Mil määral on inimesed erisugustes ühiskondades-kultuurides ühesugused ja kui palju nad erinevad? Kui palju inimene ajaloo käigus muutunud on ja edaspidi muutub?

Nende asjadega on tegelnud mitmed teadused. Minu vaatepunkt lähtub psühholoogiast, täpsemalt selle ühest harust – kultuuripsühholoogiast.

Põhjust neid probleeme lähemalt vaadelda on andnud viimase 15 aasta kiired muudatused Eestis. Ajad muutuvad – ka meie muutume ühes nendega või jääme endisteks? Ning kas kõik inimesed muutuvad? Ja miks mõned asjad inimese mõtlemises ja käitumises muutuvad kiiremini ja teised aeglasemalt?

Vale oleks väita, et kõigile neile küsimustele on vastused olemas, aga kindlasti on õige aeg neid praegu otsida.

Paarteist aastat tagasi Massachusettsis Clarki Ülikoolis töötades oli mul võimalus jälgida, kuidas Ameerika sotsiaalteadlased vaatasid nende tormiliste muutuste peale, mis olid puhkenud Kesk- ja Ida-Euroopas ning Venemaal.

Enamiku ameeriklaste, ka sealsete sotsiaalteadlaste meelest on inimesed kõikjal ühesugused, ja tegelikult on nad kõik ameeriklased. Ainult et mõnel pool lastakse ameeriklane olla ja mõnes teises paigas ei lasta. Nende inimeste ettekujutus oli umbes niisugune, et kui me võtame mõne Kesk-Venemaa küla ja kõrvaldame seal kommunistid võimult, siis hakkavad inimesed iseenesest elama n-ö normaalse inimese, st ameeriklase elu. Umbes nii, et üks istub hobuse selga, saab šerifi tähe rinda ja hakkab korda hoidma, teine hakkab poodi pidama, kolmas talu jne. Kes vähegi on pidanud vene eluga kokku puutuma, saab aru selle kujutelma põrutavast naiivsusest. On ju olemas ajalugu, tavad, väärtushoiakud… Tõin neile tollal näiteks selle, kuidas ühed ettevõtlikud noored rajasid Moskva lähedale sigala, mis põletati viis või seitse korda maha, enne kui nad lõpuks aru said, et sellega ei tasu tegelda. Ümbruskonnas polnud küll ühtegi teist ettevõtet, mis oleks inimestele tööd ja leiba pakkunud, ent kohalike elanike meelest oli tööst ja leivast tähtsam see, et keegi ei tohi neist rikkam ja tähtsam olla.

Hulk aastaid tagasi uurisin niisuguste inimeste mõtlemist, kes pole kunagi koolis käinud. Neid ei olnud endises Nõukogude Liidus kerge leida, kuid üks sobiv koht uurimistööks oli Taimõri poolsaar. Seal elab üks väike rändrahvas nganassaanid. Neid on umbes 1000 inimest ja nad tegelevad põhjapõdrakasvatusega. Tollal polnud peaaegu ükski täiskasvanud nganassaan koolis käinud.

Elasin nende juures kaks nädalat ja mul oli hea võimalus kogeda meie ühesugusust ja erinevust. Uurimisküsimusi esitades ja vastuseid kuulates mõtled, et kui eksootiline see kõik on, ja imestad, kuidas ikkagi võib niimoodi mõtelda ja asjadest aru saada. Aga kui sa koos nendesamade inimestega midagi igapäevast teed, lähed puid raiuma või jahile või mängid kaarte, siis tabad ennast mõttelt, et miks ma siia üldse tulin – kõik on ju samamoodi nagu koduski.

See arusaam psühholoogias, et inimeste mõtlemine, mälu, eneseteadvus jne võivad erinevates ühiskondades ja kultuurides oluliselt erineda, on ainult 70–80 aastat vana. Nagu ka see seisukoht, et muutused, mis ühiskonnas toimuvad, võivad neid protsesse – mõtlemist, mälu, eneseteadvust – muuta.

Sel ettekujutusel on oma põhjused. Nimelt on teaduslik psühholoogia olnud edukas nende asjade uurimisel, mis inimesele suhteliselt vähe korda lähevad. Hästi on välja tulnud nägemistaju uurimine, teiste tajuliikide uurimine, reaktsiooniaja mõõtmine – aga need ei ole ju asjad, mis inimesel magada ei laseks. Tõeliselt inimlike ja huvitavate asjade kohta on psühholoogial vähem öelda. Ebaedu nn kõrgemate, inimesele ainuomaste protsesside uurimisel tuleneb aga sellest, et need ei ole loodusest pärit ja seepärast ei saa neid ka looduse kaudu seletada. Need asjad pärinevad kultuurist ja seepärast tuleb neid ka kultuuri kaudu seletada.

Kultuurpsühholoogia vaatevinkel erineb siin klassikalisest teaduslikust psühholoogia käsitlusest. Kultuuripsühholoogia nimelt leiab, et kultuuri roll ei väljendu üldse mitte üksnes selles, et erisuguste kultuuride inimesed erinevad üksteisest mõnevõrra. Kultuuripsühholoogia järgi on olemas kõrgemad psüühilised protsessid, mis on vahendatud keele ja teiste märgisüsteemide kaudu ning mis on inimesele ainuomased. Need ei ole loodusest pärit, vaid tekivad kultuurikogemusest õppides ja neid tuleb seletada ka kultuuri kaudu.

Selle kujutelma järgi on inimese hingeelus väga olulisel kohal keel. Selget ettekujutust sellest, kuidas keel tekkis, ei ole, küll aga arvame teadvat, et see tekkis algselt suhtlemisvahendina. Ka loomadel on keel suhtlemisvahendina olemas, aga inimeste omapära seisneb selles, et me oleme hakanud keelt kasutama ka mitmel muul otstarbel.

Me kasutame keelt mõtlemisel ja suhtlemisel, meeldejätmisel, oma tegevuse kavandamiselt ja kontrollimisel. Erinevalt koerast. Ei ole ju nii, et koer mõtleks hommikul selle peale, mis ta täna ette võtab ja kuhu ta läheb.

Ja veel üks keele oluline funktsioon ja inimese eripära seisneb selles, et inimesed ei pea ootama, millal põlvkondade jooksul õpitu pärilikuks muutub. Me saame selle kogemuse sõnastada ja siis õpetamise teel koolis või ülikoolis edasi anda. See on väga tõhus kogemuse edasiandmise viis. Nii kui midagi olulist välja mõeldakse, saab seda kohe teistele edasi anda.

KUI TAHAME MÄLU JA MÕTLEMISE KÕRGEMAID VORME UURIDA, peame küsima, milliseid märgilisi vahendeid me mõtlemisel ja meeldejätmisel kasutame.

Kui tahame teada, kuidas on tekkinud esemed minu laual, peame muuhulgas küsima, milliseid tööriistu on nende valmistamisel kasutatud. Umbes samamoodi uurib kultuuripsühholoogia inimese mõistust ja selle tööriistu. Inimese mõistuse tööriistad on märgisüsteemid, keel ja sellised mittekeelelised märgisüsteemid nagu matemaatika ja muusika – nende abil loome me endale ettekujutusi maailmast, mis lubavad meil selles maailmas orienteeruda. Neid maailmapilte on lõpmata hulk, alates kõige lihtsamatest igapäevastest ettekujutustest. Aga siia kuuluvad samahästi ka teaduslikud maailmapildid ja teab-mis-kõik veel kuni mehhiko seebiooperiteni välja.

Kuidas me teame, et kultuur on nii oluline inimese psüühikas? Kas tõesti tuleb aju rahule jätta ja uurida, kuidas on tekkinud, eristunud, arenenud märgisüsteemid; kuidas laps neid omandab ja kuidas täiskasvanu neid kasutab? See seletus on hoopis teistsugune kui muus psühholoogias – mitte aju kaudu, mitte looduse kaudu, vaid kultuuri kaudu.

Millele me toetume, kui me väidame, et see tõesti nii on?

Selleks et välja selgitada, kas see üldine hüpotees inimese psüühika, kõrgemate psüühiliste protsesside kultuurilisest päritolust, kultuurilisest loomusest peab paika, on tehtud üks oluline uurimus. 1930. aastate alguses korraldas Aleksander Luria tollasesse Nõukogude Kesk-Aasiasse kaks teadusekspeditsiooni.

Esimene pähetulev viis, kuidas kultuuri tähtsust hinnata, on teadagi uurida ühte ja sama protsessi erisugustes kultuurides. Seda oli tolleks ajaks juba ka palju tehtud. Aga see tõi kaasa probleemi – erinevuste leidmisel on raske öelda, kui palju need erinevused on pärit loodusest ja kui palju kultuurist. Sellepärast on targem otsida niisugune kultuur, mis on kiires muutumises – populatsioon on looduslikult üks ja seesama, aga elatakse väga erinevates kultuurilistes tingimustes.

Kaks suurt muutust Kesk-Aasias olid tol ajal esiteks see, et seal tehti vägivaldselt kolhoose, mille eest inimesed massiliselt põgenesid. Teiseks viidi sisse kooliharidus. Käsitlen siinkohal just koolihariduse sissetoomise tagajärgi. Inimestele, kes polnud üldse koolis käinud, ja nendele, kes olid aasta-paar käinud, anti lahendamiseks ühesugused ülesanded. Vaadati, kuidas nad samu ülesandeid lahendavad. Tulemused olid nii jahmatavad, et nende avaldamine keelati tollases N. Liidus ära. 1970. aastate algul, kui olin Luria aspirant, küsis ta oma võrratu huumoriga: „Mis sa arvad, kas peaks need andmed avaldama eluajal või parem postuumselt?“ Ja kui need lõpuks avaldati ja mitmesse keelde tõlgiti, siis äratasid need suure vaimustuse kõrval ka vihast vastupanu neilt, kes arvavad, et loodus teeb kõik inimesed ühesugusteks ja kultuuril ei ole tähtsust.

Kõige jahmatavamad olid ehk andmed, mis Kesk-Aasias saadi, kui inimestele anti lahendada kõige lihtsamaid loogikaülesandeid. Näiteks selline ülesanne: „Kaugel põhjas, kus on külm ja palju lund, on kõik karud valged. Novaja Zemlja asub põhjas, seal on külm ja palju lund. Mis värvi karud seal on?“

Tüüpiline vastus inimeselt, kes polnud koolis käinud, oli: “Ma ei tea, pole seal käinud.”

Kui ülesannet korrati, siis vastas ta. “Kui sa tõesti tahad teada, siis siin kõrval külas on üks mees, kes on seal käinud, aga mina küll ei tea ja valetama ei hakka. Mida pole näinud, seda ei räägi!”

See tundus nii uskumatu, et kui ma Taimõril nende inimeste juurde pääsesin, kes polnud koolis käinud, siis kordasin samu katseid. Üks küsimus oli selline: „Kaks meest joovad alati koos teed. Üks joob praegu teed, kas teine joob ka?“

Kohalikud vastasid, et kus me teame, me ajame praegu sinuga juttu. Vaevalt et see teine mees praegu teed joob, väljas on veel valge ja ta peaks jahil olema.

Selliseid uurimusi on praeguseks tehtud kümneid ja vastused on alati ühesugused, olgu Taimõri poolsaarel või Aafrikas. Mida nende teadmistega peale hakata? Ühed ütlevad, et katseisikud olid lollid ja sellepärast ei lahendanud nad neid imelihtsaid ülesandeid n-ö õigesti. Teine reaktsioon on see, et hoopis need inimesed, kes seda uurimust teevad, on lollid. Et loogiline on küsida seda, mida selle kultuuri inimesed oskavad – mitte seda, mida nad ei oska.

Õigus pole kummalgi. Ei ole tegu rumalate inimestega – needsamad inimesed lahendavad võrreldamatult keerulisemaid ülesandeid. Ja ei ole tegu ka uurijate rumalusega – kui meid huvitab, kust üks või teine protsess pärit on, siis me võrdleme neid, kellel see protsess olemas on, nendega, kellel seda ei ole (niisamuti nagu näiteks arstiteaduses).

Aga õhku jääb küsimus, miks ikkagi on nii?

Vastusele lähemale viib meid teadmine, et kui samast kultuurist pärit lapsed lähevad kooli, siis ei lähe rohkem aega kui pool aastat, kui nad hakkavad taolistele küsimustele vastama samamoodi, nagu vastame meie ehk kooliharidusega inimesed.

Aga meie eesmärk ei ole ju uuritavaid ühesuguseks teha, vaid uurida erinevusi ja nende põhjusi. Võttis tükk aega, enne kui aru sain, et see, mida nad kasutavad, on tegelikult täpselt sama mõtlemine, mida meiegi kasutame igapäevases praktilises tegevuses. Meenutades teejoomise loogikaülesannet Taimõri poolsaarel – tegelikult võis ju olla sada põhjust, miks see teine mees ei tulnud täna teed jooma. Võib-olla jäi ta haigeks, võib-olla on veel jahilt tulemata… Igapäevases elus ja mõtlemises tähendab sõna ALATI midagi muud kui teaduses.

Niisiis on tegu argimõtlemisega, mida kasutame meiegi. Aga vahe on selles, et meil on sinna kõrvale panna veel teinegi mõtlemistüüp, teaduslik mõtlemine.

Teadusliku mõtlemisviisi areng algab tõenäoliselt siis, kui laps, kelle vanemad pole koolis käinud, läheb oma argimõtlemisega kooli. Võime ette kujutada, mis ta vastab õpetaja küsimusele: “Kui sul on 7 õuna ja sa annad 5 vennale, siis mitu õuna järele jääb?” Laps vastab, et ta ei anna vennale õuna. Või võtame natuke keerulisema ülesande: linnadest A ja B hakkavad liikuma rongid üheaegselt teineteisele vastu. On antud linnade vahemaa ja rongide kiirus ning küsitakse, kus nad kohtuvad. Ja kui nüüd laps ajab käe püsti ja ütleb, et õpetaja, mina tean, ma suvel ise nägin, kus nad kohtuvad, siis see on sügavalt vale vastus. Sest see on mõtlemine, mida laps on kodus õppinud ja mis aitab enamikus elus ettetulevates olukordades, aga millega pole matemaatikatunnis mitte midagi peale hakata.

Siin on õpetaja kohus seletada, et see küsimus ei käi mitte raudteeasjanduse, vaid matemaatika kohta. See ongi see üks spetsiifiline mõtlemisviis, mida nendes kultuurides pole. Puudu on teadus kui omaette tegevusliik ja seega ka mõtlemisviis ja puudu on ka kool kui see koht, kus teaduslikku mõtlemist õpetatakse.

Selle loogika järgi võiks siis öelda, et on kaks erinevat mõtlemisviisi: üks on igapäevane praktiline mõtlemine ja teine koolis tekitatav teaduslik mõtlemine.

Meil oli suurepärane võimalus uurida Kesk-Aasias ka neid inimesi, kes olid koolis käinud, aga läinud siis tagasi mägedesse lambaid karjatama. Traditsiooniline kultuur on seal aastatuhandeid toime tulnud ilma koolihariduseta, aga kuna nõukogude seadused nägid ette, et iga laps peab koolis käima, siis aeti lapsi mööda mägesid helikopteriga taga ja viidi väevõimuga kooli. Ja kui nad sealt vabaks said, läksid nad mägedesse tagasi.

Mind huvitas see, kas koolis omandatud teaduslik mõtlemine säilib niisugusel puhul või kaob. Andsime neile inimestele loogikaülesandeid lahendada. Need, kes olid lühikest aega koolis käinud, olid selle mõtlemise unustanud. Nendel, kes olid üle seitsme aasta koolis käinud, oli see alles. Aga eriti huvitav oli see rühm, kes küsis, kuidas me peame vastama, kas nii nagu koolis või nii nagu päriselt! Koolis omandatud mõtlemisviis taandus oludes, kus sellega polnud midagi peale hakata.

Mõtlemist defineeritakse psühholoogias kui ülesannete lahendamist. Erinevad ülesanded eeldavad erinevaid lahendamisviise ja kui selliseid ülesandeid ei ole, siis see mõtlemisviis hääbub.

Pole mingit põhjust arvata, nagu oleks olemas vaid kaks mõtteviisi: üks praktiliste, igapäevaste ülesannete lahendamiseks ja teine teaduslike ülesannete lahendamiseks. Lisaks on kindlasti olemas mõtteviisid, millega me kunsti teeme, ja võimalik, et veel mõtlemisviisid, mis vastavad mängule ja usule. Väga korralikult läbi töötatud mõtlemisviiside tüpoloogiat ei ole, aga näiteid võib igaühest tuua. Igaühes neist kasutatakse keelt erinevalt – see on just see, mida J. Lotman nimetab sekundaarseteks modelleerivateks süsteemideks. Kunstis, usus, teaduses ja igapäevases elus kasutatakse keelt mõnevõrra erinevalt.

Olgu siinkohal toodud keele erisugustest kasutamisviisidest üks näide. Teaduses defineeritakse mõnikord mõisteid ehk öeldakse teiste sõnadega, mida üks sõna tähendab. Luria tegi seda oma katseisikutega Kesk-Aasias. Ta küsis: „Kujuta ette, et sa oled niisuguses kohas, kus pole mitte ühtegi puud. Ja siis tuleb keegi ja ütleb: „Tere, mis asi on puu, ma ei ole mitte kunagi puud näinud. Kas sina oskad seletada, mis on puu?“ Mees ütles, et puul on juured maa sees ja tal on tüvi ja lehed – aga siis ütleks mees küsijale, et kui sa ikkagi puud näinud ei ole, siis ei aita see jutt ka midagi.

Eks peaaegu igaüks on mõnel konverentsil kokku puutunud nende lootusetute tüüpidega, kes defineerimisega kõiki hulluks ajavad. Ta tuleb näiteks loomade mõtlemist käsitlevale konverentsile ja ütleb, et me ei saa enne edasi minna, kui on täpselt defineeritud, mis on loom, mis on mõtlemine, ja mis on konverents. Ikka leidub neid, kes kasutavad defineerimist seal, kus pole tarvis. Tartu Ülikoolis on kuulus üks lugu tööohutuse dotsendist, kes muuhulgas defineeris tulekahju: see on niisuguste esemete põlemine, mille põlemist pole ette nähtud.

Igapäevases elus pole mõistete määratlemisel mõtet. Üks tuntud lapsepsühholoog on toonud niisuguse näite, et igaüks meist kasutab sõna vend ja me kõik kasutame seda õigesti, isegi väiksed lapsed. Aga katsuge defineerida, kes on vend. Võib ju öelda, et see on minu vanemate meessoost laps, aga mitte mina ise. Aga kui sa selle välja ütled, siis on selle asja lollus või tarbetus hästi silmatorkav.

KUI ALGUSE JUURDE TAGASI TULLA – siis nende küsimustega tegelemine on andnud mulle natukene julgust vaadata ka oma kultuuri poole selle pilguga, et mis meil praegu muutub.

Kõigepealt tuleb nimetada, et keegi ei näinud neid muutusi tegelikult ette. Tagantjärele on muidugi palju tarku, kes ütlevad, et ma teadsin alati, et Eesti saab vabaks jne. Me kõik teadsime. Aga nii väga üldiselt, umbes nii, et ükski riik ajaloos pole veel igavene olnud ja pole see ka. Või et küll Jumal hoolitseb, et puud taevasse ei kasvaks. Need on üsna üldised lohutused või lootused. Aga et see just nüüd tuleb ja niisugusel viisil – see oli kindlasti ootamatu.

Muuhulgas järeldub siit see, et keegi meist polnud õieti nendeks sündmusteks ja muudatusteks päriselt valmis. Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks osanud ette kujutada, et Eesti oleks võinud ilma kolmanda maailmasõjata vabaks saada – ja seda oli patt soovida.

Inimesed, kes olid valmistatud ette eluks ühes ühiskonnas, pidid hakkama elama täiesti teistsuguses ühiskonnas.

Paar aastat tagasi oli Torontos ühel konverentsil teemaks Balti elulood ja seal oli juttu põlvkonnast, kes 1920–1930. aastatel koolis käis ja keda valmistati ette eluks oma riigis, nagu seda teeb iga ühiskond.

Siis jõudis kätte 1930. aastate lõpp ja 1940. aastate algus oma vapustustega ja see põlvkond aeti kahte lehte: ühed elasid edasi seal maal, kus nad olid kavatsenud elada – Eestis, aga ühes täiesti teist tüüpi ühiskonnas. Teistel oli võimalik edasi elada küll sama tüüpi ühiskonnas, milleks nad olid ettevalmistuse saanud, aga paraku teises riigis – Kanadas, Rootsis või veel kuskil. Jaan Krossi põlvkond.

Praegu on sündinud minu meelest midagi selles mõttes võrreldavat, et vahepeal oli Eestis juba ära õpitud, kuidas karu istumise all enamvähem rahuldavalt elada. Ja kui siis ühel päeval karu ei olnud, tekitas see palju segadust, sest see põlvkond ei olnud niisuguseks eluks ettevalmistust saanud – see tahab ka õppimist. Kui kasutada neidsamu kultuuripsühholoogia mõisteid, siis võiks öelda, et inimestel olid juba olemas vahendid selleks, et elada neid oludes, kui karu sul peal istub, aga puudusid vahendid, et elada seda tüüpi ühiskonnas, kuhu me üleöö jõudsime.

Ühel teadusinstituudil Iisraelis on niisugune tore ülesanne, et nad peavad aitama Iisraelis kohaneda juutidel, kes tulevad mujalt. Ja neid tuleb igalt poolt. Tulevad näiteks musta värvi juudid Etioopiast, kes ei oska lugeda ega kirjutada, aga tahavad ka Iisraelis elada. Neile õpetatakse siis lugemist, kirjutamist ja kõiki muid märgisüsteeme, mida peab valdama, et Iisraelis toime tulla. Neile, kes tulevad siit meie kandist, endistest nn sotsmaadest, õpetatakse muuhulgas kõike seda, mis puudutab kodanikuks olemist, ja kõike seda, mis puudutab raha. Nad teavad, mis rubla on, aga võtab aega, enne kui need inimesed saavad aru, mis raha on ja mida on võimalik rahaga teha. Mulle tundub, et meil oleks samasugust instituuti tarvis – me ei tule küll teiselt maalt, aga me tuleme teistsugusest ühiskonnast, ja väga paljudel inimestel puuduvad vahendid selleks, et adekvaatselt orienteeruda ja mõista maailma, millesse me pärast vabakssaamist kuulume.

Kui ma käsitlesin eelmisel aastal Saksamaal teemat „Balti riigid Euroopa Liidu lävel“, siis katsusin muuhulgas seletada, miks mõnedel inimestel olid kahtlused Euroopa Liitu minekul ja mis oli sellise arusaama põhjendus ja motivatsioon. Muidugi on põhjusi palju, aga mõne inimese puhul on oluline näiteks seegi, et ta ei suuda orienteeruda kõikides nendes kiiretes muutustes, mis on aset leidnud. Üks kuulaja küsis: „Kui te praegu alustaksite, mida te siis teisiti teeksite?“ Olen selle üle hiljem palju juurelnud. Aga tookord oskasin hoobilt vastata nii palju, et tõenäoliselt saaksid praegi inimesed aru, et kõigepealt tuleb rahvale ütelda: „Kallid inimesed, nüüd on asi niimoodi, et ajalugu hakkab kiiresti muutuma. Need olud, mis meil seni on olnud ja milles me oleme häda sunnil õppinud elama, hakkavad nüüd kiiresti kaduma ja tekivad teistsugused olud ning siingi peab oskama elada – nüüd on meil kõigil vaja natuke õppida, kuidas see käib, ühel rohkem, teisel vähem.”

Arvan, et neid inimesi on Eestis küllalt palju, kellele pole keegi öelnud, et nüüd on kõik teistmoodi. Kui kultuurpsühholoogia termineid kasutada, siis sõnum oleks pidanud olema midagi sellist: “Me oleme tundnud ühte ühiskonda, aga nüüd tuleb elada teistsuguses. Sellepärast tuleb meil ümber õppida.”

Meil pole koolitust tarvis mitte ainult selles mõttes, et inimesed, kes on pidanud ameteid, millele pole enam rakendust või mis muutunud oludes enam ära ei tasu, peavad uue ameti selgeks õppima. Vähemalt niisama oluline on õpetada üldist orienteerumist ühiskonnas.

Lastele tuleb see koolis praegu päris hästi kätte – nad saavad kodanikuõpetuse tundides kena ülevaate sellest, kuidas see ühiskond funktsioneerib. Ja paradoksaalsel kombel tuleb just Eestis elavatel venelastel see asi korralikult selgeks teha, juhul kui nad tahavad kodanikuks saada. Eestlaste käest ei nõua seda keegi ja see on sügavalt vale. Isegi oma riigi põhiseadust ei ole tarvis eestlastel teada, selleks et kodanikuks saada. Ma ei tea, kas niisugust nõuet saab esitada, aga kuidagi tuleb see asi sinnamaale saada, et me tunneksime seda ühiskonda, milles nüüd elame.

Me näeme siin küllaga inimesi, kes üritavad nii edasi elada, nagu elati 1980. aastatel, ja on vihased, kui hakkama ei saa, ja kadedad nende peale, kes saavad. Niisamuti on inimesi, kelle puhul tuleb tahtmine viieminutise jutu järel vaadata, mis aasta kalender neil seinal ripub, kas 1939 või 2005.

Nii et aegade muutudes inimesed mitte lihtsalt ei muutu, vaid nad lausa peavad muutuma. Kui maailm muutub, siis peab inimene looma endale maailmast uue ettekujutuse, et seda muutunud maailma mõista. Kui ta katsub vana ettekujutuse järgi elada, siis ei tule sellest tihtilugu midagi välja.

Artikli aluseks on läinud hooaja Directori Akadeemia loengute sarja raames peetud Peeter Tulviste kõne.

Tekst ilmunud ajakirjas Director (september, 2005). Kättesaadav http://www.director.ee/peeter-tulviste-miks-nganassaanid-lahendavad-loogikalesandeid-valesti/