Tänapäeva tiibeti budismi õpetaja Dzongsar Jamyang Khyentse eesti keeleski ilmunud raamatu „Mis teeb budistist budisti”[1] tagakaanel küsib autor võimalikult (budistist) lugejalt: „Niisiis, mis teeb sinust budisti?” Ja vastab ise: „Ei pea olema sündinud budistlikul maal ega budistlikus peres, ei pruugi kanda mungarüüd ega ajada pead paljaks; võid süüa liha ning pidada oma ebajumalaks Eminemi ja Paris Hiltonit. Kõik see ei tähenda veel, et sa ei võiks olla budist.”

Kes tagakaane tekstiga ei piirdu ja raamatu ka lahti teeb, saab juba esimesel leheküljel teada, et Eminemi ja Paris Hiltoni jumaldamisest üksi siiski ei piisa ehk jumaldamisel või mittejumaldamisel pole budistiksolemisega midagi pistmist; liha võib süüa või mitte; pea võib paljaks ajada või mitte; isegi budistlikuks mungaks või nunnaks hakkamine ja kõikide kloostrielu reeglite kohaselt elamine või mitte ei ole iseenesest kuigi olulised, igatahes mitte esmase tähtsusega. Esmatähtis on hoopis see, kas inimene on mõistnud teatud budismi seisukohalt fundamentaalseid tõdemusi ja need omaks võtnud või mitte. Kui on, siis on tegemist budistiga; kui ei ole, siis ei ole tegemist budistiga. Inimese rahvus, välimus ja elustiil, igapäevased toitumis- ja riietumisharjumused ning isegi meelelahutus-eelistused siin eriti ei loe.

Mis see siis on? Mingi kõikelubav nihilism? Kuidas saab üks kõrgeauline budistlik munk ja õpetlane, ümbersündinud laama midagi niisugust väita? Kas see pole pühaduseteotus või budismi lubamatu profaneerimine, selle lihtlabane kohandamine tänapäeva maitsele? Ülipietistlikud traditsionalistid ja uuspöördunud, kes kipuvad ikka olema pühamad kui paavst ise, võivad umbes niimoodi mõelda. Khyentse-laama raamat, viis, kuidas tema budismi esitleb, ja see, mida ta rõhutab, ei ole kindlasti budismi profaneerimine. Paraku võib meie postmodernistliku ajastu info ning valikuvabaduste ja erinevate väärtushinnangute külluses ja killustatuses – kus igaüks võib endale saadaolevatest sobivatest elementidest maailmavaate kokku miksida ja seda kas või iga nädal vahetada – seda viimast näha murettekitavalt sageli.

Budismi ajalugu ulatub küll juba 2500 aasta taha, kuid üleilmseks nähtuseks on see kujunenud alles viimase sajandi vältel. On tähelepanuväärne, et Läänes tekkis ja levis plahvatuslik huvi budismi vastu sünkroonis teadusrevolutsiooni ja infoühiskonna kujunemisega. Kas see on juhus? Kindlasti mitte. Ühelt poolt lõi Euroopast lähtunud maadeavastamine ja Aasia, sh budistlike maade, koloniseerimine, uurimine ja tundmaõppimine eeldused ja tingimused budismi üldse meie vaatevälja jõudmiseks. Olulisem on aga see, et 20. sajandi vältel küpses Lääne ühiskond, eelkõige teadus ja kultuur, sedavõrd, et tekkis pinnas dialoogiks budismiga. Seega on budismis midagi sellist, mis oli läänlastele varem tundmatu ja mõistmatu ning millele alles nüüd samm-sammult lähenetakse. Tänapäeval aitab budism avada uusi horisonte ja uusi võimalusi.

Veel sadakond aastat tagasi võis ka akadeemilistest aruteludest leida järeldusi ja hinnanguid budismi kohta, mis pidasid seda primitiivseks religiooniks ja kultuseks, kus leiduvat isegi üht-teist vaimselt huvitavat ja tähelepanuväärset, kuid mis polevat jõudnud kunagi kristluse ülevate kõrguste ja jumalapojast lähtuva lunastusõpetuseni. 21. sajandi alguses räägitakse budismist aga kui tänapäeva teadust 2000 aastaga edestanud oma olemuselt samuti teaduslikust õpetusest inimese ja maailma kohta, komplekssest teooriast ja praktikast, mis võib pakkuda uudseid lähenemisviise inimkonna ees seisvate probleemide lahendamiseks – universaalsest vabanemisõpetusest. Budismi kohta kirjutatud raamatute hulk kasvab geomeetrilises progressioonis; budismi õpetust jagavate keskuste, ühingute, koolide ja ülikoolide arvu ei oska keegi kokku lüüa, niisamuti budismi õpetusi jagavaid ja vahendavaid veebisaite. Budismi vaimsed liidrid ja õpetajad, nagu tiibetlane Tenzin Gyatso, keda tuntakse XIV dalai-laamana, vietnamlane Thích Nhất Hạnh jpt, on üle maailma kõrgelt respekteeritud vaimsed juhid ja rahukuulutajad.

Paljud Lääne teaduse, filosoofia ja poliitika käilakujud on väljendanud lausa ülivõrdes hinnanguid budismi kohta. Alustagem Friedrich Nietzschest (1844–1900), kes väitis kristluse kriitikuna, et budism on sada korda realistlikum kui kristlus ja ainuke tõeliselt positiivne religioon ajaloos. Briti ajaloolane Arnold Toynbee (1889–1975) pidas budismi jõudmist Läände 20. sajandi kõige tähtsamaks sündmuseks. Albert Einsteini (1879–1955) suhu on pandud väide, et kui üldse leidub religioon, mis peab vastu teaduse proovile, siis see on budism. Isegi sellised tegelased nagu legendaarne president Ronald Reagan (1911–2004) ja näitleja Uma Thurman (1970) ei ole hoidnud ennast tagasi budismi kiitmisel. Esimene on öelnud, et üks, mida budism õpetab, on see, et iga hetk on võimalus muutuseks. Teine aga tunnistab, et budismil on olnud suur mõju sellele, mis ta on ja kuidas ta mõtleb maailmast.[2]

Esitatud arvamusavaldused on küll autoriteetsed ütlejate isiku tõttu ja sobivad hästi budismi propagandaks, aga ei lausu õieti midagi sisu ehk selle kohta, millega see on õieti neid inimesi imponeerinud, mõjutanud ja muutnud. Ehk tekib õigustatud küsimus, et mis see siis on, mis teeb budismi, ajaloolises perspektiivis Põhja-India hilisrauaaja varariiklikus ja tänapäevaga võrreldes üsna primitiivses ühiskonnas sündinud õpetuse tänapäeva inimese jaoks nõnda vastuvõetavaks ja lausa ümberkujundavaks. Mitte ehk kõigi jaoks, aga üleliigne pole märkida, et Läänes huvituvad budismist, arutlevad selle üle ja otsivad sealt lahendusi inimese ning maailma probleemidele eelkõige haritud linnainimesed, kelle jaoks on teaduslik mõtlemine igapäevane norm, kes ei otsi lahendusi üleloomulikust, kes on vähem altid dogmadesse takerduma.

Loetlen allpool mõned punktid, mis eristavad budismi enamikust teistest vanaaja õpetustest ja teevadki sellest kaasarääkija tänapäeva ühiskonnas ja kultuuris.

Budism on distantseerunud algusest peale jumala kui üleloomuliku kõigeväelise loova olendi mõistest ja apelleerib põhjuslikkusele kui üldkehtivale printsiibile universumis. Selle poolest sarnaneb ta pigem teaduse kui religiooniga.

Lähtuvalt põhjuslikkusest järeldab budism, et kõik nähtused on püsitud ja pidevas muutumises; ei ole olemas muutumatu omaolemusega püsivaid ja igavesi entiteete. Kõik nähtused, kaasa arvatud inimese mina(kujutlus), on konstrueeritud, kokku pandud ja kehtivad üksnes põhjuse ja tagajärje seoses piiratud ajahetkel piiratud kontekstis.

Eksistentsi mõtestamisel on kaasatud teadvus aktiivse ja loova komponendina; teadvus ei ole budismi järgi pelgalt arenenud mateeria omadus peegeldada ümbritsevat (materiaalset) tegelikkust, vaid see on algusest peale kaasamängija inimlikult tunnetatava universumi loomisel. Sellega on budism ületanud enamikku teisi õpetusi ja maailmavaateid painava dualismi.

Budism sätestab tunnetatava eksistentsi tavapärase olekuna kannatuse ehk rahulolematuse, mille juurpõhjus on inimeste (elusolendite) võimetus mõista, kuidas asjad tegelikult on – püsitud. Teadmatusest ja tahtmatusest püsitust mõista ja aktsepteerida püütakse ennast petta väärkujutlusega püsivast, milles tuleb paratamatult ikka ja jälle pettuda, ja nõnda tiireldakse üha enam takerdudes iha (tahtmise) ja viha (vastumeelsuse) vahel võnkumise peatumatus rattas.

Budism näeb pääseteed teadmisepõhises analüüsis, mis põhineb sügavuti mineval eneseanalüüsil, kuna kannatus ei tule mitte väljastpoolt (välistest oludest või teistest), vaid iga indiviidi vääralt konstitutsioneeritud ja üha rahulolematust genereerivast teadvusest ja meeleseisunditest. Uurimise, analüüsi objektiks ei ole aga surnud, kontekstist eraldatud faktid nende ümber konstrueeritud steriilsetes nn eksperimenditingimustes, vaid inimindiviidi (iseenda) elav kogemus.

Budismi vabanemistee on teadliku eneseanalüüsi kaudu lõpuni minek, kus sügav teadmine nähtuste ja iseenese (enesetunnetuse) püsitusest ja konstrueeritusest ehk tühjusest on saanud uueks eluliseks kogemuseks. See viib ihal ja vihal põhineva elumudeli absurdsuse tunnetamise, ego(ismi) kadumise, hirmude ja isekate hävitavate emotsioonide vaibumiseni. Kannatust tekitavate olekute vaibumine, meele täielik rahunemine ongi budismis eesmärgina sätestatud nirvaana, mille otsene tähendus, muide, ongi „vaibumine”.

Säherduse iseenese ja selle osaks oleva tunnetatud maailma sügava mõistmisega kaasneb loomuldasa sügav empaatiline kaastunne kõikide elusolendite suhtes. Meile saab selgeks, et kõik kannatavad teadmatuses samamoodi kui mina. See kaastunne on seesmiselt kasvanud imperatiivne vajadus, mis sunnib meid aitama kõigil teistel jõuda samasuguse mõistmiseni. „Nirvaniseerunud” olendid ei tõmbu elust tagasi, vaid, vastupidi, tegutsevad nn tavaolendist kordades aktiivsemalt inimesi, ühiskonda ja maailma ümberkujundavalt.

Budismis ei ole vabastajat, lunastajat. Buddha ja mineviku õpetajad-pühakud on vaid suunajad-teenäitajad. Vabanemine saabub ainult igaühe enda kogemise ja vaevanägemise tulemusel. Sellega sätestatakse individuaalse vastutuse suur roll (mitte ainult iseenda, vaid kõigi elusolendite vabastamise eest, sest iseennast vabastad sa kõigi pärast – kaastunne –, samas iseenda vabastamise unarussejätmisega nurjad sa ka teiste vabanemise).

Meie postmodernistlikus maailmas läheb kõik see idee tasandil üsna hästi peale, kuid siin toimivate lastehaiguste keskkonnas, millest kõige raskemini ravitav on indiviidi ning tema kohati vääralt ja ühekülgselt mõistetud õiguste ületähtsustamine, kus indiviidi vastutus ja kohustus pahatihti ära unustatakse, tuleb ette ka budismi tuuma olulisi vääritimõistmisi ja väljajätmisi. Lääne uuspöördunute üliagarast ja pelgalt budismi välisele vormile (riietus, rituaalid, palved, pühitsused jmt) orienteeritud piiratud pietismi sai eespool juba mainitud. See on iseenesest kergesti ületatav. Raskem juhus on budismist inspireeritud eneseabiõpetused ja -praktikad, näiteks laialt levinud mindfulness-teraapiad, mis on vaieldamatult tulemuslikud stressi ravimisel ja mingil määral ka isiksuse hoiakute ümberkujundamisel, kuid mille puhul on pesuveega, st meetodi „puhastamisel” budismi „religioossusest”, kahjuks ka laps, st budismi algupärane sügavamal eneseanalüüsil ja mõistmisel põhinev lõplik vabanemisideaal, välja visatud. Ja veelgi hullem on see, et budismi sildiga märgistatud teraapiaid rakendatakse budismi ideaalidega risti vastupidistel eesmärkidel. Mindfulness aitab sul olla edukas äris endale kõrgemat palka ja firmale suuremat kasumit teenides, arendades seeläbi tarbimist, majanduskasvu jne.

Seega tiirleb ratas edasi kuldselt säravate budakujude kõikemõistva naeratuse valguses…

Kes ainult kujus näevad mind,
ja minu häält vaid kuulavad,
need vale rada liiguvad
ja näha mind ei suuda nad.

Sest buddhad dharmas ilmuvad,
on dharmakogud juhtijad.
Kuid dharmas vahetegemist
ei ole ega olla saa.
(„Teemantsuutra”)

Teksti autor Tartu Ülikooli orientalistika dotsent Märt Läänemets (detsember, 2016). Kättesaadav http://www.muurileht.ee/nonda-olen-ma-kuulnud-ehk-mis-teeb-budismist-budismi/