On teooriaid, mille järgi emotsioon on lihtsalt kehaline tunne, reaktsioon millelegi. Ja teisi teooriaid, milles emotsiooni osaks on alati ka tunnetuslik komponent: hinnang või mõte. Selgitusi jagab filosoof Vivian Puusepp.

Septembri algul Tartus aset leidnud rahvusvahelisel konverentsil arutlesid filosoofid koos psühholoogide ning kirjandus- ja keeleteadlastega suure põnevusega selle üle, mis on emotsioonide olemus, mis on neis ratsionaalset, moraalset ja sotsiaalset.

Kui tavainimesele tundub, et seda, mis on emotsioon, teavad ju kõik inimesed, siis uurija vaatepunktist ei ole see sugugi lihtne.

Küsida võib, mis seosed on emotsioonidel uskumustega, kavatsustega, mitmete teiste vaimuseisunditega. Või et kuivõrd peaksid inimesed lähtuma emotsioonidest, kui nad teevad moraalseid otsuseid. Mis rolli mängivad emotsioonid poliitikas, kuidas emotsioonidega poliitikas manipuleeritakse.

Tartu ülikooli teoreetilise filosoofia teadur Vivian Puusepp ei kahtle selles, et emotsioonid mängivad nii iga inimese isiklikus elus kui ka ühiskonnas olulist osa. «Kuna me inimestena oleme emotsionaalsed olendid, siis puudutab see teema kõiki. Ja kui natukenegi sellest, mida me konverentsil arutasime, jõuab laiema avalikkuseni, siis on see suurepärane,» lausus Vivian Puusepp intervjuuks rõõmuga nõusolekut andes.

Sageli öeldakse, et ära otsusta emotsiooni ajel. Et ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt, kui seda keedetakse. Ajakirjanikele õpetatakse, et fakt kuulub uudisesse, emotsioon aga kommentaari ning neid ei tohi ühte patta panna.

Mis faktidesse puutub, siis inimestena me alati tõlgendame fakte ja need tõlgendused tekitavad meis emotsioone. Kui ühiskonnas vaadelda konflikte ja lahkarvamusi, siis nende aluseks on tihtipeale ühed ja samad faktid. Inimesed jaotab erinevatesse leeridesse aga see, kuidas nad neid fakte tõlgendavad.

Professor Margit Sutrop rääkiski konverentsil emotsioonide rollist lahkarvamuste puhul. Et kui meil on ühiskonnas mingid väga kuumad teemad, kus me ei suuda kokku leppida, siis me peaksime tegelema emotsioonidega. Kui vastandlikud leerid üksnes esitavad oma argumente, muutuvad emotsioonid aina tugevamaks ja tugevamaks ning konflikt jääb lahenduseta.

Mida siis teha?

Tuleks vaadata lugusid, mis on ühe või teise poole emotsiooni aluseks.

Näiteks palus Margit Sutrop oma ettekandes kujutleda, et mees ja naine istuvad rongis teineteise kõrval ja neil on pikk tee koos sõita. Nad hakkavad omavahel suhtlema. Mees on homofoob ja väga veendunud homoabielude vastane ning kogu see teema tekitab temas tugevaid negatiivseid tundeid.

Naine, kes tema kõrval istub, on lesbi ning just kaotanud oma partneri.

See naine hakkab rääkima ja ta pisarad muudkui voolavad. Ta ütleb, et kui tal olnuks võimalik registreerida abielu oma naispartneriga, siis oleks tal olnud võimalik annetada talle neer ning armastatu oleks elus. Aga riigis, kus ta elab, polnud see võimalik ning seepärast pidi ta partner surema.

Niisugune lugu paneb ehk mehe oma arusaamu muutma ja kaaluma, et homoabielu ei saa olla ainult üks väga hirmus asi.

Niisiis, kui tahta inimestele midagi tõeliselt edasi anda, ei piisa musta ja valge kirjeldamisest, vaid tuleb jutustada lugu?

Sageli on see nii. Kui me leiame, et väga ratsionaalne ja faktidel põhinev argumentatsioon meid mitte kuskile ei vii ning meie vestluspartner ärritub aina rohkem ja rohkem, siis on õigem minna teisele tasandile ja püüda mõista emotsioone, ja seda, kust need pärit võivad olla. Nende aluseks on lood.
Millest te ise konverentsil kõnelesite?

Mina olen aastaid tegelenud sotsiaalse tunnetuse uurimisega ehk mind huvitab, et millised tunnetuslikud mehhanismid võimaldavad inimestel üksteist mõista. Et kui me ei mõista üksteist, siis mis läheb valesti.

Järjest rohkem on mind hakanud huvitama emotsioonide osa selles, mis võimaldab meil üksteisega hästi läbi saada. Mina rääkisin konverentsil jagatud emotsioonidest. Et kas ja mis mõttes on võimalik emotsioone jagada ning mis roll on jagatud emotsioonidel inimestevahelistes suhetes.

Jagatud rõõm on poole suurem!

Mind huvitab eeskätt, et mis see emotsioonide jagamine üldse on. Kui me räägime, et me jagame üksteisega rõõmu või suurt muret, siis mis tegelikult juhtub.

Selle kohta on filosoofid välja käinud mitmeid erinevaid mudeleid ja teooriaid.

Rääkige lähemalt.

Üks küsimus on see, kas on võimalik sõna otseses mõttes emotsioone jagada või tuleks seda mõista pigem metafoorina. Teine küsimus on, et kas on olemas emotsioone, mida ei olegi võimalik üksinda kogeda. Mõned väidavad, et teatud emotsioone saabki kogeda ainult koos teistega.

Kas see võiks olla kodumaa-armastus? Ja emaarmastus?

Jah, me saame rääkida lähisuhete emotsioonidest, näiteks sellest, mida kogeb ema koos lapsega. Filosoof Joel Krueger väidab, et väga väikesed lapsed ei suudagi positiivseid emotsioone üksi kogeda, kuna nende aju ei ole veel nii kaugele arenenud. Neil on selleks vaja ema või isa või kedagi lähedast.

Teine asi on oma rahvuse või grupiga seotud emotsioonid. See, et ma olen uhke oma eriala üle või uhke kodumaa üle. Sellest rääkis konverentsil väga huvitavalt Tallinna ülikooli professor Tõnu Viik. Näiteks eestlaseks olemise tunne. Ma ei tunne ju kõiki eestlasi, mis mõttes ma siis jagan kõigi nendega seda tunnet? Mida see tähendab?

Kas sellele on vastust?

Tõnu Viik jättis vastuse lahtiseks. Aga tal oli muidki küsimusi, mille üle oli põnev mõelda. Näiteks kas grupp, kus ma arvan, et ma jagan seda tunnet kõigi grupi liikmetega, on päriselt olemas? Või on see olemas ainult minu ettekujutuses? See oli hästi huvitav küsimus.

Ka hiljutise orkaani näide: selle hirmus inimesed postitasid Floridas oma blogidesse, et nad kõik kardavad. Kes need kõik on? Ja kust nad teavad, et nad kõik kardavad?

Ja nüüd võiks omakorda küsida, et kui me avalikult mõne grupi kohta niimoodi väidame, siis mis ülesanne sel ütlemisel omakorda on. Poliitilistes debattides on sel enamasti grupi suurendamise funktsioon.

Ka manipuleerimise ülesanne?

Jah, sellega saab hästi manipuleerida.

Psühholoogid uurivad emotsioone ühtemoodi, filosoofid teistmoodi ja kirjandusteadlased kolmandat moodi. Kas me leiaksime palun mõne emotsiooni, millega tuua näiteid, kuidas üks või teine seda vastastikku lahkaks?

Proovime.

Näiteks uhkus ja üleolevus. Uhkusest rääkis Ene Vainik, kes on uurinud emotsioonide sõnavara eesti keeles ning kes analüüsis uhkuse mõistet keeleteadlase vaatenurgast. Et kuidas see sõna eesti keeles toimib ja millises kontekstis seda kasutatakse.

Filosoof Heidy Meriste rääkis aga sellest, milline võiks olla moraalselt õigustatud reaktsioon üleolekule. Et kui sa käitud üleolevalt, kuidas peaks teine inimene sellele reageerima. Heidy Meriste väitis, et moraalselt õigustatud vastuemotsioon on põlgus

Aga see viib üldisema, väga põneva küsimuse juurde, kas ja kui palju me saame valida seda, milliseid emotsioone me tunneme.

Kas emotsioonid on midagi sellist, mis tulevad meile peale ja me ei saa midagi teha? Või me saame neid mingil määral siiski reguleerida. See küsimus võiks huvi pakkuda juba psühholoogidele.

Kas me siis saame või ei saa?

Palju filosoofe, ja ma julgen öelda, et ka psühholooge, on seda meelt, et me saame mingil määral reguleerida, milliseid emotsioone me tunneme.

Selline arusaam ulatub kaugele filosoofia ajalukku.

Juba Aristoteles arvas, et me peame tegelema oma emotsioonide harimisega. See on lapsevanemate ja kooli töö õpetada, kuidas oma emotsioonidega toime tulla.

Ka kerkis meil ühes diskussioonis üles väga põnev küsimus: kui ma mingis olukorras reageerin ebasobivalt emotsionaalselt, näiteks lähen väga vihaseks, kas mind saab siis selles süüdistada.

Kristjàn Kristjànsson, kes on tuntud Aristotelese uurija, ütles, et Aristoteles vastaks nii, et võib-olla ei saa inimest süüdistada konkreetses vihastamise episoodis, küll aga saab teda süüdistada selles, et ta on lasknud ennast kasvada inimeseks, kel on kalduvus viha tunda.

Me vastutame oma iseloomu eest. Küsimus on selles, kuidas kasvatada endas vooruslikku iseloomu. Et meil ei oleks kalduvust emotsionaalselt üle reageerida või kuidagi emotsioonide tasemel teistele liiga teha.

Aga soovitused, ela see endast välja, ära jäta seda endasse! Kas need on valed?

Tõepoolest, mingil ajal oli hästi populaarne öelda inimestele, et sa ei tohi oma emotsioone kuidagi alla suruda. Et see teeb sind haigeks, et pigem ela need välja.

Uuem seisukoht psühhoteraapias ja psühholoogias aga on, et tõepoolest emotsioonide allasurumine ei ole hea, aga selle asemel, et neid välja elada, tuleks õppida neid sõnadega väljendama. Et kui on kaks partnerit, kellest üks on teise peale väga vihane, siis ta mitte ei lähe ega karju teise peale, vaid läheb ja räägib temaga, mis teda nii väga ärritas.

Kaugeltki mitte kõik inimesed ei saa sellega hakkama.

Selle oskusega ei sünni mitte ükski inimene siia maailma.

Psühholoogidel on selle kohta head vastused, et kuidas õppida ennast kehtestama ja kuidas anda teisele sõnum edasi niimoodi, et teine ei tunneks, et teda rünnatakse. Üks soovitus on, et ole hästi konkreetne, kirjelda konkreetselt olukorda ja räägi ainult enda eest.

Viga, mis me teeme, on üldistamine. «Mitte kunagi sa ei tule õigeks ajaks!» – mis enamasti ei ole tõsi. Ja sildistamine – «Sa oled nii hoolimatu!» Pigem räägi sellest, mida sina ise tunned ja mis mõju teise inimese käitumine sulle avaldab.

Mis teid ennast veel sel emotsioonide konverentsil paelus?

Mu jaoks oli see väga hästi korda läinud konverents, ja kõik oli väga huvitav.

Teema, mis on mulle kõige lähedasem, millega ma ise tegelen – emotsioonide sotsiaalne loomus. Et millist rolli mängivad emotsioonid ühiskonnas laiemalt, inimestevahelistes suhetes, ja mille poolest sotsiaalsed emotsioonid erinevad mittesotsiaalsetest emotsioonidest ja kas seda eristust saab teha.

Sotsiaalne emotsioon?

Emotsioonide uurijad eristavad baasemotsioone, milleks on: viha, rõõm, üllatus, kurb, hirm, vastikus. Ekmani ja Frieseni järgi on neil olemas kultuuridevaheliselt tõlgitavad nimetused ja universaalselt äratuntavad näoilmed.

Ja need ei pruugi olla sotsiaalsed. Ma võin tunda hirmu täiesti üksi, karta pimedat või ämblikke. Sellisel juhul see ei ole sotsiaalne.

Sotsiaalsed emotsioonid on seotud teiste inimeste või suhetega, tüüpilised näited on häbi, armukadedus, süütunne.

Häbi ma ei saa tunda üksi, seda ma tunnen kellegi ees. Keegi on teadlik sellest, et mina olen midagi häbiväärset korda saatnud, ja mina tunnen seepärast häbi.

Tooge veel põnevaid näiteid palun! Kirjandusteadlane contra filosoof?

Üks meie peaesineja Gregory Currie rääkis sellest, kuidas me peaksime emotsionaalselt reageerima kirjandusteostele. Ja see on juba iseenesest huvitav küsimus, et kas saab olla nii, et ühe inimese emotsioon kirjandusteosele on õige ja teise emotsioon on vale.

Gregory Currie väitis, et iga tekst, kas rohkem või vähem, annab lugejale mingi retsepti selle kohta, kuidas seda teksti peaks lugema. Et kohane reaktsioon kirjandusteosele on reaktsioon, mida autor alateadlikult lugejalt ootab.

Ühe diskussiooni ajal selgitasin ma Gregory Curriele kohtulugu, mis on seotud Kaur Kenderi novelliga.

Ma küsisin, kuidas tuleks suhtuda kirjandusteosesse, mis tekitab ühiskonna paljudes liikmetes nii tugevat emotsiooni. Kas see on üldse sellisel juhul kirjandusteos ning milline on autori vastutus, kui ta kirjutab niisuguseid tekste.

Ma leian üldse, et filosoofidel peaks olema ühiskonnas palju olulisem roll. Kaur Kenderi teose arutelus jäi just see puudu, et mis oli tema kui autori kavatsus selle teksti juures ja mis oleks sellele tekstile moraalselt kohane reaktsioon. Need on väga huvitavad küsimused, millele ei suuda vastata ei jurist ega psühholoog. Need on puhtalt filosoofilised küsimused, millest võib sõltuda, kas me kuulutame autori kirjanikuks või pornograafia levitajaks ja kas me keelame selle teose ära või mitte.

Mis Gregory Currie vastas?

Ta ütles, et ta peaks selle juhtumiga lähemalt tutvuma. Aga ta vastus oli, et ka Kenderi juhtumi puhul peaksime alustama sellest, mis oli Kenderi kavatsus, millist reaktsiooni ta tahtis selle tekstiga lugejas esile kutsuda.

Ja selle väljaselgitamine, mis oli autori kavatsus, on kirjandusteadlase-filosoofi ülesanne. Kohane reaktsioon kirjandusteosele võib sisaldada tervet paletti emotsioone. Et kui ma loen Kenderi teost ja tunnen põnevust, siis lisaks sellele tunnen ma emotsiooni ka selle põnevuse suhtes, näiteks vastikust. Üks on vahetu emotsioon ja teine on omakorda reaktsioon sellele. See sekundaarne emotsioon on samuti hästi oluline.

Lõppkokkuvõttes: Gregory Currie ütles, et oluline on selle teose laiem mõju ühiskonnale. Kui me leiame, et see seab kuidagi ohtu lapsed isegi siis, kui autor seda nii ei mõelnud – näiteks kui see muutub pedofiilide lemmikteoseks, mis võib kultiveerida laste suhtes ebasobivat käitumist –, siis me peaksime kaaluma tõsiselt, kas see teos on seda riski väärt, et seda avalikult levitada.

Aga kui küsiks Kenderi enda käest ta kavatsuste kohta …

See, mida Gregory Currie peab silmas autori kavatsuse all, ei ole nüüd see, et ma lähen Kenderit intervjueerima ja uurin, mida sa kavatsesid. See «kavatsus» on ta teoses endas sees ja see tuleb sealt välja analüüsida.

Kas see pole mitte tõlgendamise küsimus?

Suurel määral küll. See muudabki asja hästi keeruliseks.

Mis on teile veel viimasel ajal silma jäänud ühiskonnas, ajakirjanduses, poliitikas?

Me peaksime pöörama rohkem tähelepanu sellele, kuidas oma järeltulevaid põlvesid õpetada emotsioone reguleerima, ning kui vajalik, siis neist end distantseerima. Ma nimetan seda emotsionaalseks hariduseks, mida nooremad põlved vajavad.

Et ka ühiskond jõuaks teadmiseni, et emotsioonid ei ole pelgalt tunded, mis lihtsalt tulevad. Tähtis on õppida oma emotsioonidega toime tulema ja neid ka heas mõttes ära kasutama selleks, et meil oleksid üksteisega paremad suhted.

Kas see ei tee meid mitte leigeteks või koguni selgrootuteks inimesteks. Öeldakse, ära ole alati nii poliitiliselt korrektne, ole sina ise.

Kui inimesel on probleem sellega, et ta ei suuda oma emotsioone ohjeldada, siis kindlasti on tal oluline õppida neid reguleerima. See on üks asi.

Teine asi on, et kui me oma emotsioone välja ei näita, siis on see samuti kahjulik nii isiklikes suhetes kui laiemalt.

See, mida mina pean silmas emotsionaalse hariduse all, on, et inimesed õpiksid oma õigeid emotsioone väljendama õigel ajal ja õiges proportsioonis.

Hästi põnev asi, mille üle me arutlesime ka professor Margit Sutropiga, oli, kas ja kui palju peaksid poliitikud emotsioone välja näitama. Üks mõte oli, et kas mitte selle pärast ei olnud Andrus Ansipil nii palju vaenlasi, et ta peaaegu mitte kunagi ei näidanud välja oma emotsioone.

See on ka omaette uurimisteema, kas ja kui palju peaksid poliitikud emotsioone välja näitama.

Ühtegi õiget vastust siin vist ei ole?

Ei ole muidugi. Aga me saame uurida poliitikuid, et kes näitab emotsioone välja rohkem, kes vähem, ja kuidas. Ja siis arutleda selle üle, et kui poliitik tahab poolehoidu võita, siis kui palju ta võiks lubada endale emotsioone ja milliseid emotsioone.

Näiteks rõõmu ja kaastunnet võiks ju välja näidata. Aga näiteks viha ja põlgust ja ärritust ei ole ehk sobiv välja näidata.

Igal juhul see, kuidas avaliku elu tegelane oma emotsioone välja näitab ja neid väljendab, avaldab suurt mõju sellele, kuidas teda tajutakse.

Üks koht, kus leiab kinnitust see, kui oluline on emotsioon, väljendub õigusloomes. Ränga kuriteo toimepandud kurjategija puhul on enamasti oluline ta meeleseisund. Et kas see oli kire- või afektiseisundis toimepandud mõrv või oli see külmalt kalkuleerides toime pandud mõrv? Aga mõrv on ikka mõrv.

Õigusfilosoofid kindlasti arutavad seda, kas siin vahetegemine on õigustatud. Ma hoiduksin siin kohal kommenteerimast. Ilmselt näitab see jällegi, et me ei ole puhtalt ratsionaalsed olendid, et emotsioonidel on meile suur mõju ning kui koged väga intensiivset emotsiooni, siis see võib panna sind tegema asju, mida sa hiljem väga kahetsed.

Aga nüüd niisugune küsimus: emotikonid!

See näitab taas, et emotsioonid on nii väga olulised meie jaoks. Ja suhtlus ei tähenda ainult infovahetust, vaid emotsionaalselt ühele lainele saamist. Enamikes kontekstides soovime suheldes emotsionaalselt samal tasemel olla, emotsioone jagada.

See on järjest põnevam ning viimasel ajal üha enam uurimist leidnud valdkond ka, et mismoodi mängivad emotsioonid kas sotsiaalmeedias ja igasugu vahendatud keskkondades rolli. Seal, kus me ei näe inimest näost näkku ning me vahetame emotsioone mingil muul moel.

Kas nendega pole juba meilides ja sõnumites liiale mindud! Nagu ei suudaks ilus ja viisakas lauseehitus üksi väljendada seda, et me oleme rõõmsad, kurvad, aupaklikud või nördinud ja kriitilised.

Päris huvitav on olnud vahel jälgida inimest, kes sotsiaalmeedias suhtleb, et tal endal võib olla täiesti emotsioonivaba nägu ees, kui ta parasjagu neid emotikone laob sinna.

Võiks küsida, et kas ja kui palju me oma emotsioonide kohta valetame, kui me ei ole näost näkku olukorras.

Üldiselt peetakse eestlasi vaoshoituks. Miks me sellised oleme?

Ma arvan, et suurt rolli mängib siin ajalugu. Me kultuuriruumis on see normiks saanud ja see on nii edasi kandunud. Mina ei usu, et emotsioonide vaoshoitus oleks meile kuidagi geneetiliselt kaasa antud.

Oma kogemusest võin rääkida, et kui ma veetsin kaks kuud USA läänerannikul Los Angeleses, kus inimesed näitasid oma positiivseid emotsioone välja minu jaoks nii ülevoolavalt, et esimene kuu aega ma olin ma kultuuriśokis. Mulle oli see harjumatu, et ma lähen poodi ja poemüüja suhtleb minuga hästi soojalt ja naeratades.

Järgmise kuuga suutsin ma sellega ära harjuda, ja kui ma siin Eestis tagasi olin, siis tundus, et kõik eestlased on kohutavalt kurjad, ja mossis.

Aga meie aastaringselt kestev kehv suusailm? Kas see ka mõjub?

Kliimal on kindlasti oma roll. Seda on ka Tartu Ülikooli psühholoogid uurinud, et kuidas mõjutab ilm inimese emotsionaalset seisundit. Seos on olemas.

Konverentsi pressiteates meeldis mulle teie tsitaat «Inimestena oleme emotsionaalsed olendid. Patoloogiliste juhtumite puhul, kui emotsioonid ära kaovad – ei suuda inimene enam ratsionaalselt toimida». Rääkige sealt natuke veel edasi, palun!

On teatud tüüpi häired või ajukahjustused, mille puhul inimesel justkui kaovad oma emotsioonid ära. Üks on otsmikusagara dementsus, mis sageli algab sellega, et inimene muutub justkui tundetuks. Teiste inimeste vaatepunktist hakkab ta väga veidralt käituma, muutub maksimaalselt egoistlikuks, mõtleb ainult sellele, mis on talle kasulik, ning justkui ei hooliks enam teistest inimestest.

Laiemas mõttes on see talle väga kahjulik, sest ta rikub ära suhted lähedastega ja jääb üksi. Üksiolev inimene ei ole aga võimeline hakkama saama.

Üks mu kolleeg kommenteeris seda pressiteate tsitaati vastuväitega, et kas pole pigem nii, et kui emotsioonid ära kaovad, siis muutub inimene sada protsenti ratsionaalseks.

Mõnes mõttes küll, aga siinkohal on oluline, mida ratsionaalsuse all silmas peetakse. Mina pidasin silmas tervemõistuslikkust.

Selle peale meenub mulle omakorda kunagistest psühholoogiaõpingutest, et kui inimene ei suuda enam emotsioone kogeda, siis ei suuda ta ka kõige lihtsamaid valikuid elus teha. Kui sul pole emotsioone, ei suuda sa isegi otsustada, mida täna hommikul süüa.

Teksti autor Aime Jõgi (september, 2017). Kättesaadav http://tartu.postimees.ee/4250583/filosoof-emotsioonideta-ei-suudaks-me-isegi-seda-otsustada-mida-hommikul-suua?utm_source