ravimeid?
Ei. Kliiniline psühholoog ei ole arst ning ei saa määrata ega välja kirjutada ravimeid. Vajaduse korral tehakse koostööd psühhiaatriga, kelle pädevusse kuulub ravimravi määramine ja jälgimine.
Kuidas kontrollida, kas psühholoogil on kutsetunnistus?
Kliinilise psühholoogi kutsetunnistuse olemasolu ja kehtivust saab tasuta kontrollida avalikust Kutseregistrist.
Millal pöörduda kliinilise, mitte tavalise psühholoogi poole?
Kliinilise psühholoogi poole on mõistlik pöörduda siis, kui kahtlustad psüühikahäiret, näiteks depressiooni, ärevushäiret, traumaga seotud häiret või muud seisundit, mis vajab põhjalikku psühholoogilist hindamist. Kliiniline psühholoog on spetsialiseerunud psüühikahäirete hindamisele ning tõenduspõhiste psühholoogiliste sekkumiste rakendamisele.
Kas Eestis on psühholoogi nimetuse kasutamine reguleeritud?
Psühholoogi nimetuse kasutamine ei ole Eestis reguleeritud samal viisil nagu mitme tervishoiukutse puhul. Seetõttu tasub enne vastuvõtule pöördumist uurida spetsialisti väljaõpet ja kutsekvalifikatsiooni ning vajaduse korral kontrollida kliinilise psühholoogi kutsetunnistuse olemasolu avalikust Kutseregistrist.