Teadlikkus, hetkes elamine, olevik, kohalolek, mindfulness ehk ärksameelsus – nendest võlusõnadest on saanud trend eneseabis, mille koolituste eest ollakse nõus välja käima sadu eurosid.

Harjumaal asuva väikse Kurtna põhikooli ja lasteaia ligi 20 õpetajat saadeti läinud aasta lõpus koolitaja Ingvar Villido välja töötatud teadliku muutuse kunsti kursustele. Kurtna kooli direktor Kristjan Saar sai koolituse korraldamiseks soovituse oma ettevõtjast sõbralt – õpetajad ja lapsed vajavad meelerahu.

«Kui on loovained, siis peabki olema esmalt rahu. Väga tugeva kohusetunde ja sundusega ei saa last loovalt tööle panna. Näiteks kehalises kasvatuses ei tohi üldse millelegi mõelda, et end piirini pingutada,» rääkis Saar entusiastlikult.

Õpetajate mõttemaailma muutus olevat olnud pärast koolitust selgelt tunda.

«Psühholoogiakursustel räägitakse üldistest teadmistest, aga on vähe konkreetseid nõuandeid, kuidas iseendaga hakkama saada. Villido koolitusel jagatakse selgeid nõuandeid – kui sa nii teed, siis saad ka abi,» lisas koolijuht.

Kriya jooga õpetaja Villido ise kooliperet koolitamas ei käi, seda teevad tema õpilastest kolleegid. Mullu tegid Villido teadliku muutuse kunstiga tutvust ka näiteks Aruküla põhikooli ja Haljala kooli lapsed ja õpetajad.

Haljala kooli esimesele klassile organiseeris koolituse üks lapsevanem. «See oli meil tunniplaanis kord nädalas ja lapsevanematega kooskõlastatud,» sõnas direktor Inge Laiv. Kursus kestis mitu kuud möödunud sügisest aasta lõpuni. Osales ligi 30 mudilast, ent oma tunni said ka õpetajad ja isegi lapsevanemad.

Lastele õpetati iseennast tundma, keskenduma, tundeid ja mõtteid jälgima ning neist eemalduma.

«Oli katselisi mänge, kuidas üksteist tundma õppida, austada. Esimene klass ei ole ju väga kuulaja, aga istuti patjadel ja mängiti kõik läbi. Lastele anti võimalus palju rääkida ja arutada, näiteks, mis eesmärgiga keegi kooli tuleb,» meenutas Laiv.

«Toredate tädide koolitus,» vahendas esimese klassi õpetaja Melita Proosa oma klassi sõnu. «Minu arust see parandas nende omavahelist suhtlemist, aga ma ei oska öelda, kui suur efekt oli, sest lapsed ongi väga erinevad. Igaüks on oma nägu,» sõnas Proosa.

Ingvar Villidost on rahvasuus saanud omamoodi fenomen. Õpetaja, tuhande kilomeetri raadiuses «kõige enam kohalolev inimene» – nii kirjeldatakse 55-aastast meest, kes inimesi oma elu juhtima õpetab. Teaduslikku tausta tal ei ole. Selle asemel on enda kogemus ning mitmed budismimaailma tunnistused ja vaimsete õpetajate pühitsused.

Villido ütleb, et tema õpetus pärineb iidsete tarkade – siddhade – inimese käsitlusel. Ta ei vastanda end teadusele, aga ütleb provokatiivselt, et tegeleb asjaga, millele teadus pole veel järele jõudnud – teadvusega. «Tänapäeva teadus tahab kõike mõõta, aga selles vallas ei ole võimalik midagi mõõta,» sõnas ta. «Aga tulemused näitavad, et minu meetodid töötavad väga hästi,» lisas koolitaja, kes on need enda sõnul välja töötanud ja läbi katsetanud 25 aasta jooksul.

Üliedukas koolitaja

Nii on teadusuuringute asemel Villido vastus: «Nii lihtsalt on.» Ja sellest näib piisavat ka tuhandetele õpilastele, kes maksavad tema kursustel osalemise eest ligi 300 eurot. Neid on ainuüksi suve alguseni plaanis paarkümmend.

Villido ettevõte Human OÜ võttis esikoha mulluses Äripäeva üldises koolitusfirmade edetabelis. Firma teenis 2016. aastal puhaskasumit 226 013 eurot. Võrreldes aasta varasemaga oli kasv enam kui viiekordne.

Mida siis tema juures otsimas käiakse? Jämedalt öeldes õpetab Villido, kuidas oma emotsioonidest ja mõtetest teadlik olla ning neid juhtides olevikus elada. Villido eristab viit keha, mis inimesel tema käsitluse järgi on: 1) füüsiline; 2) vitaalne keha ehk emotsioonid; 3) mentaalne keha ehk mõistus (meenutamine, mõtlemine, ettekujutamine); 4) intellektikeha ehk mõistuseülene tasand (teadlikkus, eristamine, taipamine, intuitsioon, inspiratsioon) ning viimaks 5) vaimne keha ehk inimese tegelik identiteet.

Kuigi Villidot nimetatakse teadveloleku õpetuse maaletoojaks, on viimastel aastatel see koolkond Eestis kõvasti kasvanud – nii järgijate kui ka õpetajate poolest. 2014. aastast tegutseb näiteks MTÜ Vaikuseminutid, mis pakub samuti tähelepanu ja meelerahu harjutuste koolitusi ning 240 eurot maksvat teadveloleku kursust.

Kaks aastat koolitamisega tegelenud MTÜ on keskendunud aga just koolidele ja lasteaedadele, mida on kahe aasta jooksul läbi käidud ligi 120. 2000 pedagoogi on õppinud meelerahuharjutusi. Neid praktiseerib enam kui 15 000 õpilast, selgub MTÜ 2016. aasta majandusaruandest. Koolitajateks psühholoogid, kasvatusteadlased, direktorid, õpetajad.

«Kõige populaarsem on kaheosaline baaskoolitus, mis annab oskused viia lastega läbi lühikesi keskendumisvõimet parandavaid harjutusi. Tihti kasutavad õpetajad harjutusi kohe tunni alguses, et tuua laste tähelepanu vahetunni saginast õppetööle, või siis enne kontrolltööd,» selgitas Vaikuseminutite koolitaja Marika Ivandi.

Koolilapsi juhendatakse oma tähelepanu juhtima, jälgides näiteks hingamist või kuulates helisid.

Ivandi sõnul on nende ja Villido tehnika siiski täiesti erinevad. Villido õpetab enda välja töötatud tehnikat – kuidas vabaneda kahjulikest emotsioonidest ja mõtetest, kasutada intuitsiooni, inspiratsiooni ja taiplikkust. Vaikuseminutite põhirõhk on tähelepanu ja kohalolutunde treenimisel.

Ehkki teaduslikku tuge peetakse Vaikuseminutite eestvedaja Nelli Jungi sõnul oluliseks, nentis ta, et nendegi programmi mõju teaduslik tõestamine seisab alles ees.

Jõuab ka tavameditsiini

Ehkki kõik pole teadveloleku või meelevirguse programmide puhul teaduslikku tõestust saanud, on Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku psühholoogi ja psühhoterapeudi Marika Paaveri sõnul üle maailma tehtud siiski sadu teadusuuringuid ja teadvelolekut arendatakse ka tavameditsiinis.

«Nüüd on mindfulness’i-buum jõudnud Eestisse. Piisava tõestusmaterjaliga kaetud programme on meil läbi viidud Tartu Ülikooli kliinikumis, Lääne-Tallinna keskhaiglas, Marienthali keskuses ja mõnedes väiksemates asutustes. Individuaalses töös inimestega kasutavad neid meetodeid juba paljud meie psühholoogid,» rääkis vanemteadur Paaver, kellel on endal MTÜ Teadveloleku labor.

Samas nendib kliiniline psühholoog, et teadusuuringud pole populaarsuse kasvule järele jõudnud. «Selleks et üks meetod saaks meditsiinis kasutatavaks, on vaja, et mitu sõltumatut asutust mitmel piisava suurusega inimeste hulgal näitaksid, et selle sekkumise toime on 1) parem võrreldes kontrollrühmaga, kellega sama ajavahemiku vältel lihtsalt tegeldakse, ja 2) piisavalt ohutu,» selgitas vanemteadur Paaver.

Tema sõnul on näiteks Vaikuseminutid võtnud aluseks küll tõestust leidnud programmi, ent on seda kohaldanud ja viinud üle kooli. «Ingvar Villido meetodid on tema enda välja töötatud ja seega ainulaadsed,» selgitas Paaver. Nende kohta pole teadusuuringuid. «Ta ka ei reklaami neid meetodeid teaduspõhistena, vaid sõna levib pigem inimeste kaudu, kes on neist abi saanud. Ta annab ka oma kursustel piisavalt infot selle kohta, kellele mis tema meetoditest sobida võib, mujalt on aga raske infot saada,» rääkis Paaver

Sellegipoolest ei mõista teadlane Villidot ega Vaikuseminuteid hukka, vaid kutsub üles vastutust võtma. Esiteks leiab Paaver, et kui inimesed abi saavad ja hulgakaupa koolitust soovivad, siis peab meetod mingil moel töötama.

Samas möönis ta, et koolitusäri saab üsna lühikese ajaga püsti panna – teaduslikku tõestust, pädevustunnistust või vastutust tagajärgede eest ei nõua keegi. Koolitajate vastutus on suur, eriti kui õpetust jagatakse lastele või psühholoogilist abi vajavatele inimestele. Meditsiinisüsteem näiteks oma meetodeid reklaamida ei tohi.

Paaveri sõnul on nii tavalise kui ka alternatiivravi toimel tervenemises ülisuur osa inimese usul. «Seega võib abi saada väga mitut liiki sekkumisest – millesse inimene usub,» selgitas Paaver.

Teadveloleku programmi läbiviimise olulisim algtingimus on tema hinnangul vähemalt aastapikkune igapäevane praktika enda peal. «Läbiviijad, kes ise pole piisavalt kaua praktiseerinud, ei pruugi neid oskusi piisavalt kehastada, samuti tagada kindlustunnet ja turvalist õhkkonda teistele. Lisaks on vajalik piisav kogemus ja teadmine vaimsetest häiretest ja võime märgata, sekkuda ja tundlikult läheneda probleemide riski ja tekkimise korral,» rääkis Paaver, kes peab teadveloleku arendamist väärtuslikuks enesearengumeetodiks. See ei pruugi aga kõigile sobida.

«Näiteks eeldab programmis osalemine, et inimene on suhteliselt stabiilne ja et tal pole tõsisemat kriisi ega rasket depressiooni,» osutas Marika Paaver. Inimene, kes hetkes olemist praktiseerima hakkab, peab endale teadvustama, et tema elu võib muutuda.

«Näiteks toob harjutamine vahel kaasa eemaldumise lääne elustiilile nii tavalistest harjumustest ennast alkoholi ja meelelahutuse abil tuimastada. Inimene võib mõista, et mõni tema suhetest ei ole talle tervislik. Inimesel võivad tekkida töös suuremad eetilised dilemmad, näiteks kui teda tema töökoht näiteks poliitikas eeldab musta valgeks rääkimist, panganduses liigkasuvõtmist või sõjaväes tapmise harjutamist,» rääkis kliiniline psühholoog.

Mis on teadvelolek?

Psühholoogias peetakse teadveloleku või ärksameelsuse (mindfulness) all silmas hetke kogemist hukkamõistuta – hetke teadvustamist. Inimesele on omane ülemõtlemine ja emotsionaalsus. Kui inimene oma emotsioone ei talu, üritab liigselt alla suruda, vältida või kui ta neid üldse ei teadvusta, siis võivad tekkida häired. Kui aga inimene omandab ärksameelse oleku ehk on täiesti kohal praeguses hetkes, kus ta kogeb oma mõtteid ja tundeid kui mööduvaid seisundeid, siis häired enam nii kergesti ei teki. Sellise meeleseisundi teaduslik uurimine sai alguse USA professori Jon Kabat-Zinni uuringutest 1980ndatel.

Allikas: TÜ vanemteadur Marika Paaver

Ingvar Villido õpetuste keskne sõnum on, et tuleb elada olevikus, teadvustades ja jättes kõrvale emotsioonid ja mõtted. Kui olevikus on mees, kes tuhandetele õpetussõnu jagab, ise?

-Mis teie peas praegu toimub? Kas te mõtlete, et huvitav, mis plaaniga Postimees mind intervjueerib?

Mitte midagi väga. Pigem püüan rääkida sellest, mida ma teen, et see jõuaks kohale. Aga see kujuneb kõik kohapeal.

-Muretsete, kas mina saan teist aru?

Ei tunne üldse muret.

-Kas te üldse kunagi muretsete?

Üliharva, kui on päris põhjus. Ma vaatan asju teistmoodi kui inimesed, kes mõtlevad ja kujutavad ette. Mina vaatan, kuidas midagi aset leiab. Minu jaoks on kõik lihtne, sest ma olen harjutanud end elama olevikus. Mingisugused meenutused minevikust ei häiri mind, sest ma saan väga hästi aru, et need ei ole praeguse tegevuse suhtes olulised. Ka tulevik ei häiri mind, sest see on ettekujutus, mitte tegelikkus. Ma olen man of the moment (hetkeinimene – toim).

-Miks on inimesed olevikuhetke otsima hakanud?

Ainus ajavorm, milles inimene elab, on olevik. Minevik on pärit mälust, mõistusest. Samuti nagu tulevik. Umbes 95 protsenti ajast elavad inimesed meenutustes või ettekujutustes. Nad ei ole olevikus. Aga fakt on see, et elu kulgeb vaid olevikus. Kui inimesed saalivad mineviku ja tuleviku vahel, ei saagi nad pihta olevikule, sest küsimused oleviku kohta kalduvad ikkagi minevikku või tulevikku. Arvamustesse. See ei anna olevikukogemust. Mõistus ei sobi oleviku kogemiseks, selleks sobib hoopis teadvus.

-Mis tunne on olevikus elada?

Korraks olla olevikus, kus minevik ja tulevik ei paina, on igaühele kättesaadav ja kogetav kui hea seisund. Aga inimesele, kes ei ole õppinud oma sisemaailmas toimuvat haldama, ei jää see tunne püsima, sest inimene on harjunud selle üle arutlema. Mõte kandub kohe minevikku või tulevikku ja inimene kaotab selle seisundi.

-Kui palju teie olete oma päevast olevikus?

Kogu aeg.

-Kui palju te mõtlete minevikule?

Minevik, mille üle me oma peas arutleme, on pärit mälust. Samuti ka ettekujutus. Mina kasutan seda kui vahendit, aga ma ei upu sellesse. Ma võtan mälust info ja kasutan seda, kui seda vaja on.

-Kuidas on võimalik plaane teha tulevikku rändamata?

Planeerimine on tänuväärne asi, aga kui sa oled ära planeerinud, siis jäta see rahule. Paljud ei ela planeerimises, vaid ettekujutustes. Nad kujutavad ette, mida neil ei ole või kuidas elu võiks olla. See ei ole planeerimine, vaid tekitab hoopis kannatusi, sest nad näevad ettekujutuste ja tegelikkuse erisust. Planeerimine tähendab asju reaalsusepõhiselt juhtida, elu korraldada.

-Tähendab, inimesed mõtlevad üle?

Viimastel aastatel on infovoog läinud nii tihedaks, et inimesed ei suuda keskenduda olulistele asjadele, vaid on osa kõigest, mille vastu neil vähegi huvi on. Aga mõistus töötab oma kiirusega, keegi ei saa mõelda kiiremini. Inimese enda arusaamine infost jääb toppama, sest infovoog on palju kiirem kui mõtlemise protsess. Tekib pinge. Inimene märkab tohutult palju asju ja igale märkamisele järgneb automaatselt reaktsioon, mis on emotsionaalne. Kui miski on tekitanud meeldiva reaktsiooni, hakkab inimene seda alateadlikult tahtma ja valima. Nii satutakse endale teadvustamata «tahan-tahan-tahan» ringi. Aga tahtmisi on nii palju, et sa ei suuda neid teoks teha. Järgneb meeletu rabelemine. Kes on arukam, suudab küll tahta, aga loobuda.

-Kõlab nagu elu sotsiaalmeedias, mis pakub pidevalt midagi uut. Mida me sealt siis tegelikult saame?

Huvi on asi, mis kütab inimese emotsionaalselt üles. Ta ise ehk ei märka seda, aga tunneb huvi. Huvi on seotud väga arhailise protsessiga jälgida ümbrust, ega sind keegi ei ründa. Kui inimene istub sotsiaalmeedias, siis tal on huvitav, kuigi see, mis ta sealt tegelikult saab, ei ole midagi väärtuslikku. Seal jookseb nagu mingi hea järjefilm, mille peab aeg-ajalt katkestama. Aga samal ajal mõeldakse sellest ikka edasi. Isegi tööd tehes inimene mõtleb sellele, mis toimub parasjagu sotsiaalmeedias.

-Kas see on põhjus, miks paljud ei suuda peaaegu üldse keskenduda?

Keskendumisvõime on drastiliselt langenud. Keskendumisharjutusi koolides ei tehta. Lapsed ei teagi, mis see on. Kui mina olin koolis ja ajasin pinginaabriga juttu, ütles õpetaja, et toogu ma tähelepanu siia. Me ei tea enam, mida tähendab «pane tähele!».

-Kuidas seda lastele õpetada, kui täiskasvanud on ise sama hädas?

Lapsed on nutikamad. Nad tabavad asju lennult, täiskasvanud on rikutumad. Neil on palju väljakujunenud mõtlemist ja arvamusi. Lapsed on avatumad ja saavad ülihästi aru, milles on uba.

-Miks teadus teie meetodeid ei toeta?

Teadus on sageli ajast maas. Teadus ei suuda nii kiiresti luua uusi meetodeid ja neid kooli viia. Teadus juhib haridust, meditsiini, majandust, aga ei jõua sageli protsessidele järele. Inimesed arenevad koos infoga niivõrd eest ära. Koolis on standardid, mida tuleb täita ja mille täitmist hinnatakse. Selle alusel otsustatakse, kas sa oled hea või halb. Samas väga paljud viielised ei saa üldse elus hakkama. Kuidas see siis nii on?

Teadvusest ei tea ka teadus mitte midagi. Tänapäeval on mõistus ja teadus A ja O, aga need on nähtused, mitte inimese enda osa. Teadvus on inimene ise. See on täiesti uus paradigma. Vana paradigma ütleb, et inimene on mõtlev ja tundev üksus.

-Kui te vaatate inimesi, kas teil on neist kahju?

Ei ole. Ma küll näen, kuidas nad elavad – et emotsioon on juhtiv jõud ka inimestel, kes arvavad, et nad ei ole emotsionaalsed, vaid ratsionaalsed. Kui mõtted ja emotsioonid kogu aeg muutuvad, millele siis toetuda? See on ju totaalne kindluse puudumine. Probleemid tulevad kiiresti tagasi, ei aita puhkusel käimine. Inimesed teadvustavad, et nad ei saa enam hakkama. Nad saavad aru, et midagi on valesti. Teadvus on haavamatu ja see annab sulle kaljukindluse.

Meie arusaamise võimet pärsivad üles kerkivad emotsioonid ja mõtted. Need ei ole vahendid, mille abil tööd hästi teha. Väga sageli mõjutavad emotsioonid ja mõistus inimese elu rohkem, kui peaks, dikteerides selle, mida sa teed. Selleks et teadvus tuleks esile, on vaja segavatest faktoritest vabaneda. Mina õpetan kõige elementaarsemat – et emotsioonidest on võimalik vabaneda. Ja vabaneda saab ka mõtetest, kui need pole asjakohased.

Lihtne nipp mõistusest rahu saada: kui sa mõtled, siis häälepaelad töötavad kaasa. Kui sa lõdvestad kurgu, siis mõtteid ei ole, aga sa oled endiselt olemas.

-Kas te vastandate end teadusele?

Teaduse meetodid on hüpotees, eksperiment, kontroll ja tulemus. Tänapäeva teadus tahab kõike mõõta. Mina kasutan samasuguseid uurimisviise, kõik meetodid, mida ma kasutan, on katseliselt kontrollitud sadu kordi ja ka kontrollitavad muudes tingimustes, ainult aparaatidega ei saa mõõta. Selles vallas ei ole võimalik midagi füüsiliselt mõõta. Tulemused näitavad, et minu meetodid töötavad. Ma seega ei vastandu teadusele – ehk olen sellest lihtsalt veidi ees.

Teksti autor reporter Tiina Kaukvere (jaanuar, 2018). Kättesaadav https://pluss.postimees.ee/4374009/eesti-inimesed-tahavad-elama-oppida?_ga=2.145182068.1124175343.1515849246-262245731.1440931076