Meie päevil lõhestab ühiskonda seksuaalse ahistamise teema. See toob kaasa ka meeste ja naiste vastandamist. Kas jälle sugudevaheline sõda? Kuhu küll on kadunud armastus? Armastus pole maailmast muidugi kuhugi kadunud, kuid see ei leia alati väljundit paarisuhte kujul. Ja armastus ei pruugi vastu pidada romantilisele faasile järgnevat võimuvõitlust: kõigil meil on vajadus läheduse, turvalisuse, hinnatuse ja kuuluvuse järele, kuid seda teisele pakkudes tahame ka ise midagi vastu saada. Selleks et olla kuuldud ja mõistetud, peab ise kuulama ja mõistma. Mis saab aga siis, kui avan end liialt; kui annan endast liiga palju ja partner ei vasta samaga?

Need on igavikulised küsimused, millele teadlased on hakanud leidma järjest rohkem seletusi. Paarisuhte seisukohast tegi otsa lahti John Bowlby kiindumusteooriaga eelmise sajandi keskpaigas ja sellele järgnenud uurimistöö tulemusena on kujunenud välja tunnetekeskse paariteraapia koolkond. Samal ajal tekkis perekonna psühhoteraapia suund, mis uuris seoseid psühhopatoloogia ja peresuhete vahel. Praeguseks võib öelda, et paari- ja pereterapeudil on märksa ratsionaalsem seletus laulusõnadele „too much love will kill you” kui ilmselt laulu autoritel endil.

Tuttav on turvaline

Ihaldatav partner on sageli kombinatsioon inimese vanematest, täpsemalt lapsepõlve lähihooldajate omadustest, nii positiivsetest kui ka negatiivsetest. See tuleneb meie aju limbilise süsteemi funktsioneerimisest, mis ei allu ratsionaalsele arutlusele. Kuna sel osal ajust puudub võime eristada aega, reageerib inimene elus ettetulevatele olukordadele tuttavlikult. Näiteks saab esimesest kiindumussuhtest oma hooldajaga edasiste suhete mudel.

Kahjuks peab teooria paradoksaalsel kombel paika isegi vägivaldses peres kasvanud laste puhul, mistõttu neil on oht sattuda omakorda vägivaldsesse suhtesse. Seega võiks oma paarisuhet või partneriotsingut analüüsides panna paberile kirja kõik oma lapsepõlve lähihooldajate iseloomuomadused ning sinna juurde valdavalt kogetud tunded. See aitab saada selgust, miks tekib külgetõmme teatud tüüpi inimeste suhtes.

Erinevus on paarisuhte pinnas

Partnerist ei otsita siiski ainult turvalist lapsepõlvekogemust. Sageli esindab paariline ka teise suhtepoole allasurutud külgi – midagi, millest inimene tunneb puudust, et olla terviklik. Elavaloomuline ja seiklushimuline ekstravert eelistab sageli enda kõrval tagasihoidlikku, isegi häbelikku introverti, ja vastupidi. Ratsionaalsete majandusinimeste peres kasvanuna tundsin puudust kunstilisest eneseväljendusest, imetlesin sõpru, kes kasvasid muusika ja kunsti keskel. Nii hakkasid mulle huvi pakkuma loominguga tegelevad mehed – kes mängis kitarri, kes maalis, luuletas. Nüüdseks, mil olen teadlik oma kompensatsioonimehhanismidest, on kadunud ka huvi seda tüüpi meeste vastu.

Kahe teraga mõõk

Vastandlikkusel põhinev külgetõmme võib paraku ka suhtele saatuslikuks saada. Paarisuhte terapeudid nimetavad seda sulanduja-eralduja või rahetormi-kilpkonna mustriks. Kui paar on teinud otsuse jääda kokku, siis üks partneritest, sulanduja, reageerib otsusele koos edasi minna kergendusega, kuna ta kasvas üles vajadusega olla seotud. Seevastu eralduja, kes kasvas tõenäoliselt üles rahuldamata sõltumatusevajadusega, tunneb end ohustatuna. Mida rohkem üks pool eraldub, seda ärevamaks muutub teine, ning mida ärevamaks ja nõudlikumaks ta muutub, seda enam tunneb esimene vajadust eralduda. Kui muster eskaleerub, astub üks pool suhtest välja. See dünaamika saab saatuslikuks paljudele paaridele.

Ühel päeval jõudis minu vastuvõtule mees, kes soovis aru saada sellest, mis temaga toimub. Ta oli hakanud viimastel kuudel kahtlema oma väljavalitu õigsuses ja otsima kontakti teiste naistega, lisaks olid teda tabanud erektsiooniprobleemid. Selgus, et täpselt pool aastat tagasi oli paar võtnud kahasse kodulaenu. Eralduja jaoks oli seda liiga palju ning temas käivitus põgenemisinstinkt. Mehe lapsepõlves langes tema õlule pärast isa surma vastutus oma ema heaolu eest. Nüüd, mil võeti ühine pangalaen, lülitus mehe aju limbiline süsteem nn põgene-tardu-ründa-režiimi, sest tema sõltumatusevajadus, mis lapsepõlves isa surmaga kaasnenud kohustuste tõttu rahuldamata jäi, oli uuesti ohus.

Sünnijärjekorra number olgu erinev

Sünnijärjekorda peetakse üheks olulisimaks hea paarisuhte teguriks. Lapse sünnijärjekorrast sõltub tema funktsioon päritoluperes ja see toob endaga kaasa teatud isiksuseomadused. Ka siin töötab paarisuhtes komplementaarsus – paremini sobivad koostööd tegema erineva sünnijärjekorraga partnerid ja eriti ideaalne on, kui komplementaarsus sünnijärjekorras hõlmab ka sugu. Niisiis on parimad võimalused suhte õnnestumiseks vanema vennana kasvanud mehel, kel on noorem õde ning kes loob suhte noorema õena kasvanud naisega, kel on vanem vend. Sellisel juhul on mees harjunud võtma vastutust ja naine seda ära andma.

Suhet võib siiski mürgitada see, kui vanem tahab igas asjas peale jääda ja noorem üldse vastutust ei võta. Nii ei tööta paar ühise tiimina. Kui aga kokku saavad pere noorimad lapsed, on tõenäoline, et vastutuse võtmine ja otsuste tegemine on koormav. Kui kokku saavad vanimad lapsed, võib suhe kujuneda kukepoksiks, kus võideldakse selle üle, kelle otsus peale jääb.

Läheduse reguleerimine

Nii ühiskond kui ka perekond on süsteemid ja igale süsteemile on loomuomane homöostaasi säilitamine. Süsteemis puuduvad lineaarsed seosed. Ometi paistab viimase sajandi peamine küsimus paarisuhete vallas olevat see, kas mees joob, kuna naine näägutab, või naine näägutab, kuna mees joob.

Süsteemse pereterapeudi jaoks on küsimus probleemi algest või põhjustajast valesti püstitatud. Põhjuslikkus saab perekonnas olla ainult tsirkulaarne: muutus süsteemi ühes osas kutsub esile muutusi teistes osades, sest süsteem on vastastikku seotud elementide tervik. Peresüsteemi reegel on, et asjad ei muutu – suhted on korratavad ja kõik käituvad kindlaksmääratud käitumisreegleid järgides. Perekonna eesmärk on säilitada tasakaal. Seega, kui peres juhtub, et mees hakkab tarvitama alkoholi või naisel tekib depressioon, siis need on sümptomid, mida süsteem vajab tasakaalu säilitamiseks.

Kui perekonnas tõuseb ärevuse tase – naine hakkab käima trennis, laps läheb kooli, ämm jääb haigeks –, võib mees hakata ülemäära alkoholi tarbima. See suurendab omakorda teiste, temast sõltuvate pereliikmete ärevust, millele mees reageerib sellega, et tarvitab veel rohkem alkoholi. Käivitub tsükkel, kus süsteemi eri osad võimendavad üksteist. Pereteraapia kasvaski omal ajal välja skisofreeniahaigete perede uurimisest, mille käigus selgus, et kui ravida sümptomikandjat – olgu diagnoosiks alkoholism, depressioon, anoreksia, ärevushäire vms –, kaasamata kogu peresüsteemi, on tegu ressursi raiskamisega. Patsient naaseb koju ja sümptomid on uuesti platsis.

Suhtes ollakse alati kolmekesi

Kõige väiksem suhtes olemise ühik on kolm poolt. Kahe inimese vahelise läheduse reguleerimiseks ja sedakaudu paarisuhtes alati kohaloleva ärevuse alandamiseks vajab paar kolmandat poolt. Kõige tavalisemalt on selleks laps, aga võib olla ka koer, töö, sport, armuke, sõber, ämm. Isegi alkohol. Kuni kolmas pool ei hakka elamist ja toimimist häirima, on kõik normaalne.

Kujutleme olukorda, kus naine pole mehe alkoholitarvitamisega rahul ja annab sellest talle märku. Mõlemad pooled ärrituvad ja lühiajalise lahendusena näib toimivat emotsionaalne kaugenemine üksteisest. Samas ei vähenda see naise rahulolematust suhtega ja ta räägib oma emale, kui õnnetu ta on. Ema pakub kaastunnet ja tütar hakkab seda temalt aina enam otsima. Ämmal tekib põlastus väimehe vastu ja tütart toetades hoiab ta ühtlasi üleval viimase emotsionaalset distantsi mehest – sellest kolmnurgast saab naise viis probleemiga toimetulekuks. Ema ja tütre koalitsioon tekitab mehes eraldatustunde, mida ta leevendab sellega, et tarvitab veel rohkem alkoholi. Joomine kahjustab mehe funktsioneerimist ja ohustab naist, kes on mehest emotsionaalselt ning ehk ka majanduslikult sõltuv. Naine muutub veelgi ärevamaks ja hakkab keskenduma uuesti suhtele oma mehega. Peagi naine mõistab, et temapoolne survestamine teeb olukorra hullemaks. Nüüd on fookus juba mujal, st paari ühendavaks lüliks saabki mehe alkoholiprobleem.

Laval käib kordusetendus

Nagu öeldud, ei ole mõtet läheneda pereprobleemidele lineaarselt. Aga miks on ühes perekonnas ühed ja teises teistsugused probleemid? Sageli on tegu põlvkondi läbivate peremustritega, mis ennast taastoodavad. Eelmise näite puhul oli alkoholiga kimpus ka naise vanaisa. Kolmas pool, keda paarisuhe oma ärevuse maandamiseks kaasab, ei saa olla miski, mida nende esivanemad oma paarisuhtes kasutanud poleks. Kui ühel partneritest on armuke, siis väga tõenäoliselt on kasutanud läheduse reguleerijana armukest ka keegi tema esivanematest. Kui üks partneritest on lähedasem oma õega või keskendub karjäärile, on see arvatavasti olnud nii juba tema vanemate paarisuhtes.

Kas meil on üldse lootust?

Saades teraapia käigus teadlikuks põlvkondlikest mustritest, tabab inimesi tihti ahastus – kui kõik on ette määratud, milleks siis üldse pingutada. Üks klient vihastas, et miks keegi sellest koolis ei rääkinud – ta oleks oma elu hoopis teisiti elanud. Eelnevad põlved on mustreid korranud, sest nad pole olnud teadlikud nende olemasolust. Muutus algab teadlikkusest seoses iseenda ja oma päritoluga. Muidugi eeldab see märkimisväärset pingutust ja soovi käituda teisiti, sest süsteem on tugev. Tihti pahandavad kliendid soovituse peale kaasata paari- või tuumpere probleemide lahendamisse oma päritolupere liikmeid. Kuna süsteem hõlmab mitut põlve, on vähetõenäoline, et ühes generatsioonis tehtav muutus suudaks pidada vastu põlvkondadeülesele survele säilitada status quo.

Kui tulla aga tagasi ahistamisteema juurde, siis süsteemiteoreetiliselt võiksime käsitleda kampaaniat #MeToo kui mässavat teismelist, kes püüab säilitada oma käitumisega alateadlikult perekonna homöostaasi, kuna õhus on tunda vanemate võimalikku lahutust. Jäägu lugejale mõelda, mis või kes on sümptomikandja. Siinkohal ei aita meid edasi ühiskonnas laialt levinud arusaam, et naiste kõrgem haridustase justkui põhjustaks võimu kuritarvitamist ja suuremat riskikäitumist meeste seas. Annan vaid ühe vihje: nii perekonnas kui ka ühiskonnas käib kogu trall suuresti läheduse reguleerimise ümber – kui palju „mina” peab ära andma, et tekiks „meie”.

Teksti autor pereterapeut Katri Lamesoo (märts, 2018). Kättesaadav https://www.muurileht.ee/armastus-armastab-mustreid/