„Kui puudub hingelist tuge ja kognitiivset stimulatsiooni pakkuv keskkond, ei suuda inimaju normaalselt areneda,” kirjutab David Eagleman oma raamatus „Aju. Sinu lugu”.

Ta toob näite Rumeenia lastekodudest, kus kõik käis mehaaniliselt. Laste nutule ei reageeritud, neid ei hoitud kunagi süles ja nendega ei mängitud. Nad olid ilma emotsionaalsest hoolimisest ja lähedusest ning vähimastki stimulatsioonist.

Selle tulemusena kujunes lastel välja nn valimatu sõbralikkus. Dr Charles Nelson kirjeldab, kuidas ta astus ruumi ja teda ümbritsesid lapsed, kes kõik tahtsid talle sülle ronida ja temaga minema jalutada.

„See on hooletusse jäetud laste toimetulekustrateegia, millega käivad kaasas pikaaegsed kiindumusprobleemid,” kirjutab teadlane. Bukaresti varajase sekkumise programmis hinnati 136 kuni kolme aasta vanust last, kes olid sünnist peale lastekodus elanud. Laste IQ jäi 60−70 punkti piiridesse (keskmine on 100). Laste aju elektriline aktiivsus näitas, et nende närvi­tegevus oli dramaatiliselt vähenenud ja keele areng väga aeglane. Nelsoni uurimustulemused kinnitasid, kui oluline on armastav ja toetav keskkond aju arengule.

Stressitaluvus

New Yorgi ülikooli teadlane Clacey Blair uuris pikka aega 1200 imikut sünnihetkest alates. Alates nende 7. elukuust hindas ta, kuidas imikute kortisooli­tase stressirohkes olukorras üles läheb.

Kui kodus valitses ebakindel õhkkond ja kaos ning väikesel pinnal elas palju inimesi, siis avaldas see mõju lapse kortisoolitasemele üksnes siis, kui ema ei reageerinud lapse nutule. Emalik tähelepanu ja hool toimisid puhvrina selle kahju vastu, mida rasked olud võisid lapse stressireaktsiooni süsteemile avaldada.

Uuringud on näidanud, et vanemliku hoolitsuseta jäänud lastel on väiksem pea ümbermõõt ja pisem aju. Nende aju puhul on näha ilmselged kõrvalekalded. Lapsed, kes ei saa järjepidevat füüsilist kiindumust või võimalust kujundada armastavaid suhteid, ei saa seda stiimulit, mis on vajalik premeerimist, naudingut ja inimsuhteid ühendavate ajusüsteemide korralikuks ülesehitamiseks.

„Kui laps jäetakse korduvalt nutma, kui teda toidetakse rohmakalt ilma õrnuse ja süles hoidmiseta, ei arene välja inimliku kontakti ja turvalisuse ning naudingu positiivsed seosed,” selgitab Bruce Perry.

Biokeemiline seos

Paul Tough kinnitab oma raamatus „Kuidas lapsed edu saavutavad”, et seos pole üksnes emotsionaalne või psühholoogiline, vaid neuroteadlaste sõnul ka biokeemiline.

Neuroteadlane Michael Meaney viis oma uurimistööd läbi rottidega, kellel on teatavasti inimesega sarnane ajuehitus. Rotid elasid pleksiklaasist puuris nii, et igas puuris oli üks emarott ja tema pojad. Umbes kümme aastat tagasi märkasid teadlased, et kui rotipojad pandi pärast uurimist tagasi puuri, lakkus mõni rotiema oma poegi tükk aega ja hoolitses nende eest, mõni teine ema aga ei teinud poegadest väljagi. Kui laboriassistent rotipojaga tegeles, kutsus see pojas esile ärevuse ja terve hulga stressihormoone. Rotiema lakkumine rahustas hormoonitulva maha.

Teadlased avastasid veel, et isegi kui nad rotipoegi ei puutunud, oli rotiemade käitumine erinev. Nad jälgisid rotiemade ja -poegade käitumist kümne päeva jooksul ja jagasid siis rotid kahte kategooriasse. Ühte need, kes lakkusid ja hoolitsesid oma poegade eest, ning teise need, kes tegid seda harva. Uurijaid huvitas, milline on vanemliku käitumise pikaajaline mõju.

20-päevased rotipojad võõrutati emadest ja pandi teiste poegadega ühte puuri. Kui rotipojad olid sada päeva vanad ning said täiskasvanuks, korraldasid teadlased nendega terve hulga katseid. Nad võrdlesid ohtralt lakutud rotte vähelakututega. Kõigis katsetes olid kõrge lakkumise ja hoolitsusega rottide tulemused paremad. Nad läbisid paremini labürindi. Nad olid sotsiaalsemad. Nad olid uudishimulikumad. Nad olid tervemad. Nad polnud nii agressiivsed. Neil oli parem enesevalitsus. Nad elasid kauem.

Teadlased avastasid, et see efekt oli peale käitumusliku ka bioloogiline. Täiskasvanud rottide ajus olid märkimisväärsed erinevused stressile reageerimise süsteemis, kaasa arvatud ajuosade suuruses, kujus ja keerukuses, mis stressi reguleerivad.

Lakkumine ja hoolitsemine ei mõjutanud poegi üksnes hormoonide ja ajukemikaalide tasandil, vaid ulatus rotipoja DNA-ni välja.

Kiindumuse teooria

Selle arendasid 1960. aastatel välja Briti psühhoanalüütik John Bowlby ja Toronto ülikooli teadlane Mary Ainsworth. Lapsed, kelle vanemad reageerisid nende nutule esimestel elukuudel varmalt, olid ühe aasta vanusena iseseisvamad ja julgemad kui beebid, kelle vanemad olid laste nuttu eiranud. Sama muster jätkus koolieelsetes lasteasutustes. Soe ja tundlik vanemlik hool loob kindla baasi, kust laps saab hakata maailma avastama.

Kiindumus on emotsionaalne seos, mis tekib ema ja lapse vahel nende koostegevuses. Lapse kiindumussuhe kujuneb välja esimesel kolmel eluaastal. Mida enam on põhjuslikus seoses ema ja imiku mitteverbaalsed ja verbaalsed väljendused ja käitumine, seda tihedam on seos, seda intensiivsem on kiindumus.

Mis juhtub, kui eemaldada turvalisuse allikas?

Protest − nutt, aktiivne ema ootamine, agressiivsus teiste inimeste vastu, kes püüavad lohutada.
Lootusetus − kurbus, passiivsus, ei vastata teiste inimeste reaktsioonidele.
Eraldumine − aktiivne tõrjuv käitumine tagasitulnud ema suhtes, st on toimunud kaugenemine, on alanenud kiindumuse intensiivsus ja vähenenud turvalisus.
Turvalisuse vähenemine on jälgitav kahes mõttes: ühtepidi näitavad lapsed hirmureaktsioone (nutt, põgenemine jms), teisalt muutuvad nad passiivseks keskkonna suhtes. Sellega on seotud nii emotsionaalne kui ka intellektuaalne areng. Et varases lapseeas luuakse nn vaimne mudel endast ja oma suhetest teiste inimestega, saab selgeks, et turvaliste suhetega lapsed loovad ka mudeli turvalistest suhetest, ja vastupidi, mitteturvaliste suhetega lapsed loovad mudeli mitteturvalistest suhetest. On leitud kindel seos varase lapsepõlvekogemuse ja hilisemate armastussuhete vahel.

Positiivne vanemlus

Kuna meil on kalduvus hoolitseda oma laste eest vastavalt sellele kogemusele, kuidas meie enda eest lapsepõlves hoolitseti, algab lapse hea aju ajalugu hooldaja enda lapsepõlvest ja tema varastest kogemustest. Suurem osa ajust kujuneb välja varases lapseeas, mistõttu mõjutab esmane vanemluse kogemus lapse aju dramaatiliselt.

Imiku varane kiindumus võimalikult vähestesse püsivatesse hooldajatesse on kriitiline tegur lapse stabiilse emotsionaalse tervise ja füüsilise arengu jaoks. Armastava hoolitsuse kaudu stimuleeritakse lapse arenevas ajus kahte peamist närvivõrgustikku. Esimene on keeruline kogum aistinguid ja tajusid, mis on seotud inimestevaheliste suhetega: hooldaja nägu, naeratus, hääl, puudutus ja lõhn. Teine on naudinguid vahendava närvivõrgustiku stimulatsioon. Seda „preemiasüsteemi” saab aktiveerida mitmel moel, millest üks osa on stressi vähendamine. Janu ja nälja kustutamine, ärevuse maandamine − need kõik tekitavad heaolu ja mugavustunnet.

Kui närvisüsteemi tegevuses ilmnevad kaks mustrit ühel ajal ja piisavate kordustega, tekib nende mustrite vahel seos. See omavaheline side, inimsuhetega seostuv nauding on oluline neurobioloogiline liim, mis loob ja seob terviklikke inimsuhteid. Teadliku vanemluse puhul põimuvad nauding ja inimsuhted lõpuks lahutamatuks. „Parim võimalik saadav tasu on meie armastatud inimeste tähelepanu, heakskiit ja kiindumus,” kirjutab Bruce Perry.

Meie kaasajal on välja töötatud mitmeid lapsevanemaid arendavaid programme, näiteks ABC (Attachment and Biobehavioral Catch-up – kiindumus ja biokäitumuslik järelejõudmine), kus ergutatakse vanemaid oma lapsi rohkem puudutama ja kallistama. Või näiteks positiivse vanemluse programm, mida on rakendatud ka Eestis. Need programmid lähtuvad eeldusest, et nõrga kiindumuse tsüklit, mis läheb perekonnas ühelt sugupõlvelt teisele edasi, saab parandada.

Tuntud on ka rahvusvaheline lastevanemate organisatsioon Homebase, mis annab iga kuu välja infolehte, levitab koolieelikute koduõppeprogrammi „Kuidas õpetada lapsi rõõmustama” (Teaching Children Joy), täiendmaterjali algkooli haridusprogrammile „Lastele vastutustunde õpetamine” (Teaching Children Responsibility) ja lastevanematele mõeldud teismeliste kasvatamise programmi „Lastele osavõtlikkuse õpetamine” (Teaching Children Sensitivity) ning annab väljakurnatud vanemate ajaplaneerimise programmi, mille nimi on „Tasakaalukas elu” (Lifebalance), kirjutatakse raamatus „Kuidas oma lastele väärtusi õpetada”.

Teksti autor kasvatusteadlane Maie Tuulik (märts, 2017). Kättesaadav http://opleht.ee/2017/03/hoolivuse-seos-aju-arenguga/