Vähidiagnoos, aga ka muu raske kroonilise haiguse diagnoos on šokk nii täiskasvanule, lapsele kui ka nende lähedastele. Sõltuvalt patsiendi taustsüsteemist ja tugivõrgustiku või perekonna tugevusest võib psühholoogiline tugi olla äärmiselt vajalik nii diagnoosi saamise järel, raviperioodil kui ka pärast ravi lõppu. Artiklis on antud teaduskirjanduse põhjal ülevaade vähihaigete laste ja täiskasvanute vaimse tervise probleemkohtadest, kirjeldatud psühholoogilise toe praegust olukorda Eestis ning käsitletud patsientide muresid, millega puutuvad igapäevaselt kokku kahe onkoloogiaosakonna psühholoogid.

Ülevaateartikli eesmärk on tutvustada peamisi psühholoogilisi probleeme, mis on seotud vähihaiguse diagnoosi saamise ja sellele järgnevaga. Diagnoosile järgnev periood on raske nii lastele, täiskasvanud patsientidele kui ka nende lähedastele ning vähihaigetel patsientidel esineb sageli kaasuvaid psühholoogilisi prob- leeme. Patsiendid seisavad silmitsi kuid või aastaid kestva raviga ning lisaks tavapä- raste harjumuste muutmisele peavad nad toime tulema ka potentsiaalsete füüsiliste ja psüühiliste tervisekahjustustega, lisaks tuleb arvestada ka vähi taastekke ja hilis- tüsistuste võimalusega. Seetõttu järgneb diagnoosijärgsele akuutsele olukorrale tihtipeale ka pikaajaline mõju vaimsele tervisele, mis võib avalduda ka pärast aktiivravi lõppemist.
Erialakirjanduse põhjal on artiklis esitatud vaimse tervise peamised prob- leemid nii laste kui ka täiskasvanud patsientide seas ning antud ülevaade Eesti olukorrast ja sekkumistest. Võrdluseks on tutvustatud lapseea vähipatsientidega töö korraldust Soomes ja Norras.

Täiskasvanud
Kõik potentsiaalselt eluohtliku diagnoosi saanud inimesed võivad kogeda emotsio- naalset madalseisu, kurbust, ärevust ja/ või teadmatusest tulenevat pinget, mis võib jääda ka normi piiresse. Samas on leitud, et psüühilised probleemid ning kõrge stres- sitase on seotud halvema raviprognoosi ja elulemusega (1–3).
Eelnevate uuringute põhjal on näidatud, et depressiooni esineb täiskasvanud vähi- haigetel oluliselt rohkem kui üldrahvastikus (2) ning enam kui neljandikul patsientidest esineb depressioon või kohanemishäire, millega kaasneb depressiivsus (4). Peale depressiooni esineb keskmisest enam ka ärevushäireid (5) ning haiguskogemus võib inimese jaoks olla niivõrd traumaatiline, et välja võib kujuneda posttraumaatiline stressihäire (6).
Psüühiliste probleemide väljakujunemise riski mõjutavad näiteks varasem psüü- hiliste häirete taust, isiksuseomadused, kasutatavad toimetulekumehhanismid, tugivõrgustik ja lähedaste toetus, ravile allumatu valu, manustatavad ravimid või muud haigused, diagnoosimine haiguse hilises staadiumis (4, 7).

Lapsed
Lapseeas diagnoositud vähk (või muu krooniline haigus) suurendab tõenäosust vaimse düstressi või kliinilise häire välja- kujunemiseks ka täiskasvanueas (16). Seega on psühholoogilise abi kättesaadavus tähtis ka pärast ravi lõppu (17). On oluline märkida, et ligi kaks kolmandikku lapseea vähist paranenutest ei järgi terviseedenduse nõudeid, mis on seotud eelkõige füüsilise koormuse ning toitumisega. On pakutud, et need probleemid võivad olla seotud vaimse tervise probleemidega (18), suurendades psühholoogilise toe olulisust veelgi enam.
Sõltuvalt vanusest võivad lapsed kogeda tavapärasest suuremat muretse- mist, hirmu, kurbust, ärritatavust, viha, süütunnet, üksindust ja isolatsiooni (8). Mitmed tegurid mõjutavad laste emot- sionaalset toimetulekut ja kohanemist haigusega, sealhulgas lapse vanus, isik- suseomadused, varasemad kogemused, sotsiaalsed ja emotsionaalsed probleemid enne diagnoosi, lähedased suhted, prob- leemide lahendamise oskus, aga ka pere toetus, funktsioneerimine ja peresuhted nii enne kui ka pärast diagnoosi, samuti lapsevanemate vaimne tervis (9).
Lapseea vähk on seotud kehvema kogni- tiivse võimekuse ning alanenud psüh- hosotsiaalse funktsioneerimisega, halvem toimetulek on neil, kelle sotsiaalne tugi on nõrk (10). On oluline märkida, et onko- loogiline ravi võib laste meeleolu ja käitu- mist oluliselt muuta, kuid ravi lõppedes normaliseerub tavapäraselt ka käitumine. Kõige enam esineb lapseea vähipatsientidel (ning krooniliste haigustega patsientidel laiemalt) ärevushäireid (11). Laiemalt on leitud, et lapseeas esineb sõeltestimise põhjal meeleolu- või käitumishäireid ligi- kaudu 58%-l kroonilise haiguse diagnoosi saanutest (12), üldpopulatsiooni näitajad jäävad seejuures 13% piiresse (13). Mitte kõigis uuringutes ei ole leitud niivõrd suurt esinemissagedust, kuid siiski on leitud oluliselt suurem risk vaimse tervise häirete tekkimiseks võrreldes tervete eakaaslastega (14).

Lähedased
Potentsiaalselt eluohtlik haigus ei mõjuta aga mitte ainult patsiendi vaimset tervist ja eluga rahulolu, vaid ka lähedasi inimesi: pereliikmeid, sõpru, töö- ja koolikaaslasi. Nagu eelnevalt mainitud, mõjutab sotsiaalne kontekst väga oluliselt patsiendi toimetu- lekut ja kohanemist. Laste puhul võib tähel- dada, et vanemast lähtudes võib laps suuren- dada oma ärevust ja hirmu ning seetõttu kaasatakse laste puhul psühholoogilise toe sekkumistesse ka lapsevanemad. Vanema ärevuse mõju raviotsustele ning vanema- lapse vastastikmõju tuleb ravimeeskonnal hinnata ja arvesse võtta, lisaks mõjutab ärevus vanema kognitiivseid protsesse ning põhjustab tõlgendatava info kallutatust. Sekkudes vanema ärevusse, on võimalik ka lapse toimetulekut parandada, sest vähem ärevad vanemad suudavad last paremini
toetada, aidata tal oma haigust mõista ning saavutada haiguse üle suuremat tajutud kontrolli. Laiemalt võib vähihaigete eest hoolitsemine põhjustada lähedastel lisaks ärevusele ka viha, süüd, abitust ja kaotus- valu. Uuringutes on leitud, et 40–70%-l vähipatsientide hooldajatest esinevad depressioonisümptomid (15), kuid sõltuvalt patsiendi tugisüsteemi ja pere tugevusest ei vaja kõik välist psühholoogilist abi.

Hindamise olulisus
Lisaks elukvaliteedi mõjutamisele ja düstressi suurendamisele võivad vaimse tervise probleemid häirida ka koostööd meditsiinipersonaliga ja ravisoostumust ning põhjustada halvema raviprognoosi ja teatud puhkudel elulemuse (3).
Eespool kirjeldatu põhjal on väga oluline hinnata patsientide vaimset tervist kogu ravi vältel. Vähidiagnoosi puhul on krii- tilisemad perioodid nii diagnoosi ja ravi alustamise periood, ravi lõppemise ja tavapärasesse ellu naasmise kui ka tervise halvenemise või vähi taastekke periood ning terminaalne staadium. On oluline märkida, et on leitud, et vaimse tervise probleemi- dega patsiendid jõuavad arstiabini hilisemas faasis, kuna osalevad tavapärasest harve- mini rutiinsel sõeltestimisel (19). Vaimse tervise sõeluurimine peab omakorda käima käsikäes psühholoogilise toe olemasolu ja kättesaadavusega.
Depressiooni puhul tuleb silmas pidada, et sümptomid kattuvad osaliselt ravi kõrvalmõjudega, mistõttu tuleb meeleolu ja ärevuse psühhomeetriliste mõõtevahendite kasutamisel arvestada vähiravi ja teiste psühhiaatriliste patsientide erinevust (20).
Spetsiaalselt vähihaigete psüühiliste probleemide hindamiseks on välja töötatud erinevaid küsimustikke, kuid neid ei ole eesti ega vene keeles. Praktikas kasutatakse olemasolevaid seisundispetsiifilisi mõõteva- hendeid. Lisaks hindamise instrumentidele kasutatakse ka kliinilist intervjuud, mille põhjal saab probleemkohti täpsustada. Laste puhul kasutatakse ka vaatlusmeetodit. Psühholoog saab hinnata, kas patsiendil on vaja edasist psühholoogilist tuge või tuleb ta šoki möödumisel iseseisvalt või lähedaste abiga toime.

Psühholoogilised sekkumised
Psühholoogiliste sekkumiste efektiivsust hinnanud uurimustes on leitud mõõdukat kuni tugevat efekti, kuid ette on heidetud ka paljude uurimuste halba sisulist ülesehitust. Peamised sekkumised, mida kasutatakse täiskasvanute ja laste vaimse tervise prob- leemide puhul, on esitatud tabelis 1. Kuna patsiendid ja nende probleemid on erinevad, siis kasutatakse ka nende kombinatsioone või teatud osi eri sekkumistest.
Kokkuvõttes, peamised psühholoogilised probleemid, mis vähihaigetel esinevad, on meeleolu- ja ärevushäired, sealjuures on enim uuritud depressiooni esinemist (19). Peamised psühholoogilised sekkumised, mida kasutatakse, on üldisemat toime- tulekut toetavad nõustamine ja psühho- harimine ning spetsiifilisemad sekkumised väljaselgitatud probleemide korral.
Järgnevalt on antud ülevaade Eesti praktikast. Hematoloogia-onkoloogia vallas töötavate psühholoogide Kaie Jõeveere (TÜ Kliinikum) ja Anneliis Taliga (Tallinna Lastehaigla) tehtud intervjuude põhjal on selgitatud Eesti olukorda, mida on kõrvu- tatud Soome ja Norra lapseea vähipatsientide käsitlemise tavaga.

Ülevaade
Psühholoogi roll vähiravis on Eestis alles üsna uus nähtus, kuid nüüdseks on kõigis Eesti piirkondlikes haiglates onkoloogiliste patsientidega töötavad psühholoogid. Tartu Ülikooli (TÜ) Kliinikumi hematoloogia-onko- loogia kliinikus avati kliinilise psühholoogi ametikoht 2015. aastal. Tallinnas PERHi palliatsioonikeskuses tegutseb kolm psüh- holoogi, kellest üks on spetsialiseerunud töötamiseks vähihaigete patsientidega, ning Tallinna Lastehaigla onko-hematoloogia osakonnas töötab samuti üks psühholoog. Psühholoogi roll vähiravis järjest suureneb, kuid Eestis on see siiski pigem algusjärgus. Psühholoogid töötavad selle nimel, et vajalik info psühholoogilise abi võimaluse kohta jõuaks kõikide patsientideni.Igal aastal registreeritakse Eestis enam kui 8000 uut vähijuhtu. Praktikas jõuab onkopsühholoogi vastuvõtule neist aga väga väike protsent, kuigi on näidatud, et kuni 43% vähihaigetest kogeb psühholoogilist düstressi (24). Näiteks on TÜ Kliinikumi onkopsühholoogi vastuvõtule võimalik saada juba enamasti paari nädala jooksul. Lapseea vähi patsiente on vähem (Eestis aastas umbes 35 uut juhtu kuni 18aastaste seas) ning seetõttu on ka psühholoogilise toe kättesaadavus hea. Vaatamata sellele ei pöördu enamik oma murega psühho- loogi poole – Ameerika uuringu kohaselt ei ole oma murega psühholoogi poole pöör- dunud lausa 75% lapseea vähi patsientidest.
Tallinna Lastehaigla onko-hematoloogia osakonna psühholoog pöördub uute patsien- tide ja perede poole peamiselt ise, kuid lisaks suunavad ka arstid ning pöördutakse ka omal initsiatiivil. TÜ Kliinikumis on võimalik kas telefoni või e-posti vahendusel psühholoogi vastuvõtule registreeruda, samuti suunavad vastuvõtule arstid. Psüh- holoogil on ka tihe koostöö haigla perso- naliga, kelle tähelepanekud patsientide psüühilise seisundi kohta on väga olulised. Psühholoog tegeleb patsientidega nii ravi saamise perioodil kui ka pärast seda. Soome Helsingi Ülikooli lastehaigla psüh- hiaatriaosakonna psühholoog tegeleb kõigi vähidiagnoosi saanud laste ja nende pere- dega. Mõnel juhul kohtub laste ja peredega ka kaks psühhiaatriaosakonna õde või lastepsühhiaater. Kõikide kohtumiste käigus toimub kriisinõustamine ning hinnatakse lapse ja tema pereliikmete psühholoogi- lise toe vajadust. Kui ravi käigus perede vajadused muutuvad, siis jõuab see info psühholoogini hea koostöö kaudu arstidega. (L. Nikkola, isiklik vestlus, 2018.)
Norras Püha Olavi Ülikooli haiglas Trondheimis määratakse igale perele medit- siiniõde, kes pakub ka esmast ja üldisemat psühholoogilist tuge. Kui ilmneb vajadus spetsiifilisemaks abiks, tegeleb perega edasi üks psühhiaatriaosakonna psühholoogidest. Tugev roll on võrgustikutööl: psühholoog kaasab palju peret, haiglapersonali, sotsiaal- töötajaid ja tugiorganisatsioone, kes saavad panustada probleemi lahendamisse. Vane- matel on võimalik paremini ressursse taas- tada, kuna haigla juures asuvad ka lasteaed ja kool, kus lapsed veedavad osa päevast. (Hanne Dahlin, isiklik vestlus, 2018.)

Sekkumine
Nii laste kui ka täiskasvanute puhul tähendab diagnoosile järgnev periood kriisi, mil psühholoogiline tugi aitab ära hoida või leevendada ärevuse, depressiooni või posttraumaatilise stressi sümptomite tekkimist. Täiskasvanutele seostub diagnoos tihti surmaga ja surelikkuse teema tõuseb esile, psühholoogiline sekkumine võimaldab sellel perioodil emotsioone paremini läbi töötada, et olukord saaks normaliseeruda. Psühholoogiline nõustamine pikal ravipe- rioodil haiglakeskkonnas on eriti kriitilise väärtusega, kuna lapsed ja täiskasvanud on paratamatult tavapärasest keskkonnast isoleeritud, nad ei saa kasutada oma tava- päraseid probleemilahendusstrateegiaid ja tugivõrgustikku.
Esmase kriisi möödudes tehakse lastega töös kokkulepe edasise toetuse kohta. Vanem ja laps kohtuvad aeg-ajalt psühho- loogiga, kes kasutab mänguteraapia, lahen- duskeskse lühiteraapia ja psühhoharimise tehnikaid üldise toimetuleku ja vanema enesetõhususe toetamiseks ning vanema vaimse tervise ja lapse arengu ja sümptomite seireks. Spetsiifiliste probleemide ja sümp- tomite tekkimisel kasutatakse hindamiseks psühholoogilisi instrumente ja sekkutakse probleemi vanema-lapse suhte toetamise (Theraplay), kognitiiv-käitumisteraapia ja/ või pereteraapia põhimõtete rakendamise abil.
Diagnoos ja raviprotsess on hirmutav ning sageli tekib ka täiskasvanutel ärevus, mis on seesuguses raskes olukorras normaalne ja inimlik reaktsioon. Alati ei pruugi ärevus tekkida kohe, vaid võib aval- duda hiljem ja mõnikord ka siis, kui ravi on juba lõppenud. Psühholoogiga vesteldes saab hinnata stressi ja ärevuse määra ning olemasolevaid ressursse pingega toime- tulekuks. Diagnoosist rääkida on enamikule inimestele keeruline ning sel puhul on olulisel kohal eneseväljenduse toetamine ja mitteabistavate käitumisviiside tuvas- tamine. Psühholoog saab aidata ärevuse ja muude psühholoogiliste probleemidega toime tulla, psühholoogiline nõustamine mõjutab inimese heaolu ja stressitaset ning seeläbi ka reaktsiooni ravile. Psühholoogi vastuvõtul analüüsitakse koos patsiendiga või perega toimetulekut haigusest ja ravist tulenevate pingetega, vajaduse korral õpeta- takse probleemilahendusoskusi. Ärevuse ja stressi alandamiseks õpetatakse lõõgastus- ja kohalolutehnikaid, kognitiiv-käitumuslike sekkumistega näidatakse seoseid mõtlemise, käitumise, emotsioonide ja kehataju vahel. Vähihaigete puhul on oluline jälgida ajas individuaalseid muutusi meeleolus, neid hinnata ja vajaduse korral sekkuda. Kui raviga kaasnevad näiteks iiveldus ja oksen- damine või valu, siis patsiendi rahunemise korral võib ka iiveldus järele anda ning valuaisting ei pruugi tunduda enam niivõrd tugev ja inimene suudab tähelepanu valult paremini kõrvale juhtida.
Oluline valdkond, kus psühholoogil on suur roll, on seotud patsientide hirmuga haiguse kordumise või süvenemise ees. Enim oodatakse ravi lõppu ja haigusest paranemist, kuid paraku ei käi sellega kaasas loodetud kergendustunne, vaid sageli kasvab koos sellega ärevus. Terveks tunnistatud inimesel võib tekkida irrat- sionaalne ärevus, mis paneb teda pidevalt oma kehas toimuvaid aistinguid jälgima ja katastroofimõtteid mõtlema. Tervise ja haigusega seotud hirmud võivad esineda nii ravi jooksul kui ka igal eluperioodil pärast ravi lõppemist. Enamasti inimesed kohanevad ja õpivad oma hirmudega toime tulema, samas võib esineda juhtumeid, kus adekvaatse sekkumiseta tekivad pikaajalised probleemid ning võivad kujuneda kliinilised häired. Olukorras, kus inimene ei tule oma raskete tunnete ja mõtetega ise toime ning elukvaliteet ja eluga rahulolu on häiritud, oleks kindlasti soovitatav otsida professio- naalset psühholoogilist abi.
Kui ravivõimalused haigusega võitle- miseks on ammendatud, siis on võimalik psühholoogiga läbi arutada sellest tulenevad küsimused, näiteks läbi mõelda sammud, mida inimene oma elus veel tahab astuda. Patsiente ja lähedasi hirmutab mõte, et vähi- ravi lõpetatakse, kardetakse surma ja sellele eelnevaid kannatusi. Paljud terminaalselt haiged tunnevad lootusetuse süvenemist ja neil esineb depressioon, mis võib viia soovini kiiremini surra ja sealt ka suitsiidimõteteni. Samas on patsientide ja lähedaste jaoks oluline teada, et kui elu hakkab lõppema, siis on võimalik leinata elamata jäänud elu, jätta hüvasti, avaldada soovi matuste korralduse suhtes ning lõpetada lõpetamist vajavad asjad. Patsiendid ja lähedased võivad vajada psühholoogilist tuge suremisega seotud teemade läbimõtlemisel, et saavutada hingerahu ja leppimine. Terminaalses seisus haiged võivad oma elu viimased päevad elada võimaluse korral kodus, kuid Eestis on avatud ka kolm hospiitsi, kus võimal- datakse inimesel elada väärikalt oma elu viimased päevad ja tunnid. Hospiitside töö põhineb terviklikul inimesekäsitlusel, kus pakutakse haigussümptomeid leevendavat ravi ja vajaduse korral kaasatakse protsessi ka psühholoog või hingehoidja. Lõppfaasi vähi korral on oluline roll emotsionaalsel toel ning seotus- ja kiindumussuhetel põhi- nevatel lähenemistel.
Laste puhul on oluline vanema ja nende otsuste toetamine. Otsused seoses pallia- tiivse ravi, surmakoha, testamendi ja elustamisega, mida täiskasvanute puhul tehakse otse patsiendiga, arutatakse laste puhul läbi vanematega. Vanem otsustab, milline info ja kui detailselt ning komplit- seeritult lapseni jõuab. Lapse arusaamine maailmast ning abstraktsetest mõistetest nagu aeg, elu, surm varieerub vanuse ning arengutasemeti. Lapsele tuleb anda haiguse kohta käivat infot nii, et ta seda mõistaks ja tal oleks võimalus esitada küsimusi. Lapsed võtavad seda infot vastu mitmeti: on neid lapsi, kes tahavad rääkida ja teha ümberkor- raldusi, kuid on ka neid, kes ei soovi sellest rääkida, ning neid, kes ei mõista, et haigus on neile eluohtlik.
Kokkuvõttes on psühholoogine tugi integreeritud vähiravis väga oluline (26). Psühholoogide peamine panus laste vähi- ravisse seisneb kompetentsi, ressursside ja haavatavuse identifitseerimises; laste ravi- mises nende pere ja tugisüsteemi kontekstis; kroonilise valu, iivelduse ning teiste sümp- tomite juhtimises; neuropsühholoogiliste efektide mõistmises ning vähendamises; arengulise perspektiivi kohandamises; psühholoogiliste teadmiste lõimimises otsustusprotsessi ning tervishoiusüsteemi; palliatiivsele ravile ülemineku ja kaotusega leppimise hõlbustamises (27).
Samas ei pruugi vähi ja teiste elule potentsiaalselt ohtlike krooniliste haiguste traumaatiline kogemus olla vaid negatiivne. Mitmed uuringud on näidanud saadud koge- muse positiivset mõju patsientide sotsiaal- setele suhetele ja elu väärtuse tajumisele ning on patsiente sundinud tegema olulisi elumuudatusi (28). Psühholoog saab aidata haigusega seotud kogemusi ja elumuutusi analüüsida ning saadud kogemusele tähen- dust leida. Patsiendid võivad väljendada isegi tänulikkust saadud raputava kogemuse eest, mis on suurendanud nende psühholoogilist vastupidavust ning läbi selle võimaldanud neil isiksustena kasvada ja teha elus kvali- tatiivseid muudatusi.

KOKKUVÕTE
Võib öelda, et järjest rohkem teadvustatakse patsiendi vähiravi teekonnal psühholoogi rolli: üha enam soovitatakse patsientidele psühholoogi poole pöörduda ja ka arstid kasutavad järjest rohkem võimalust inimene otse psühholoogi vastuvõtule registreerida. Mõningatel puhkudel, näiteks hematoloogia osakonna siirdamispatsientide ja laste ning nende vanemate puhul võiks olla hea tava, et psühholoogi esmasel vastuvõtul käivad kõik diagnoosi saanud. Ideaalolukorras peaks igale diagnoosile järgnema automaatne esimene konsultatsioon psühholoogiga, et esmalt vähemasti hinnata võimalikku düstressi nagu eelnevalt soovitatud (29). Sellisel juhul oleks kindlasti tarvis osakondadesse rohkem psüh- holooge või tuleks rakendada digilahendusi, näiteks lastele suunatud psühholoogilise toe mobiilimängu (30).
Eestis on onkoloogilistel patsientidel võimalik pöörduda psühholoogi juurde kõigis piirkondlikes haiglates. Lisaks on võimalik pöörduda rehabilitatsiooniplaani alusel nende psühholoogide juurde, kes kuuluvad rehabilitatsioonimeeskondadesse vastavates institutsioonides üle Eesti. Paraku on sellise teenuse järjekorrad pikad.
Kokkuvõttes on vähiravi meeskonnatöö, mida teevad arstid, õed, psühholoog, sotsiaal- töötaja, füsioterapeut ja teised spetsia- listid. Kõik, kellel on rasked või kroonilised haigused, mille alla arvatakse tänapäeval ka vähk, võivad mingis etapis vajada psüh- holoogilist tuge. Vähidiagnoosiga kaasneb esmane šokk nii patsientidele kui ka nende lähedastele ning seejuures on kriisisekku- misel väga oluline roll. Lisaks võivad kaasuda spetsiifilised vaimse tervise probleemid, mis vajavad klinitsisti hindamist ning sekkumist. Samas ei pöörata Eesti praktikas veel psüühi- liste probleemide hindamisele vähihaiguste kontekstis piisavalt tähelepanu ning sekku- mine algab tihti alles siis, kui diagnoosist on möödas võrdlemisi pikk aeg, või ei toimu seda eri põhjustel sootuks.

KIRJANDUS / REFERENCES
1. Chida Y, Hamer M, Wardle J, Steptoe A. Do stress-related psyc- hosocial factors contribute to cancer incidence and survival? Nat Clin Pract Oncol 2008;5:466–75.
2. Sotelo JL, Musselman D, Nemeroff C. The biology of depression in cancer and the relationship between depression and cancer progression. Int Rev Psychiatry 2014;26:16–30.
3. Lloyd-Williams M, Shiels C, Taylor F, Dennis M. Depression – An independent predictor of early death in patients with advanced cancer. J Affect Disord 2009;113:127–32.
4. Massie MJ, Holland JC. Depression and the cancer patient. J Clin Psychiatry 1990;51 Suppl:12–7; discussion 18–9.
5. Stark D, Kiely M, Smith A, Velikova G, House A, Selby P. Anxiety disorders in cancer patients: their nature, associations, and relation to quality of life. J Clin Oncol 2002;20:3137–48.
6. Identification of PTSD in Cancer Survivors. Psychosomatics 1996;37:137–43.
7. Clarke DM, Currie KC. Depression, anxiety and their relationship with chronic diseases: a review of the epidemiology, risk and treatment evidence. Med J Aust 2009;190:S54–60.
8. Wiener LS, Pao M, Kazak AE, Kupst MJ, Patenaude AF, Arceci RJ. Pediatric psycho-oncology: a quick reference on the psychosocial dimensions of cancer symptom management. Oxford: Oxford University Press; 2015.
9. van schoors m, caes l, knoble nb, et al. systematic review: associations between family functioning and child adjustment after pediatric cancer diagnosis: a meta-analysis. J Pediatr Psychol 2017;42:6–18.
10. PatenaudeAF,KupstMJ.Psychosocialfunctioninginpediatric cancer. J Pediatr Psychol 2005;30:9–27.
11. Pao M, Bosk A. Anxiety in medically ill children/adolescents. Depress Anxiety 2010;28:40–9.
12. Butler A, Van Lieshout RJ, Lipman EL, et al. Mental disorder in children with physical conditions: a pilot study. BMJ Open 2018;8:e019011.
13. Carvalho AF, McIntyre RS. Mental disorders in primary care: a guide to their evaluation and management. Oxford: Oxford University Press; 2017.
14. Hysing M, Elgen I, Gillberg C, Lie SA, Lundervold AJ. Chronic physical illness and mental health in children. Results from a large-scale population study. J Child Psychol Psychiatry 2007;48:785–92.
15. Baider L, Surbone A. Universality of aging: family caregivers for elderly cancer patients. Front Psychol 2014 Jul;5:744. 16. Secinti E, Thompson EJ, Richards M, Gaysina D. Research Re-
view: Childhood chronic physical illness and adult emotional health – a systematic review and meta-analysis. J Child Psychol Psychiatry 2017;58:753–69.
17. Lund LW, Winther JF, Dalton SO, et al. Hospital contact for mental disorders in survivors of childhood cancer and their siblings in Denmark: a population-based cohort study. Lancet Oncol 2013;14:971–80.
18. Ford JS, Barnett M, Werk R. Health behaviors of childhood cancer survivors. Children 2014;1:355.
19. Purushotham A, Bains S, Lewison G, Szmukler G, Sullivan R. Cancer and mental health–a clinical and research unmet need. Ann Oncol 2013;24:2274–8.
20. de Haes JC, van Knippenberg FC, Neijt JP. Measuring psycholo- gical and physical distress in cancer patients: structure and application of the Rotterdam Symptom Checklist. Br J Cancer 1990;62:1034–8.
21. li m, fitzgerald p, rodin g. evidence-based treatment of dep- ression in patients with cancer. J Clin Oncol 2012;30:1187–96.
22. Traeger L, Greer JA, Fernandez-Robles C, Temel JS, Pirl WF. Evidence-based treatment of anxiety in patients with cancer.
J Clin Oncol 2012;30:1197–205.
23. Meyler E, Guerin S, Kiernan G, Breatnach F. Review of family-
based psychosocial interventions for childhood cancer. J
Pediatr Psychol 2010;35:1116–32.
24. Zabora J, BrintzenhofeSzoc K, Curbow B, Hooker C, Piantadosi
S. The prevalence of psychological distress by cancer site. Psycho-Oncology 2001;10:19–28.
25. American Academy of Pediatrics Section on Hematology/ Oncology, Children’s Oncology Group. Long-term follow-up care for pediatric cancer survivors. Pediatrics 2009;123:906.
26. Kazak AE, Noll RB. The integration of psychology in pediatric oncology research and practice: collaboration to improve care and outcomes for children and families. Am Psychol 2015;70:146–58.
27. Hysing M, Elgen I, Gillberg C, Lie SA, Lundervold AJ. Chronic physical illness and mental health in children. Results from a large-scale population study. J Child Psychol Psychiatry 2007;48:785–92.
28. moreno pi, stanton al. personal growth during the experience of advanced cancer. Cancer J Sci Am 2013;19:421–30.
29. Pirl WF, Fann JR, Greer JA, et al. Recommendations for the implementation of distress screening programs in cancer centers: report from the American Psychosocial Oncology Society (APOS), Association of Oncology Social Work (AOSW), and Oncology Nursing Society (ONS) joint task force. Cancer 2014;120:2946–54.
30. Teaduspõhinemobiilimängaitablastelvõideldavähiga|ajakiri. ut.ee [Internet]. [cited 2018 Mar 6]. Available from: https:// www.ajakiri.ut.ee/artikkel/2684.

Teksti autorid Haljas, K.; Jõeveer, K.; Tali, A.; Tark, R ilmunud ajakirjas Eesti Arst (Juuni, 2018).