Meie vanema poja Georgi (praegu 4,5) käitumine muutus kardinaal­ selt, kui perre lisandus väike Tormi (2,5). Ta küll ei teinud beebile liiga, kuid reageeris kummaliselt, vahel
lihtsalt lõi mind, jonnis ja veel kord jonnis. Eks vanus oli ka selline „kohutav kahene“, lisaks nõudis uus elukorraldus meilt kõigilt palju harjumist. Ja ega me keegi sellega alguses eriti hästi toime ei tulnud.
Väike poiss oli paar esimest kuud nõus magama vaid minu rinnal kõhukotis, teda pikali pannes oli nutt kohe lahti. Ilmselt tegi talle liiga toidu tagasiheide, mis põhjustas kõrvetavat tunnet. Lisaks oli laps atoopik, mis tähendas palju muret ja süütunnet tema alatasa punetava ja sügeleva naha pärast (kas mina sõin mi­ dagi? miks see jälle tagasi tuleb?). Paratamatult ei jät­ kunud mul suurema lapse jaoks enam nii palju aega ja võimalusi koos olla kui varem.

Krooniline tähelepanupuudus
Kui võtsin vanema lapse enda juurde ajal, kui pisemat imetasin, et teda kaasata, trügis ta kindlasti nii tuge­ valt, et väiksema söötmist jätkata polnud võimalik. Vaene laps tahtis nii väga tähelepanu! Olin aga üle­ väsinud ja nii mõnigi kord pahandasin temaga.

Kaka­ ja pepunaljad vältasid hommikust õhtuni (sest eks kakased mähkmed on beebiga igapäevane nähtus), erineval moel proovitud lähenemisviisid ei aidanud neist võitu saada. Selgitasime, et seda juttu saab ajada WCs, kui just ilma hakkama ei saa. Aga ei midagi.

Mingil hetkel hakkas vanem poiss tegema kõike noorema eeskujul: viskas end pikali, käputas. Hakkas nutma sama häälekalt ja tegema täpselt neidsamu hää­ litsusi, mis pea aastane laps. Kui kolmene käitub järje­ pidevalt nagu aastane, on see küllaltki häiriv vaatepilt. Asja mänguliseks muuta proovimine suurt ei aidanud. Rääkisime küll, et kui ta tita moodi käitub, kas tahab siis ka ainult titatoitu süüa? Maiustused selle alla ei kuulu. Titad multikaid ei vaata. Ei mõjunud. Elasime ikkagi keset lakkamatut kisa.
Ta ei suutnud kuidagi ära ühendada seda, miks me kunagi nii hukkamõistvalt ei reageerinud (kuigi üritasime seda teeselda!), kui Tormi söögilauas kot­ leti põrandale lennutas, kuid pahandasime, kui seda tegi tema. Näiteks kui Tormi äkki kõige ebasobivamal hetkel valjult kiljatas, kordas seda kindlasti ka Georg. Saime aru küll, et ta vaevles tähelepanupuuduses, kuid meie viisid seda leevendada ei mõjunud.

Isa oleks nagu reetnud
Aastase Tormiga võttis vanemapuhkuse minult üle mees ja mulle tundus, et Georg oli sellisest asjade käigust löödud. Kuidas nii, et aasta aega oli ta justkui pigem isa laps, sest mina olin rohkem pisema päralt,ja nüüd käib tema lasteaias ja isa jääb hoopis väike­ vennaga koju. Milline ebaõiglus, võiks öelda isegi – isavargus.
Kui Tormi oli umbes poolteist aastat vana,tekkisid ka vendade va­hel esimesed füüsilised kokkupõrked – nügimised ja trügimised. Et pisem oli aktiivne ja jalul, siis ilmselgelt ei käitunud ta alati suuremale meeltmööda, segas mängu ja krabas asju ära.

Nüüd on meil võimalus rohkem mõlema lapsega koos ja eraldi tegutseda, kuid lood on ikka keerulised. Vanem poiss proovib jätkuvalt väiksema käitumist matkida. Eriti just karjumise osas. Käime Georgiga palju koos kahekesi kinos või teeme muud ainult isekeskis. Kuid kohe, kui koju naaseme, läheb kõik üsna sama rada pidi. Võiks ju arvata, et ta on oluli­ selt rahulikum pärast ühe vanemaga koos veedetud kvaliteetaega. Eriti mitte. Ja muidugi see „mina ka“! Täpselt sel hetkel, kui võtan väiksema sülle, hüüab vanem: ma tahtsin ju just sülle! Ja vastupidi.

Kui pesamuna silmapiiril pole, on meil maailma kõige arukam, naljakam ja sõbralikum poeg. Nüüd, neljasena, on ta täielik kambajõmm, kellega kooskuskile kahekesi minna on tõeline nauding. Siis mõistab ta suurepäraselt kõiki kor­ raldusi, vastandina vennaga koos ole­misele, kus ta on pigem impulsiivne ja sageli palvetele allumatu Ma ei saa öelda, et poisid teine­ teist vihkaksid, ei! Kui üks saab hai­get, jookseb teine lohutama. Nad igatsevad lahus olles teineteist ja aitavad vastastikku. Vahel kallista­vad niisama ja poevad teise kais­ su või mürama. Kui neil parasjagu kaklemisest aega üle jääb …

Armukadedus,sage mure
Poiste kahekesi olles kohati hullumeelne käitumine pani meid pöörduma psühholoogi poole. Ja teisegi poole. Saime vastuseks, et vanem poeg on täiesti tavaline laps, kes lihtsalt elab läbi arengulisi ja ealisi iseärasusi. Ja teda tuleks selles toetada ja aidata. Guugeldades jõudsime kuidagi mänguteraapiani.

Panin aja kirja ja läksin terapeudi esimesele vastu­ võtule. Algul üksi, et segamatult rääkida murest vanema poja pärast. Kuidas teda aidata? Tallinna Lastehaiglas ja Nõmmel erapraksist pidav psühho­loog ja mänguterapeut Anneliis Tali julgustab, et tao­ liste muredega teraapiasse pöörduda on täiesti õige otsus. Psühholoogi sõnul võib esimest korda soovi korral tulla lausa kogu perega. Siis püütakse selgust saada, mis muret teeb. Vanemaid võib ju panna mu­retsema lapse käitumine, kuid mis on see, mis teeb muret lapsele endale? Olenevalt probleemist tuleb laps järgnevail kordadel üksi või pereliikmega.

Anneliis Tali kinnitab, et armukadedus noorema õe või venna suhtes on sage probleem ja jätab puutu­mata vaid väga vähesed lapsed. „Isegi siis, kui vane­mad räägivad, mängivad, kallistavad vanema võsukese­ga, võib noorem tunduda ikkagi justkui tähtsam, sest iga tema kiuksu­kääksu peale reageeritakse ning iga tema uue oskuse puhul rõõmustatakse,“ põhjendab ta. „Vanemal lapsel on raske beebi kiirele arengule vastu panna samavõrd positiivset tähelepanu pälvivaid uusi oskusi ning sellelt pinnalt tekibki tema silmis ebavõrd­ ne olukord. Kuigi vanem laps on nooremana enamasti saanud samasugust hoolt, kiitust ja tähelepanu, ei ole ta võimeline olukorda niiviisi mõistma ja võib kergesti tunda ennast kõrvalejäetuna.“

Teisalt on emal­, isal vanema lapse suhtes kerge tekkima hoiak, et „ta on juba suurem, iseseisvam ja mõistlik“ ega vaja enam söötmist ega potitamist. Nii tekibki kergesti olukord, kus vanem laps ei oska oma keerulisi tundeid, mõtteid ja vajadu­si väljendada. „Armukadedus muudab lapse hoopis kiusli­kuks, jonnakaks või paneb käitu­ma muul arusaa­matul viisil, mis teeb olukorra vane­mate jaoks raskesti mõistetavaks ning
tekitab tunde, et enam ei oskagi midagi peale hakata,“ möönab Anneliis Tali. Ent lahendus ei peitu sama­ suguses toimetuleku viisis, millega probleemolukorda jõuti. „Lapse enesehinnang on sõltuv vanema märka­ vast tähelepanust, heast sõnast, hoolivatest puudutus­ test ja imetlevast tunnustusest,“ osutab terapeut.
„Armukadeduse puhul vajavad lapsed kõike seda, et oma olulisuse ja erilisuse kohta saada järjepidevat ning mitmekülgset tagasisidet.“

Proovime läbi
Lepime Anneliis Taliga kokku, et ta näitab mängu­ teraapia vahendeid kasutades minu peal, kuidas kaar­ distada probleemi ja hakata leidma lahendusi, et saada paremini hakkama kon iktidega, väljendada oma vaja­ dusi, teha koostööd ja teraapia käigus lõõgastuda.

„Sageli ei saa inimene ise aru, mis toimub, problee­ mid on nagu sassi läinud lõngakera. Kõigepealt proo­ vime olukorra selgeks saada: mis toimub ja millesse oleks vaja sekkuda? Inimesed tulevad situatsioonide kirjeldustega, aga sealt alt hakkavad välja kooruma vajadused, toimetulekuoskused, eesmärgid,“ seletab Tali. „Kergem on oma muresid millegi materiaalse kaudu edasi anda, sellega võtad justkui rohkem vastu­ tust ja teadvustad, mis see sinu jaoks tähendab.“

Üldiselt kehtib ka mänguteraapias sama, mis igas teraapias. Kõik seal räägitu jääb ruumis viibivate isi­kute teada. Kui psühholoog märkab midagi, mida peaks vanemale rääkima, tuleb enne läbi rääkida lapsega, kes peab andma selleks nõusoleku. Vanem saab tagasisidet, mis on lapsega kok­ ku lepitud. Selline kokkulepe tehakse ka nelja­ aastasega.

Anneliisi toas on metafoorikaardid, palju väikseid mänguasju, mänguliiv ja muusikariis­tu. Neid vahendeid võib kasutada nii 3­ kui ka 16aastase puhul. Mänguterapeut palub mul es­malt valida välja kolm kaarti. Ühe, mis iseloo­ mustaks minu vanemat poega enne väikevenna sündi; teise, mis iseloomustab teda vahetult pärast venna sündi, ja kolmanda, mis viitaks tema praeguse­le olekule. Vaatan suurt patakat kaarte enda käes pisut nõutult, kuid Anneliis selgitab, et valiku võiks teha intuitiivselt, mitte liiga palju kaaludes või kaarte omavahel võr­reldes. Tegelikult ei ole tähtis mitte pilt valitud kaardil, vaid see, mis tä­henduse me sellele anna­
me. Ja seda psühholoog mul pärast kaartide välja­ valimist teha palubki. Seletan: esimene kaart sümboliseerib seda, et poeg oli enne venna sün­di helge ja rahulik. Teine kaart aga, et ta on pärast uut pereliiget segaduses ja justkui otsib midagi, on eksinud. Kol­ mas kaart osutab, et pojake on sellest alates pidevalt valvel ega suuda lõdves­ tuda. Kummalisel kombel sain endale­ gi asja selgemaks, kui probleemi niiviisi
kaartide kaudu sõnastasin.

Mängu abil
Seejärel palub Anneliis mul välja valida kaardid, millest esi­mene peaks edasi andma mu tundeid selle kohta, kuidas me pojaga koos aega veedame, ja teine, kuidas ma koosveedetud aega näha tahaksin. Jutustan, et esimesel kaardil näen meid küll koos, kuid ärevuses ja justkui ootel, millal midagi juhtub, mis koosolemise katkestab. Teisel aga sihikindlat ja rahulikku koos tegutse­ mist, mida ei lõhesta muud probleemid. Analüüsime neid tundeid ja vahepeal aitab psühholoog mul endast paremini aru saada, minu väljaöeldut peegeldades.

Järgmisena saan mängulise ülesande valida kümnete mänguasjade seast guurid, mis iseloomustaksid meie pere liikmeid. Valin pikalt mõtlemata lõbusa konnakese, kes meenutab mulle noorimat poega. Ta on veel natuke rumaluke, et päris kõike mõista, ja selles peitub tema tohutu armsus, ta on mänguline, impulsiivne ja
lõbus. Väiksest tiigrist saab vanem poeg, valvel, valmis hüppama ja vajaduse korral ka ründama. Samas nii armas, ka veel väike, vallatu ja rõõmsameelne! Suurest lõvist saab mees, kes püüab asju kontrollida
ja mõjub sellega pisut ähvardavalt. Ta on suur ja võimas, uhke ja ilus. Mina ise olen Supermani rollis, pisut naeruväärne, kuid samas püüdlik: ka mina ta­ han aina kontrollida, lahendada ja olen valmis sööst­ ma erinevatesse situatsioonidesse. Ühekorraga on mul meie peres valitsevatest oludest hoopis selgem pilt. Olin selle enda teadmata endale kätte mänginud.

Seansi lõpetuseks palub terapeut mul rahulikult istuda ja silmad sulgeda ning loeb fantastiliselt arm­ sast raamatust „Meelerahu muinasjutud. Aladdini võluvaip ja teised muinasjuttudel põhinevad meele­ rännakud lastele“ ette jutu, mis mul üleni loo sisse minna laseb, mõnusalt rahustab ja lõõgastab. Lõpetu­ seks saan veel ülesandeks valida muusikariistade seast selline, mis minu kõrvadele meeldivat heli teeb, seda heli teha ja kirjeldada.

Anneliis annab meie kohtumise põhjal ka mõtte­ ainet. Vanem poeg ehk juurdleb selle üle, milline on tema roll perekonnas ja milli­ne tema minapilt? Ta on justkui kaitse­ seisus, aga mida ta kaitseb? Miks ta tun­ neb vajadust kaitsta? Kas ta tunneb end nõrgemana, teistmoodi? Mis roll tal pe­res on? Kas ta tahab olla kogu aeg suur vend? Või tunneb, et muud rolli tal nüüd enam polegi? Nende küsimuste üle juu­ reldes lähen koju teadmisega, et sellesse rahulikku ja toredasse kohta viin ka oma poja „mängima“.

Teksti autor psühholoog Anneliis Tali (jaanuar, 2016). Kättesaadav ajakirjas Meie Lapse Tervis, lk 44-48