Helena Mesikepp

Huvi meditsiini vastu on saatnud mind juba lapsepõlvest, kui nägin lähemalt arstide tööd läbi oma vanavanemate. Aastaid hiljem olingi märkamatult läbi nähtamatu sideme jõudnud Tartu Ülikooli arstiõppesse. Tajusin pikka aega, et kuigi õpe on huvitav, siis jääb sellest midagi minu jaoks puudu. Somaatiline meditsiin tundus liialt tehniline ning kauge elu tõelistest värvidest. Sellest, mis teeb lõpuks inimelust elu, selle igas varjundis. Huvi psühhiaatria vastu oli mul alati peidus kusagil kaugel kukla taga ning esmakordselt andsin sellele võimaluse töötades abiarstina PERH Psühhiaatriakliinikus. Aastat hiljem jätkasingi haridusteed juba eriala residentuuris ning ei kulunud palju aega, kui mu ühele kirele lisandus teine spetsiifilisem huvi – lapsed ja noorukid. Residentuur Laste Vaimse Tervise Keskuses õpetas mulle, mis tähendab olla kellegi esimene raviarst kogu selle siiruses ja erilisuses. Aidata neid, kes võib-olla ei oska veel abigi paluda ning hetkel, kui abi muudab tervet ülejäänud elukäiku. Töötasin ka noorukitega, kes olid hospitaliseeritud söömishäire tõttu, mistõttu tegelen meeleldi toitumishäiretega ka käesolevalt. AT Praksises võtan vastu peale laste ja noorukite ka täiskasvanuid.