Oktoobris intervjueerisime kaht onkoloogia valdkonnas tegutsevat psühholoogi. Kaie Jõeveer (KJ) töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis peamiselt täiskasvanutega ning Anneliis Tali (AT) Tallinna Lastehaiglas lastega. Küsisime ekspertidelt psühholoogilise toe olulisuse kohta vähiravis ning psühholoogi rolli kohta laiemalt. Rääkisime vähihaigete vaimse tervise teemadel ning püüdsime teada saada lastega töö eripäradest. Lisaks küsisime ka selle kohta, kas on üldisemaid printsiipe vähihaigetega suhtlemisel ning mida võiksid inimesed vähiravist (eelkõige lapseea vähist) rohkem teada. Märkuseks, et meil õnnestus nimetatud teemadel pikemalt vestelda Kaiega. Anneliisiga jäi kohtumine põgusamaks, kuid meil on hea meel, et siiski saime võimaluse ka temaga olulistel teemadel arutada.

Kahe intervjuu kokkuvõttes saab öelda, et psühholoogi roll vähiravis järjest suureneb, kuid on Eestis hetkel siiski pigem varajases staadiumis. Psühholoogid töötavad selle nimel, et vajalik info psühholoogilise abi olemasolust jõuaks kõikide patsientideni. Käesolevalt pöördub vaid väike hulk täiskasvanud patsiente psühholoogi vastuvõtule. Mõlemad psühholoogid toovad välja, et diagnoosiga kaasneb esmane šokk nii patsientidele kui nende lähedastele ning seejuures on kriisisekkumisel väga oluline roll. Kõik asjast sügavamalt huvitatud saavad allpool lugeda põhjalikku kokkuvõtet intervjuudest.

Milline on Tartu Ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliinik – mida siin ravitakse ja milliseid psühholoogilisi teenuseid pakub kliinikum vähihaigetele patsientidele?

KJ: Hematoloogia-onkoloogia kliiniku alla kuuluvad kolm osakonda. Hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas ravitakse verehaigustega patsiente ja see osakond on vanuse mõttes eriline, sest siin leidub patsiente imikutest raugaeani välja. Kirurgilise onkoloogia osakonda tulevad patsiendid, kes vajavad operatsiooni ning radio- ja onkoteraapia osakonnas saavad patsiendid keemia- või kiiritusravi, sageli ka mõlemat korraga (üheaegselt). Viimases kahes mainitud osakonnas on reeglina täiskasvanud patsiendid.
Psühholoogi roll kliinikus on laias vaates tegeleda kõige sellega, mis puudutab patsiendi psühholoogilist heaolu ja toimetulekut haigusega ravi erinevates etappides.

Kuidas ja millisel ajahetkel patsiendid Sinuni jõuavad?

AT: Peamiselt jõuab Tallinna Lastehaigla onko-hematoloogia osakonna psühholoog laste ja peredeni ise, sest tulenevalt ravist on palju tööd palatis. Esmane kohtumine nendega on pigem kriisinõustamine, millel ei ole konkreetset ülesehitust, sest see on iga uue juhtumi puhul erinev. Kui lapsed on diagnoosi saanud ja haiglasse tulnud, et alustada ravi, siis räägin ja tutvustan neile valdkondi, milles psühholoog saab tuge pakkuda. Lisaks pöörduvad perekonnad ka ise psühholoogi poole või jõuavad vastuvõtule arsti suunamise kaudu.

KJ: Täna jõuavad patsiendid minuni väga erinevaid teid pidi. On võimalik, et patsient võtab ise ühendust arstilt saadud eelinfo põhjal või arstid suunavad need patsiendid, kes võiksid psühholoogilisest toest kasu saada. Teades ravi mõningaid raskemaid hetki, uurin patsientidelt ka ise, kuidas neil läheb. Ajahetked, millal patsiendid pöörduvad minu vastuvõttu, on samuti üsna erinevad. See sõltub ka sellest, millal saadakse informatsioon, et psühholoogi teenuseid on võimalik kasutada. On selliseid patsiente, kes tulevad kohe ja on selliseid, kes on aasta või isegi kauem ravi saanud. On ka neid patsiente, kellel on haigus tagasi tulnud ja tunnevad, et kui sinnamaani on nad ise hakkama saanud, siis nüüd vajaksid tuge. Haiguse tagasitulek alati väga suur löök.
Hea meel on selle üle, et järjest rohkem teadvustatakse ka meditsiinipersonali hulgas psühholoogi rolli. Kuna ametikoht on kliinikus olnud alles paar aastat, siis võtab aega, et personal harjuks selle rolliga ja et see tuleks ambulatoorse töö kiires tempos õigel ajal meelde. Üha enam aga ikkagi soovitatakse patsientidele psühholoogi juurde pöörduda ja ka arstid kasutavad üha enam võimalust inimene otse minu vastuvõtule registreerida. Lisaks on kliinikus erinevatesse kohtadesse üles pandud info, mille puhul võiks psühholoogi poole pöörduda. Patsientidel on võimalik psühholoogi teenusest aimu saada ka infovoldikutest, mis on väljas kõigis osakondades. Minu kontaktid leiab ka kliiniku kodulehelt. Kliiniku patsientidele on psühholoogi vastuvõtt tasuta.

Töö jätkub selle nimel, et psühholoogilise toe võimalust nii töötajate kui patsientideni viia. Ma usun, et see võtab lihtsalt veel aega, aga praegu on tunne, et patsiendid leiavad selle tee järjest enam üles. Sõltub muidugi ka inimesest – võiks näiteks arvata, et eakamad inimesed ei pea psühholoogi juures käimist heaks, kuid vastuvõtule tuleb neid järjest rohkem. Nad ütlevad, et saavad rääkimisest ja arutamisest kergendust.
Muidugi on ka patsiente, kes ei soovi psühholoogi juurde minna ja alati ei ole see ka tingimata vajalik. Näiteks kui inimesel on olemas väga hea tugisüsteem või tal on juba oma psühholoog väljaspool haiglat. Ilmtingimata ei pea tulema ka konkreetse osakonna psühholoogi juurde, kuigi onkoloogiavaldkonna psühholoog võib pakkuda diagnoosi-spetsiifilisemat abi. Psühholoog saab majas olla ka lihtsalt tugiisikuks, kellega on vastastikku usaldav suhe. Psühholoogi vastuvõtul ei ole tabuteemasid – paratamatult võivad tekkida ka kahtlused ja kõhklused ravi osas või pinged meditsiinipersonaliga, mida saab siis arutada ja milles selgust luua. Psühholoog pakub emotsionaalset tuge ja emotsioonide väljaelamise võimalust.

Mõningatel puhkudel, näiteks hematoloogia osakonna siirdamise patsientide ja laste-nende vanemate puhul võiks tulevikus olla nii, et psühholoogi esmane konsultatsioon on kindlasti kõigile ja siis on edasi näha, kuidas läheb. Ideaalne oleks olukord, kus igale diagnoosile järgneks automaatne esimene konsultatsioon psühholoogiga. Sellisel juhul oleks kindlasti tarvis osakonda rohkem psühholooge.

Kui paljud patsiendid Sinuni jõuavad ning kui palju jõuab sinuni lapsi?

KJ: Ei oska täpselt öelda, kuid see on väike protsent patsientide koguarvust. Mul on hea meel, et psühholoogi koht on haiglas olemas ja loodetavasti on neid kohti tulevikus veelgi rohkem, kuid hetkel on oluline, et see võimalus on olemas. Kui patsient soovib, siis saab ta minu juurde võrdlemisi kiiresti võrreldes teiste järjekordadega.

Enamik, kes minuni jõuavad, on ikkagi täiskasvanud. On ka lapsi, kes käivad vastuvõtul koos vanemaga või üksi; samuti käin ka sõltuvalt vajadusest näiteks palatis või mängutoas. Laste puhul on oluline, et nad tunneksid ennast võimalikult turvaliselt. Lapsevanema kohalolek loob lapsele turvatunde, seetõttu töötan sageli perega, mitte lapsega eraldi.

Millised on eripärad töös lastega?

AT: Üldisemalt tuleb töös lastega silmas pidada kõiki neid printsiipe, mis kehtivad ka teistele lastega töötavatele spetsialistidele: lapsed on kergemini mõjutatavad, nende arusaamine asjadest pole veel väljakujunenud ja töö nendega saab toimuda vaid lapsevanema nõusolekul.

Sisulise töö juures on eripära see, et suhtlus käib peamiselt mängulise tegevuse kaudu, mistõttu on mänguteraapial oluline roll. Mäng on väga hea viis väiksemate lastega kontakti loomiseks ja nende kohanemise ja arenguliste vajaduste toetamiseks. Tulenevalt olukorrast ning hetkevajadusest lisanduvad sellele muude terapeutiliste sekkumiste printsiibid. Olen läbinud sissejuhatavad kursused lahenduskeskses lühiteraapias, kognitiiv- ja käitumisteraapias, pereteraapias, mänguteraapias, diaadilises arengulises psühhoteraapias ja Theraplay’s ning kasutan neid oma töös.

Laste arusaamine sellest, mis nendega toimub, sõltub nende arengustaadiumist, aga üldistades võib öelda, et teatud määral haigusteadlikkust on ka kõige väiksematel. Nagu inimesed ikka, on ka lapsed loomupäraselt vastuvõtlikud muutustele ja võimelised elusündmustega kohanema. Nende laste aitamiseks, kellel võtab haigla ja raviga kohanemine rohkem aega, olen kasutanud käitumuslikke tehnikaid, mudeldamist, oskuste õpetamist, informatsiooni jagamise strateegiaid. Näiteks on lapsed saanud protseduure läbi mängida, kogunud punkte nende läbimise eest, õppinud endast aru saama ja toetuseks ressursse leidma. Kuna lapsed on pikalt haiglas ning loomulikust keskkonnast isoleeritud, on oluline ka nende üldist arengut jälgida, vajadusel seda hinnata ning sekkumisviisid leida.

Lastega töö hõlmab ka tööd peredega ja nii nagu inimesed, on ka süsteemid loodud kohanema elusündmustega. On peresid, kes on varasemalt elus erinevate olukordadega hästi toime tulnud ja tulevad ka selle kriisiga hästi toime. On neid, kes muidu on hästi toime tulnud, kuid selles kriisiolukorras vajavad rohkem tuge. Ning on neid peresid, kellel on olnud eelnevalt raskusi ja kes vajavad tuge nii kriisiga toimetulekul kui ka keeruliste olukordadele lahendamisel. Arutame perega koos ja mõtestame lahti, mis nendega toimub ja mida nad vajavad. Enamasti on kõik pered psühholoogilise toe osas positiivselt meelestatud.

KJ: Üks eripära on kindlasti see, et nendega käivad kõik asjad läbi mängu, tegevuslike ja loovate meetodite. Me kas värvime või mängime mänguasjadega ja alati ei arutagi, mis mured on või kuidas haigusega läheb, teinekord aga jällegi arutame. Lastega tegeleb hetkel osakonnas ka loovterapeut ja tema roll on väga oluline.

Samuti on lastega eriline see, et enamasti on nad osakonnas koos lapsevanema, vanavanema, õe või vennaga ja sageli ongi töö lastega ka töö perega. Vahel tuleb pakkuda psühholoogilist tuge ka ainult emadele-isadele. Laps elab nii nagu tal välja tuleb, aga haigus raputab vanemaid väga ja paneb toimuvat vaatama läbi suurendusklaasi. Laste kiirest arengust tingituna on vanemate jaoks vahel ka keeruline aru saada, millal tekivad lastel tõepoolest probleemid ja millal on see lihtsalt arengulisest etapist tulenev käitumismuster.

Kui palju tekib lastel depressiooni?

AT: Laste mõistmine ja reaktsioon diagnoosile ning ravile sõltub laste arengustaadiumist – kuidas nad maailmast aru saavad ja kui abstraktselt nad mõtlevad. Väikesed lapsed mõistavad olukorda vähem ja jälgivad rohkem seda, kuidas lapsevanem asjasse suhtub. Kui vanem tunneb end kindlalt ja usaldab arste, siis suudab ta ka lapsele rohkem tuge pakkuda. Laste jaoks lapsevanema hea toimetulek normaliseerib olukorda ja rahustab neid. Vanemad lapsed ja teismelised saavad rohkem aru, mis nendega toimub ja miks ravi neile vajalik on. Et enamiku inimeste jaoks on rasketest asjadest rääkimine keeruline, on olulisel kohal eneseväljenduse toetamine ja mitteabistavate käitumisviiside tuvastamine. Laste ja noorte käitumine ning tunded on muidugi ka väga individuaalsed ja peamine on pakkuda neile vajalikku tuge.

Teadusuuringute põhjal ei esine vähihaigetel lastel võrreldes tervete kontrollgrupi ja teiste kroonilise haigusega lastega rohkem depressiooni. Tulenevalt haigusest ja kurnatusest esinevad neil muutused söögiisus, unekvaliteedis ja energiatasemes. Need on ka depressiooni sümptomid, kuid on keeruline öelda, kas need sümptomid tulenevad depressioonist, keerulisest haigusest või ravi kõrvalmõjust. Vähihaigete laste puhul on oluline jälgida ajas individuaalseid muutusi meeleolus, neid hinnata ja vajadusel sekkuda.

KJ: Ma ei ole ise lapsi depressiooni võtmes uurinud. Ärevust on ikka, aga sageli on laste puhul see situatsioonipõhine – ärevus mingisuguse asja pärast. Mida vanemaks laps saab, seda rohkem hakkab ta laiemalt mõtlema ja olukordi teistmoodi analüüsima ning haiguse mõistmine muutub sügavamaks. Mida väiksem on laps, seda rohkem jälgib ta lapsevanemaid, et kuidas nemad millelegi reageerivad ja kui mures nad on. Lisaks tahab laps, et tal ei oleks igav, et ei oleks valus, et ema oleks olemas ja et ta teaks, mis toimuma hakkab ja millal saab sõpradega kohtuda. Lapsed arenevad nii kiiresti ja erinevatel etappidel on nende mõtlemine ja arusaamine päris erinev. Ma arvan, et lastele on aga kõige olulisem ikkagi turvatunne – teadmine, et nad ei ole üksi ja et ükskõik, mis juhtub, neid ei jäeta üksi ja neid ümbritsevad armastavad inimesed

Lastel ja noorukitel tekivad haiguse kohta sõltuvalt vanusest erinevad küsimused. Küsimusi võib tekkida ka siis, kui nad on haiglas kellegagi sõbrunenud ja sõbral ei lähe enam hästi. Võivad tekkida erinevad hirmud ja ärevused, sealhulgas ka ärevus teatud situatsioonide suhtes, mis on haiglas läbi elatud. Kogu protsess jätab jälje ja see ei pruugi avalduda kohe – mõni teema võib avalduda ka aastaid hiljem. Lapsed tulevad oma taustsüsteemist ja kui laps või nooruk on juba olnud ärev või väga tundlik ning sinna lisandub veel haigus oma keerukusega, siis kogu komplekt võib osutuda probleemseks. Ei saa aga öelda, et see juhtub kõigiga – pigem sõltub murekohtade väljakujunemine erinevatest asjaoludest nagu ka täiskasvanutel.

Millisena näed Sina psühholoogi rolli vähiravis?

KJ: Vähiravi on meeskonnatöö ja üks meeskonna liige peaks võimalusel olema ka psühholoog. Iseenesest mõistetav on meditsiinipersonal, aga et vajadusel oleks olemas ka füsioterapeut, hingehoidja, laste puhul ka loovterapeut, tegevusterapeut , õpetajad ja nii edasi. Kõik, kellel on rasked või kroonilised haigused, mida on tänapäeval paljuski ka vähk, võivad mingis etapis vajada psühholoogilist tuge. Mul on hea meel, et psühholoogi rolli teadvustatakse nii vähiravis kui ka teiste krooniliste haiguste puhul järjest enam.

Miks on psühholoogiline tugi vähiravis oluline?

AT: Kui laps saab vähidiagnoosi, siis pere jaoks on tegu kriisiga ning iga kriisi puhul aitab psühholoogiline tugi – nii lastel kui täiskasvanutel – ära hoida või leevendada ärevuse, depressiooni või posttraumaatilise stressi sümptomite tekkimist. Kui laps ja vanem jõuavad haiglasse ravi saama, mis tihtipeale võib ajaliselt väga kaua kesta, siis on nad muust maailmast paratamatult teatud määral isoleeritud. Nad ei saa oma tavapärast tugivõrgustikku kasutada, et toime tulla, olla mõistetud ja rääkida.

Diagnoos ja kogu raviprotsess on hirmutav ning sageli tekib hirm ja ärevus, mis on seesuguses raskes olukorras normaalne ja inimlik reaktsioon. Alati ei pruugi ärevus tekkida kohe, vaid avalduda hiljem ja mõnikord ka siis, kui ravi on juba lõppenud. Mõlemal puhul saab psühholoog aidata selle ärevusega toime tulla. Üldiselt on patsiendid lahendustele orienteeritud ning nad saavad tuge ka sellest, kui näevad, et nende vajadust on märgatud ja tunnevad end seetõttu vähem üksi. Tavasituatsioonis võib seda kõike paljuski teha tugivõrgustik, aga haiglakeskkonnas on olukord teistmoodi.

KJ: Kui inimene saab diagnoosi, siis enamasti on see alguses tohutu šokk, paljudele seostub see ikkagi ka surmaga ja tekib suurenenud tähelepanu mõttele, et ollakse surelik. Isegi juhul, kui inimese haigus allub hästi vähiravile, tundub inimesele elu lõppemise tõenäosus siiski reaalne. Kui inimene saaks päris alguses psühholoogilist tuge spetsialisti käest, siis aitaks see tõenäoliselt kiiremini šokist välja tulla, emotsioonid paremini läbi töötada ja olukord normaliseerida. Samuti võib psühholoogi roll olla oluline ravi erinevates etappides, sest haigus ja ravi nõuavad tihtipeale ka ümberkorraldusi elus, inimestevahelistes suhetes ja võib muutuda ka inimese välimus. Need on inimesele rasked ülesanded. Kui ravi enam ei toimi või on haigus nii kaugel, et elu hakkab tõepoolest lõppema, siis on võimalik psühholoogiga läbi arutada sellest tulenevad küsimused. Näiteks läbi mõelda sammud, mida inimene oma elus veel tahab astuda

Haigete lastega surma teemal arutamise kogemus on mul vähene, aga täiskasvanute puhul soovitakse sageli elu lõppemise teemasid arutada esimesel šokiperioodil. Siis me räägime ja mõtleme need asjad läbi ja patsient saab eluga edasi minna. Tihtipeale tekivad need mõtted ka sel puhul, kui on selge, et tegu on täiesti ravitava vähiga. Nende teemade läbirääkimine annab hingerahu.

Lastel võivad surmaga seotud küsimused tekkida ka siis, kui nad näevad, et keegi teine sureb. Kui need küsimused tulevad, siis tuleb sellest ka eakohaselt rääkida

Kuidas võib psühholoogiline tugi ravi mõjutada?

KJ: Nii laste kui ka täiskasvanute puhul on uuritud, kuidas psühhoteraapia või psühholoogiline nõustamine ravi mõjutab. Ei ole leitud efekti, et see tugi mõjutab ravitulemusi selles mõttes, et ravim toimib paremini või halvemini. Kindlasti mõjutab aga inimese heaolu stressitaset ja seeläbi ka reaktsiooni ravile. On leitud, et kui inimene on väga stressis, pinges või mures, siis ta muuhulgas tajub ka valu teravamalt, on rohkem ärevil ja mõtleb mustemaid mõtteid. Kui raviga kaasnevad näiteks iiveldus ja oksendamine või mingisugune valu, siis patsiendi rahunemise korral võib anda ka iiveldus järgi ning valuaisting ei tundu enam niivõrd tugev ja inimene suudab tähelepanu valult paremini kõrvale juhtida.

Nii täiskasvanutel kui ka lastel on protseduuride suhtes tõrge. Täiskasvanud on õppinud oma emotsioone rohkem kontrollima, laste pealt paistab vastumeelsus kergemini välja. Laste puhul on väga võimas see, kuidas nad pärast raviprotseduuri suudavad oma tähelepanu millelegi muule suunata. Ebameeldivate sündmuste möödudes on nad võimalised ümber lülituma mängimisele ja muudele tavapärastele tegevustele. Lapsed on väga vahetud, teisalt täiskasvanute puhul võib vahel märgata emotsioonide liigset pärssimist.

Millised on läbivad teemad, mida võiks vähihaige lapse vanemad või vähihaige tuttavad teada?

KJ: Lastele on väga tähtis, et vanemate tugi on olemas. Et nad teaksid, et ema ja isa on ükskõik mis kanalit pidi nende jaoks olemas ja nad ütlevad, kui olulised lapsed neile on ja kallistavad neid. Või annavad mõista, et nad on olemas kõikide probleemide korral. Vanemad saavad lapse muret vähemaks võtta oma soojuse, kohalolu ja rahulikkusega.

Täiskasvanud patsiendid on öelnud, et nende jaoks on väga raske näha, kuidas nende lähedased nende pärast nutavad. Vähihaigel on endal väga keeruline oma haiguse ja raviga toime tulla ja neil on raske lisaks sellele oma lähedasi lohutada. On väga loomulik, et ka lähedased elavad haigust raskelt üle, kuid on oluline jälgida, et nad leiaksid endale viisi, kuidas oma emotsioone läbi töötada. See on oluline just seetõttu, et nad ei paneks seda emotsionaalset laengut patsiendile, kes võitleb samal ajal oma hirmude ja kurbusega. Patsient vajab, et lähedased julgustaksid ja oleksid olemas – et nad oleksid need, kes saaksid natuke paremini hakkama kui ta ise selles hetkes saab. Samuti on täiskasvanud patsiendid öelnud, et nad räägiksid meelsamini teemadel, mis ei puuduta haigust. On tüütu kõigiga rääkida samal teemal, kui erinevad inimesed tunnevad mitmeid kordi päevas selle vastu huvi, et kuidas läheb. Patsiendid on muidugi ka tundlikud ja alati ei oskagi öelda, mis parasjagu õige on.

Minu arvates on kõige olulisem patsiendile teadmine, et nende lähedased on nende jaoks olemas. Lapsed võivad vanema muret nähes hakata vanema pärast muretsema, mis on ühele väikesele lapsele väga suur koorem. Loomulikult on ka lapsevanema mure oma lapse pärast suur ja on ka väga loomulik, et vanemad näitavad erinevaid tundeid välja. Lapse vaatest oleks aga parem, kui vanem leiab võimaluse oma emotsioone arutada kas terapeudi, sõprade või teiste vanematega, kelle lapsel on vähk (olnud). Lapsega peaks proovima olla see, kellel on vaimset jõudu rohkem.

Mida võiks õppida vähiravi saavatelt patsientidelt?

KJ: Mida täiskasvanud saavad lastelt kindlasti õppida, on olemine hetkes ja mitte liigselt ettemõtlemine. Kui sul on praegu hea, siis tuleb elada selles heas ajas ja lubada endale seda head tunnet. Haigus õpetab muidugi paljusid inimesi väärtustama olulisi asju ja näitab ka seda, et kes on need, kes jäävad meie kõrvale, kui meil on raske. Üldisemalt õpetab haigus väga palju ka inimese enda kohta – kuidas ta toime tuleb ja kui keeruliste asjadega on võimalik elus toime tulla. Inimestes on seda jõudu tegelikult väga palju, aga õnneks ei saa me seda enamasti teada.

Mida võiksid lähedased arvesse võtta? Kuidas käituda, mida teha ja mida mitte teha?

KJ: Hästi oluline on see, et oma sõpru või lähedasi ei hakataks vältima seetõttu, et ei leita õigeid sõnu. Parem on öelda, et ma küll ei tea õigeid sõnu, kuid tea, et ma olen olemas. Sageli ei olegi õigeid sõnu – igaüks on erinev ja sõnad, mis on õiged ühe jaoks, ei pruugi olla teise jaoks. Oluline on ka mitte heituda sellest, kui patsient ütleb, et ta ei taha suhelda, ta on väsinud või pahur. Tuleb mõista, et teatud perioodidel ongi inimene temaga toimuvast kurnatud. Mõne aja pärast saab uuesti ühendust võtta ja uurida, et kuidas tal on olla ja kas tema jaoks saab midagi teha või tulla külla. Ja võtta kaasa näiteks purk äsjakeedetud moosi. Ma arvan, et see on hästi oluline – lihtsalt näidata, et oled olemas.

Mida võiksid inimesed laste vähiravist teada?

AT: On oluline teada, et kriisiolukorras vajavad inimesed psühholoogilist turvatunnet, tasakaalu ja praktilisi lahendusi. Vähidiagnoos ja ravi on ehmatav mitte ainult lapsele ja tuumperele, vaid ka teistele lähedastele, mis tähendab, et laiem tugivõrgustik on samuti kriisis. Paratamatult nõuab haigus muudatusi olemasoleva tugivõrgustiku toimimises. Vanem, kes jääb lapsega haiglasse, peab hakkama saama haiglas toimuvaga ja need pereliikmed, kes jäävad koju, peavad kodused asjad ümber korraldama.

Haigusega toimuv muutus on väga suur ja see on riskifaktoriks erinevate murekohtade tekkimisel. Seetõttu on väga oluline pakkuda nii lapsele, perele kui ka tugivõrgustikule nii lühiajalist kui pikaajalist professionaalset tuge.

KJ: Hästi oluline on teada, et paljudel juhtudel on vähiravi efektiivne. Lisaks sõltumata haigusest on laps ikkagi laps. Ta võib ravist tulenevalt teatud perioodi näha välja täiesti teistmoodi, kuid see ei tähenda, et ta sisemiselt ei oleks endiselt samasugune laps.

Väga oluline on toetada lapsevanemaid ja lähedasi, sest nemad on lapse jaoks kõige suurem tugi ja ka nende jaoks on emotsionaalne läbielamine väga suur. Lapse jaoks on oluline see, et temaga veedetakse aega ja tehakse midagi põnevat. Erinevad füüsilised (mängu)asjad võivad olla küll toredad, kuid nende asjade sees võib laps ikkagi tunda igavust või olla üksi. Lapsi peab armastama ja suuri inimesi peab ka armastama – et oleks lähedust ja hoidmist ja hoolimist. Kõik see on hästi oluline.

Anneliis Tali ja Kaie Jõeveeri taust ja kuidas nad jõudsid psühholoogi tööni

AT: Minu teekond psühholoogiani on olnud väljakutseterohke, samas põnev ja silmiavardav. Minu esimene valik pärast keskkooli lõpetamist oli õppima minna matemaatilist statistikat ja filosoofiat. Sel hetkel 19-aastase noorena tundsin huvi, et mida on üldse võimalik teada ja kuidas seda on võimalik teada. Need kaks mainitud eriala sobisid minu hinnangul selle teadmise saamiseks väga hästi.

Õige pea leidsin aga, et õhtumaade suured mõtlejad on nende teemade üle sajandeid pead murdnud ja seletavaid teooriaid on leitud mitmeid. Minu jaoks jäid need liiga teoreetilisteks. Nendest puudusid inimeste elukogemused, väärtushinnangud ja sisekaemused, väljakutsed ja valmisolek õppida ja muutuda, huumorimeel ja lahkus. Läbi mille saab tegelikult minu meelest inimeseks olemist kõige paremini kirjeldada. Selle põhjal otsustasin sukelduda psühholoogina maialma ja algas tulihingeline pühendumine oma erialale. Töötan alates 2015. aastast SA Tallinna Lastehaigla Onko-hematoloogia osakonnas psühholoogina.

KJ: Ma ei jõudnud Tartu Ülikooli Kliinikumi Hematoloogia-onkoloogia kliinikusse tööle sugugi mitte otseteed pidi ülikoolist. Vastupidi, veel mõned aastad tagasi oli mul vaid teadmine, et tahaksin töötada haiglas psühholoogina, kuid tol ajal selleks võimalust polnud. Aga kui rääkida algusest, siis oma psühholoogihariduse sain ma Tartu Ülikoolist. Esmalt õppisin paar aastat eripedagoogikat, seejärel psühholoogiat. Psühholoogia magistrantuuri lõpetasin kliinilise psühholoogina. Palju aastaid töötasin peamiselt täiskasvanute koolitajana ja nõustajana, samal ajal ennast pidevalt täiendades psühholoogia ja psühhoteraapia teemadel (kognitiiv-käitumuslik teraapia, loovteraapiad, geštaltteraapia, pereteraapia).

Mõned aastad tagasi tundsin, et soovin saada süvendatud teadmisi meditsiinis ning läksin õppima Tartu Tervishoiukõrgkooli. Kooli lõpetamise ajal töötasin onkoloogia kliinikus keemia- ja kiiritusravi osakonna õena. Sel ajal hakati kliinikus tegutsema selles suunas, et luua psühholoogi ametikoht ja nähti sellele kohale parimaks kandidaadiks just mind. Mind just selle pärast, et mul oli lisaks kliinilise psühholoogi kutsele ka kogemus vähihaigete patsientide ja nende lähedastega töötamisest. Just praegu saab kaks aastat kui alustasin siin tööd psühholoogina ning tunnen, et see töö on minu kutsumus ja pakub mulle igapäevaselt väljakutseid ja tööga rahulolu. See on väga hea tunne, kui saan patsiendile või tema omastele õigel hetkel toeks ja abiks olla.

Tekst ilmunud Triumf Gamification’i blogipostituses (oktoober, 2017). Kättesaadav https://triumfin.me/2017/10/24/psychologist-perspective/