Üks psühhoteraapiaõppejõud esitas kunagi loengus küsimuse: «Mida sa laseks kirjutada enda hauakivile? Võitles kogu elu oma hirmudega – kas see sobiks?» Küsimus kõlab pealtnäha retooriliselt, aga võiks mõtlema panna mõnegi, kes meelerahu hoidmise elus eraldi sihiks seadnud. Mis siis, kui emotsioonide ja neid tekitavate olukordade, inimeste vältimine näib saavat vaat et elu põhitegevuseks?

Ma pean tasakaalukas olema, iga hinna eest. Ma pean seda või teist tegema oma meelerahu huvides. Ma ei tohi lasta end häirida… Need on fraasid, mida paljud meist on ise mõelnud ja küllap teistegi suust kuulnud. Kartus, et keegi või miski muudab meid emotsionaalseks, võtab ära meie enesekontrolli ja keerab elu pahupidi. Abitustunne ja hirm emotsioonide ees, nii et me hakkame vältima olukordi ja inimesi, kellest kardame, et nad meid emotsionaalseks muudavad.

See võib tunduda mõistlik. Elu vajab elamist, asjad ajamist ja tasakaalukus tuleb tihti kasuks. Rahulik meel ja iseloom on sotsiaalselt soovitavad ja kõigile justkui mugavad omadused. On inimesi ja olukordi, mis ongi ohtlikud ja vältimist väärt. Adrenaliini tagaajamine elu ohtuseadmise hinnaga või selliste suhete talumine, kus dominandiks on valu, seda pole vaja. Aga võiks mõelda, et kui tasakaalu ja rahu säilitamine muutub eesmärgiks omaette ja viib vältimiskäitumiseni, kas siis pole ohtu, et jäädakse ilma kogemustest, mis võiksid elu rikkamaks teha? Meel on rahulik, elu on tüüne ja korrastatud… ja kunagi vanaduses tuleb võibolla kahetsus.

Mõni loodab, et teeb tasakaalukaks timmitud eluga lastele ja teistele ümbritsevatele head, aga kas on ikka kasulik lastel õppida, et tunded, neid tekitavad olukorrad ja inimesed on ohtlikud? Värvid on kahtlased, tugevad emotsioonid vaat et patused ja neist ei tohi rääkida, ei tohi mõeldagi? Või kas on kasulik lastele edasi anda uskumust, et inimesi ei tohi lähedale lasta, nende arvamusi ja tundeid ei tohi lubada endale korda minna, sest… see on ohtlik, emotsionaalne, võib viia elulaevukese kreeni ja suisa uppi? Tekitab teistest sõltuvuse, võtab iseseisvust vähemaks? Kui keegi arvab, et lastele saab õpetada muud – usaldamist, tundetarkust, eluraskustega toimetulekut jms – nii et peame kõlavasõnalisi loenguid, enda elus ent lähtume teistest põhimõtetest, siis on see sügavalt ekslik. Lapsed pole rumalad, nad õpivad vanemate käitumisest, ja õpivad niimoodi sedagi, et sõnad ja käitumine ei peagi koos käima.

Ei, tasakaalusõltuvuse lahendus ei ole see, et hakkame 24/7 tundlema. Et tunneme kõik teadaolevaid ja veel nimetamata emotsioone, ajame neid iga hinna eest taga, väljendame tuntut igal võimalikul moel, nii et maa must ja kaaslastel sinikad silma all. Aga miks mitte valida põlverefleksina reageerimise asemel – olgu refleksiks siis kiiruga põgenemine potentsiaalsest tundeohtlikust olukorrast või maidpõletav väljaelamine – sihiks suurem teadlikkus endaga toimuvast? Kui eitame ja väldime emotsioone, ei saa me kunagi õppida oskust nendega toime tulla. Kui aktsepteerime nende olemasolu, suudame neid taluda, vaadelda ja jälgida endas liikumas, alles siis saame adekvaatselt otsustada, mida nendega ette võtta.

Muidugi on see alguses hirmutav, aga kui vähehaaval ja väikeste titesammude kaupa, siis tehtav ometi. Foobiaid – tugevaid hirme, mis inimestel elu raskeks teevad – ravitakse hirmu tekitava olukorraga järkjärgulise kokkuviimise abil ja ravitakse efektiivselt. Kui on kabuhirm ämblike ees, siis alguses näidatakse võib-olla ämbliketeemalist multikat, siis näiteks elusast ämblikust tehtud fotot. Mingil hetkel lastakse vaadata ämblikku, kes asub kinnise klaaskasti sees ja siis ühel hetkel on inimene valmis laskma sel elukal endal kätt pidi ukerdada. Kogu selle sammsammulise harjutamise juures õpetatakse inimene pidevalt jälgima oma enesetunnet. Kui ämblikuga seostuv hirm on suur, minnakse lihtsama ülesande juurde ja alustatakse uuesti. Nii saadakse inimene aktsepteerima ämblikke, aga jõutakse ka parema arusaamiseni oma seesmistest üleelamistest, õpitakse neid taluma ja juhtima.

Mis oleks kui õpiksime oma tunnetega ümber käima samamoodi nagu ämblikega? Ärme tapa neid või jookse ise karjudes eemale, ärme kutsu kedagi teist neid minema peletama – õpime elama koos nendega. Ämblikuvaba elupaika võib pealegi leida, tunded aga on meie elu loomulik ja elluäämiseks hädavajalik osa. Pealegi, tunded – sarnaselt ämblikega – võivad olla tegelikult täitsa huvitavad.

Teksti autor psühholoog, psühhoterapeut Kätlin Konstabel (oktoober, 2016). Kättesaadav http://naine24.postimees.ee/v2/3870499/psuehholoog-soovitab-mis-oleks-kui-tegeleks-oma-tundeaemblikega