Eesti töökultuuris võib märgata endiselt viimase majanduskriisi mõju. Paraku ei pööra tööandjad aga sellest tingitud tööstressile sageli tähelepanu. Töötajatel puudub tihti isegi hea ettekujutus, mida teha depressiooni või teiste vaimsete häirete tekkimisel.
“Tööandjad on hakanud aru saama, et füüsiline ja sotsiaalne heaolu on oluline, kuid psühhosotsiaalne pool on kõige tähtsam. Sellega seonduvaid ohutegureid ei suudeta veel hästi tuvastada ega nendega seotud probleeme lahendada,” nentis Tallinna tehnikaülikooli ärikorralduse instituudi dotsent Marina Järvis.

Riiklikest prioriteetidest annab aimu kutsehaiguste loetelu. Tööstressi ega psühhosotsiaalsetest ohuteguritest tingitud haigusi sealt praegu ei leia.

“Nii palju kui me uurinud oleme, on töö kõigis Eestis töökohtades liiga pingeline. Sellest suur osa on tingitud majanduskriisi aegsetest koondamistest. Inimesed pidid tegema seejärel ära ka lahkunud kolleegide töö. Kriisi järel kedagi aga asemele ei võetud,” nentis Tallinna tehnikaülikooli õppejõud ja psühholoog Anu Virovere. See omakorda soodustab tööstressi ja sellest tingitud depressiooni teket.

Kuigi Eestis vastavaid analüüse tehtud pole, võib oodata, et see mõjutab negatiivselt ettevõtete endi kasumit. Euroopa Liidus tehtud analüüside kohaselt on 50–60 protsenti töölt puudutud päevadest tingitud otseselt või kaudselt tööga seonduvast stressist. Sellest tingitud kahjum moodustab riigi SKT-st 3–4 protsenti.

Ainuüksi töölt kõrvale hoidmine röövib majandusruumist enam kui sada miljardit eurot. “Põhjuseid võib olla mitmeid: liiga palju tööd, ebameeldivad kolleegid, stressi tekitavaid tegureid on palju. Stressis inimene on vastuvõtlikum ka igasugustele muudele haigustele kui see, kellel on psühhosotsiaalselt kõik korras,” laiendas Järvis.

Head tööandjad suudavad absentismi märgata ja selgitada seejärel välja, kas see on tingitud tööga seonduvatest psühhosotsiaalsetest probleemidest ja pakuvad seejärel lahendusi.

Jaanalinnu efekt
Absentismi kõrval seisab olulisel kohal presentism. “Inimene on töökohal, kuid tööd ta tegelikult ei tee. See on tingitud tihtipeale tööandja poliitikast, sest haiguspäeva võtmisega kaotab inimene otseselt rahas. Produktiivsust tal aga ei ole ja ta nakatab sellega ka teisi,” lisas Järvis.

Paraku on kogemus näidanud, et tööandjad sellega meelsasti tegelema ei kipu. “Tööandjad ei taha sellega tegeleda ja teatavad, neil stressiga probleeme pole. EBS-i uuringus on näidatud, et see on põgenemisstrateegia. Nad võivad küll töötajale öelda, et kui meeldi, mine ära, kuid ühel hetkel pole lihtsalt enam nende ukse taga järjekorda,” viitas Tallinna tehnikaülikooli ärikorralduse instituudi dotsent Karin Reinhold.

“Tööandjad pigem eiravad ja töötajad ei räägi, sest neil on häbi kolleegide ees tunnistada, et nad vajavad puhkust ja on läbi põlenud. See põhjustab konflikte. Meile ei õpetata kahjuks koolis ega ülikoolis, kuidas neid lahendada,” sõnas Järvis. Iseenesest need aga ära ei kao.

Dotsent lisas, et kohustuslikus tervisekontrollis vaimsed probleemid tavaliselt välja ei tule. “Sellele vaatamata räägivad töötervishoiuarstid praegu, et on uskumatu, mis Eestis toimub – kõik põlevad läbi, töötajad nutavad kabinettides, on ülekoormatud, stressis ja kurdavad, et ei jõua oma tööd tööajal lõpuni ära teha,” nentis Järvis.

Natuke lahendusi
Reinhold avaldas lootust, et olukord võib hakata muutuma töötervishoiu ja tööohutuse seadusesse tehtavate muudatuste toel. Psühhosotsiaalsetele ohuteguritele hakatakse seaduses varasemast rohkem tähelepanu.

“Loomulikult on see formaalne ehk see üksi ei pane kedagi oskuslikult tegutsema. Ent ehk annab see signaali, et riik on valmis rohkem toetama, leidma selles valdkonnas inimesi, kes oskavad vajalikke teadmisi tööandjateni viia,” laiendas dotsent. Reinhold tõdes, et otseseid töökeskkonnaga seotud juhiseid on praegu vähe.

“Sarnaste järeldusteni võib jõuda vaadates tööpsühholoogi kasutamist. Neid on küll vähe, aga nad on Eestis olemas. Samas on neid vähe sellepärast, et pole erilist nõudlust,” lisas Reinhold.

Teise lahendusena näeb tihedamat Marina Järvis perearstide ja töötervishoiuarstide vahelist koostööd. “Perearst ravib praegu haigust, kuid ta neid põhjuseid väga tihti ei otsi või ei saa seda teha. Koostöö perearstide ja töötervishoiuarstide vahel praktiliselt puudub, sest süsteemid on sedavõrd erinevad,” laiendas dotsent. Lisaks opereerib üks haigekassa ja teine ettevõtte rahadega. Lisauuringute tegemine ja tellimine on seetõttu raskendatud.

Riigi tasandil kuvab vaimsete probleemidega tegelemises läbi projektipõhisus. Selle üheks näiteks on aastatel 2016–2017 kestnud “Manage stress” kampaania. “Oli hea, et seda tehti, kuid see ei andnud Eestis soovitud tulemusi. Meil peaks olema riigi tasandil süsteem, mis toetaks tööandjaid sellega, et neil oleks temaatikaga tegelemiseks teadmised,” leidis Reinhold. Dotsent lisas, et vaatamata alginvesteeringule tasub see pikas plaanis ära, nagu teief tööohutusalased tegevused.

Taas Euroopa Liidu uuringutele tuginedes toob iga investeeritud euro tema sõnul tagasi 2,5–4 eurot. “Kasulik on teha ennetustööd, mitte tegeleda pärast tagajärgedega, seda juba eetilisest ja moraalsest vaatenurgast,” laiendas Reinhold. Majandusinimestele mõistetavama põhjusena võib kasvõi välja tuua, et väga tugevas tööstressis või läbipõlemissündroomi äärel töötaja samale tööpostile naasmine võib võtta kuni pool aastat. Tööturult eemalolek on kaotus nii töötajale kui ka tööandjale.

Kõik algab juhist
Euroopas ja mujal maailmas tehtud uuringud on viidanud, et eeskätt sõltub töökoha mikrokliima juhist. “Kui tööandja rakendab hoolivat juhtimisstiili, tekitab see keskkonna, kus töötajad tahavad töötada, eetiliselt käituda ja reeglitest kinni pidada,” märkis Marina Järvis.

Dotsent lisas, et valdkonnas tehtav ennetustöö ja töötajate vaimsele heaolule tähelepanu pööramine kujutaks ettevõtetele suurepärast võimalust eristuda ja ehitada üles enda bränd. Oskustööliste põua valguses on see väärtus omaette.

“Üha rohkem jõuab ka Eesti sinnamaale, kus töötingimused, hoolimine ja töötaja väärtustamine saab peaaegu sama oluliseks kui palk. Meie nii kaugel veel muidugi ei ole kui Rootsis, kus oli juba aastate eest palk seitsmendal ja töötingimused esimesel kohal,” kinnitas Karin Reinhold. Kuid mida noorem põlvkond, seda rohkem muutuvad prioriteedid

Teisest küljest aitab hea mikrokliima ja suhted turgutada inimeste omavahelist suhtlust ja koostööd. “Kui inimesed ennast ei salli ja vihkavad, siis info muutub või ei lähe edasi. Isegi kui selleks on olemas kõikvõimalikud kommunikatsioonivahendid,” lisas Järvis. Samuti hõlbustab meeldiv töökeskkond ettevõttes või organisatsioonis muudatuste tegemist.

Kasuks tuleks ka selged juhiseid, kuidas peaksid probleemi küüsi sattunud töötajad käituma. “Euroopas Liidus on levinud praktika, et töötajat ei jäeta tööstressiga üksinda. Sellega tegeletakse pigem organisatsioonilisel tasandil. Meeldiv kollektiiv ja head töökaaslased saavad pakkuda raskel ajal toetust, kuid nendega oma mure jagamine alusprobleemi enamasti ei lahenda,” nentis dotsent. Eesti ettevõtetes enamasti selliseid juhiseid pole.

See ei tähenda, et kaastöötajatel poleks vaimsete probleemide süvenemise ennetamisel oma kohta. “Meil on kaasinimeste märkamist Eesti veel vähe. Teistpidi ka, kui kolleeg tuleb ja küsib, kas sul on midagi viga, siis ei pruugi see inimene seda hästi vastu võtta. Eesti inimene tahab ikka veel lahendada selliseid probleeme üksinda,” mõtiskles Reinhold.

“Me ei räägi juba oma lastega väga palju tunnetest ja me ei õpi ka ise ennast väga hästi tundma. Nii et see on osaliselt emotsionaalse intelligentsuse küsimus,” lisas Järvis.

Teksti autor Jaan-Juhan Oidermaa (märts, 2018). Kättesaadav https://novaator.err.ee/687740/eestis-eiratakse-toostressi-vaatamata-moraalsele-ja-majanduslikule-kahjule