Paula Tilli on soomlanna, kes sai Aspergeri ja keskendumishäire diagnoosi alles 24-aastasena Rootsis. See võimaldas tal jääda töövõimetuspensionile ja hakata saama ka koduabilise teenust, mis parandas oluliselt ta toimetulekut. Tänu millele ta nüüdseks on ta õppinud loengupidajaks ja on kirjutanud oma kogemustest raamatu. Ja peab blogi.

Juhuslik katkend artiklist:

“Paula sai diagnoosi ja varsti ka otsuse pensioni saamise kohta.
“Oli vaimustav kuulda, et ma ei olegi loll ja laisk, vaid et kõigel on põhjus. Asperger ei ole haigus, vaid teistmoodi mõtlemise ja asjade kogemise viis.”
Varsti aga muutus Paula pahaseks. Miks on vaja diagnoosi selleks, et erinevusi mõistma hakataks?”

Teine katkend:

„Läksin psühholoogi juurde, et saada nõu, kuidas olla normaalne. Olin lootust kaotamas,“ ütleb Paula.
Kõik oli nimelt jälle ebaõnnestunud.
Kaikki oli nimittäin mennyt taas pieleen.
Peale Austrias au-pair’iks olemist kolis Paula Stockholmi õppima saksa ja prantsuse keele õpetajaks. Talle meeldis välismaal olla, kuna seal tema erinevust peeti teisest rahvusest olemisest tulenevaks. Et soomlastele meeldib üksi olla ja et ta sööb sama take-away rooga iga päev, kuna tunneb koduigatsust.
Paula otsustas, et Rootsi kolides elu muutub. Ta ei ole enam laisk, vaid keskenduks loengutel, saaks häid hindeid ka muudes ainetes peale keelte ning õpiks maksma arveid ja koristama. Kui piisavalt üritada, siis küll hakkab oskama. Nii olid õpetajad alates algkoolist õpetanud.
Pool aastat peale õpingute alustamist oli Paula nii väsinud, et ei jaksanud hommikuti riietuda, et ülikooli minna. Kodu oli segamini, kuna Paula ei suutnud leida asjadele õigeid kohti. Toiduks ta sõi pop-corni ja näkileiba, kuna need säilisid kaua. Juba ainuüksi ostude nimekirja planeerimine väsitas teda nii, et ta pidi minema magama. Ta teatas ülikooli, et ei jätka õpinguid ja oli äärmiselt pettunud, et suuda isegi täiskasvanuna normaalseid asju teha ning pöördus psühholoogi poole saamaks soovitusi, kuidas normaalselt argielu elada. Psühholoog nõustus temaga, et elu ei peaks nii väsitama, aga vastupidiselt Paula soovile ei jaganud talle mitte soovitusi, kuidas tööd ja õpingutega hakkama saada. Psühholoog kahtlustas, et töötamine sellise väsimusega pole võimalik. Selleks momendiks oli Paula nii väsinud poole koormusega lapsehoidjana töötamisest, et polnud nädalaid juukseid kamminud.
„Olin arvanud, et kõik väsivad nii töötamisest. Ja kellelegi ei meeldi koristada. Aga teiste jaoks käib koristamine siiski automaatselt, samal ajal kui minu jaoks koristamise puhul iga detail nõuab eraldi otsustamist: millist vahendit peaks kasutama, kuhu võiks mingi asja panna jne. Ja teised siiski suudavad väsinult pead kammida. Oli suurepärane kuulda, et ma ei olegi rumal ja laisk, vaid kõigel on põhjus. Asperger ei ole haigus, vaid erinev viis mõelda ja kogeda. /…/Aprillist 2013 on Paula tagasi tööelus. Ta peab paar kolm korda nädalas loenguid Aspergeri sündroomist arstidele, psühholoogidele, õpetajatele ning värskelt diagnoosi saanutele ja nende lähedastele. Alati keegi küsib, mida Asperger lapsega peaks tegema. Paula soovitus on leppida lapsega sellisena nagu ta on. „Norme järgima sundimine on kõige hirmsam. Las laps loeb kodus sõiduplaane, kui see huvitab teda rohkem kui jalgpall. Alati võib proovida, kuna muidu ei tea, millest võiks inimene innustuda, aga sundida ei tohi.“

Enam Paula ei sunni end tavaliseks peetavalt käituma, et teistele normaalne tunduda. Peale loenguid kogub ta jõudu olles päevi üksinda kodus ja ta sööb iga päev sama toitu (menüü on ta koostanud nii, et saaks kõik vajaliku), jalutab sama teed kodulähedases pargis ning lõõgastub keeleõpikuid lugedes.
Koduabiline on tal ka endiselt ning ta aitab tal ka näiteks tööle riideid valida. “Armastan väga erkasid värve ja mu lemmikriided on lühikesed nahkpüksid pitsist sukkpükstega. Ma olin väga üllatunud kuuldes, et selline riietus ei sobi tööle. Mulle tunduvad need asjad vaid ilusad ja naiselikud.”

Paula maailmas ei sunnita kedagi tegema midagi vaid seetõttu, et nii on olnud kombeks. Ei pea mängima teistega, kui meeldib olla üksi. Ega kohustust süüa laua ääres, kui laps läheb sellest ärevaks. Kuna need on vaid kombed, aga oluline on see, mis on tegevuse eesmärk. Näiteks, et laps ei kogeks vaba aega ebameeldivana ja sööks.

Reeglite järgi käitumine oli Paulale oluline juba lapsena. 11-aastaselt lõid klassivennad teda vahetunnis ja nimetasid inetuks. Pärast sööklas palusid nad Paulalt, et ta tooks neile leiba ning ta viis. Paula viiski ning ei saanud aru, miks kõik laua ääres selle peale naersid.

Õpetajate arvates oli Paula liiga hea ja talle öeldi, et ta peaks õppima end kaitsma. Kuid ta ei saanud aru, et see oli veider, et ta viis kiusajatele leiba, kuna õpetaja oli varem öelnud, et on sõbralik teisi aidata. „Minu loogika kohaselt oleksin olnud õel, kui ei oleks aidanud. Ma ei saanud aru, et nad palusid irooniliselt,“ ütles Paula.
Sarnaseid situatsioone on palju Paula raamatus. „Inimeste arvamused, käitumistavad ja kehakeel olid mulle võõrad ja olin nagu võõral maal ning pingutasin püüdes teisti mõista.“ Täiskasvanud seda ei märganud. Õpetajad soovitasid Paulale osaleda pallimängudes ja vaadata samu telesarju kui teised. „Täiskasvanud mõtlesid seda sõbralikult, et kui muutun samasuguseks kui teised, siis mind ei kiusata. Olin kerge ohver, kuna ma ei teadnud, kes on Madonna ja ei naernud naljadele.“ Aga Paula arvates oli televiisori vaatamine igav ning ta ei saanud rühmamängude ideest aru. Paula oleks vahetunnis olnud hea meelega üksi, aga see tekitas õpetajale muret. Ja käitumaks õpetaja meele järgi hakkas Paula seisma vahetunnis tüdrukute seltskonna lähedal.

Probleeme tekkis ka klassis. Kuna Paula oli õppinud lugema ja kirjutama 3-aastaselt, siis selle järgi arvati, et tal peaks minema hästi ka ajaloos, joonistamises ja käsitöös. Nii see aga ei olnud. „Kui ma ei osanud, siis mind peeti laisaks ja öeldi, et kui proovid ja vaevud, siis hakkad oskama. Hakkasin ka ise seda uskuma“
Nii jätkus see terve kooliaja. Paula oli hea keeltes (keskkoolis õppis seitset keelt), aga ajaloolised sündmused ei jäänud meelde. Enne kontrolltöid õppis ta asju lihtsalt pähe ja saavutas nii sellise tulemuse, et pääses läbi. Tulemus oli just nii hea, et keegi ei hakanud mõtlema, et selliste erinevuste taustal võiks olla midagi muud kui laiskus.

Kui Paula saaks otsustada, siis ta lisaks põhikooli paindlikkust. „Inimeste tugevustele ja huvidele peaks rohkem tähelepanu pöörama ja peaks olema võimalik kulutada rohkem aega erinevaid huvisid arvestades.“ Samas pole ta kibestunud ja usub, et kõik toimisid nii sel ajal kõige õigemaks peeti. Ta saab ka aru, et kool pidas oluliseks laste sotsiaalset kasvatamist, aga samas kuna tal ei õnnestunud koolis „normaalseks õppida“, õppis ta tugevamalt tundma seda, et ei ole normaalne. Peale diagnoosi nägi Paula psühholoog vaeva, et panna teda uskuma, et kõigil ei ole vaja teada, mis II maailmasõjas toimus. „Mõte, et võingi jätkata sellisena nagu olen, tundus alguses väga väljakutsuv.“

Paula käis psühholoogi juures kaks aastat. „Nüüdseks mõistan teisi loogikast lähtudes, aga mitte tundega. Olen õppinud, et teine võib ärrituda, kui ütlen otse, et ei taha, et ta mulle külla tuleks, kuna ma ei jaksa olla tema seltskonnas tervet nädalavahetust. Aga ma ei saa siiamaani aru, miks ausalt ütlemine on halvem, kui see, etvaletab ja ütleb, et kiirete tõttu ei jõua. See kehtib ka teistpidi. Mu sõbrad saavad aru, et rutiinid on mulle olulised ja saavad seetõttu loogiliselt aru, miks ma puhken nutma kui ootamatult tuleb koduabilise asendaja. Aga nad ei suuda kujutleda seda tunnet, mida ma selles situatsioonis tunnen.“
Mitmeid kordi on Paula mõelnud, et oleks kergem, kui ta diagnoos paistaks välja. „Tihti oodatakse, et oskan rohkemaid asju, kui tegelikult oskan. Kuidas seletada uuele inimesele, et selline normaalse välimusega ja jutukas naine on pensionil ja ei oska koristada kodu ning vajab seetõttu abilist. Sellest kuulmine provotseerib inimesi ja selle peale öeldakse, et küll sul veab, et keegi koristab su kodu.“

Teksti ilmunud MTÜ Eesti Asbergerite Ühingu FB-lehel (august, 2016). Originaaltekst kättesaadav http://www.hs.fi/elama/a1397024493849