KAS INIMEST PARANDADA SAAB: KesKus’i ja Ööülikooli sarja 8. osa. Jaak Johansoni ärgitusel kõneles psühholoog Inge Tael teemal, mille üle sobib igal ajal veidi mõtiskleda: „Miks inimene läheb katki?“ Jaak Johanson (J.J): Selle teemaga ei ole muidugi silmas peetud nahakahjustusi või luumurde, vaid seda teist katkiolekut. Mingis paremas tujus tundub, et irvakil olek ongi inimese põhiline olek, et selles on midagi põhilist. Keskkooli ajal oli üks mu lemmikraamatuid Jüri Saarma „Kohtupsühhiaatria“, mis ühtepidi oli väga põnev, aga teistpidi tekitas aukartust nende katkimineku võimaluste ees. Samas kuuleme iga päev, kuidas inimesed muuseas poetavad, et iga normaalne inimene ju teab, et need asjad on nii ja nii, või et igas normaalses Euroopa riigis käivad asjad nii ja nii. Normaalsesse demokraatiasse pole me veel jõudnud, sinna, kus kõik saab olema nii ja nii… Mingitel perioodidel satud väga lähestikku inimestega, kes on katki läinud, neis on uskumatuid kuristikke, aga sedasorti inimesed on võimaldanud näha ka imelisi kõrgusi ja mastaape. Vahel käib see siiski üle jõu, tundub, et väga paljud inimesed on kuidagi hädas ja sageli jäävad nad sellega üksipäini. See käib justkui laiemalt üle jõu. Samas leidub ka selliseid inimesi, kes päevast päeva tegelevad mingisuguse parandamisega. Kuidas see võiks üldse võimalik olla?

Inge Tael (I.T): Nagu sa ütlesid, jah, haavad on normaalsed. Ebatäiuslikkus on normaalne. See, mis on ideaalne, see ei arene, ja see, mis ei arene, see ei ela. Kõrvalekaldumised ideaalist on väga inimlikud, väga tavalised. Nad olid, nad on ja nad jäävad. Aga mis piirides nad normaalsed on? Mõnikord on valu ja nõutus nii tugev, et tahab elupildi silmade eest ära võtta. Ja siis on tõesti raske seda normaalseks pidada. Minu jaoks on normaalne see, et aeg-ajalt on valus, on mõttetu tunne. Aga inimene areneb selle kaudu. Ja selleks, et areneda, on väga erinevaid teid olemas. Mul on tunne, et oleme jõudnud sellisesse teadvuse olukorda, kus me ei saa enam areneda üksinda. Keskajal inimesed valutasid, antiikajal inimesed valutasid, aga nad elasid sellises keskkonnas, mis aitas neid ennast jälle uuesti kokku võtta ja haavad kinni kasvatada. Areng toimus ka neil aegadel. Juba sajand või isegi rohkem ei soodusta keskkond inimese kokkukasvamist. See keskkond, milles inimene loomulikult, spontaanselt elab. Tundub, et inimene on loonud enda ümber keskkonna, mis ei soodusta terviklikkust, vaid soodustab selle terviklikkuse lõhenemist. Sedasama katkiminekut. See ei ole juhus, et psühhiaatria, psühholoogia, psühhoteraapia on kõik 100–150 aastat vanad. Alati, kui tekib ühiskonnas mõtlemises, tundeelus mingisugune tendents, siis tuleb kohe midagi muud selle tasakaalustamiseks. Tasakaalustamise viisid on tänapäeval veidi teistsugused kui 200, 300 või 1000 aastat tagasi. Tänapäeva inimese vajaduseks on tõusnud n-ö inimeselt inimesele praktika. Ka meil käiakse juba aeg-ajalt nõu pidamas inimestega, kes ei ole sinu head sõbrad, vaid on võõrad ega tea sinust midagi. Ehk meilgi areneb tasapisi kultuur hoolitseda oma hingelise terviklikkuse või tervise eest samamoodi, nagu me oleme harjunud oma ihulise tervise eest hoolitsema.

Maailmas on kaks kurja – liiga vähe ja liiga palju J.J: Siin tuleb sisse see teraapiast üleküllastuv pseudohoolitseva sootsiumi teema… I.T: Selle peale tahaksin ma meelde tuletada, et maailmas on kaks kurja: üks on liiga vähe ja teine liiga palju. Samamoodi nagu liiga vähe on inimese jaoks hukutav ja tähendab üldse mitte hoolitsemist oma hingeliste vajaduste eest, on ka see vastaspoolus, liiga suur krõpitsemine iseenda sees. Tänapäeval on ka hästi tavaline, et kannatust ei peeta enam normaalseks. Aga kannatus kui selline on ka normaalne asi. See tuleb läbi elada. Kannatus on alati mingisugune õppetund. Kui võtta näiteks see teine äärmus, igasugused psühhofarmakonid, ükskõik, mis liiki nad on, antidepressandid, rahustid või ergutid, ütlen, et ükski tablett ei lahenda inimese jaoks ühtegi ülesannet. See on nagu narkoos, võtab valu ära ja sellega kõik piirdub. Kui inimene tunneb enda sees valu ja piina, tähendab, et ta on jäänud millegagi enda sees hädasse. Mingid ülesanded ei tule kohe kuidagimoodi välja. Proovib lahendada ühtemoodi – ei tule, vale vastus. Proovib teistmoodi – jälle vale vastus. Kui ta nüüd n-ö kirjutab selle vastuse maha, siis ta saab oma valust küll lahti, aga ta ei saa sellest targemaks. Kui talle tuleb järgmine kord seesama tüüpülesanne ette, siis ta tunneb jälle valu, on jälle ummikus ega oska seda lahendada. Elus on teatud ämbrid, kuhu me ikka ja jälle astume. Ühel ilusal päeval aga on üks ämber kadunud. Kus ta siis kadus? Kas keegi koristas selle ära? Ei koristanud. Ämber kaob siis ära, kui inimene saab selgeks, kuidas astuda – kas pikem samm või lühem samm või natukene kõrvale. Kui õppida ära ülesande tüüp, siis sellesse ämbrisse enam ei astu. Psühhoterapeut või nõustaja ei ole see, kes annab nõu. Nõuandmine on professionaalse nõustaja jaoks väga ebaprofessionaalne asi. Nõustaja ülesandeks on seista inimese vastas, olla peegliks. Ja siis inimene vaatab sinna peeglisse, vaatab, kumb kulm on tal kõrgemal, kumb madalamal, kas habe hakkab kuskilt kasvama. Tõelise nõustaja juures toimub nõupidamine iseendaga. Selle läbi leiab inimene ise oma teed, oma meetodid, kuidas probleeme lahendada. Ja kui ta on leidnud algoritmi oma probleemi lahendamiseks, siis on ta võimeline seda algoritmi vajaduse korral kordama. Aga seal on veel üks kiht: ta on õppinud, kuidas algoritmi luua, seega hüpoteetiliselt võib ta olla võimeline looma ka teiste probleemide lahendamiseks oma algoritmi.

Vabaduse fantastiline areng J.J: Inimene on katki olnud ju aastasadu ja aastatuhandeid, neid haige tiivaga linde võib igasse ajastusse kuuluda. Mis on aga need viimase 150 aasta põhilised laksud? I.T: Ajalugu võib vaadata oi-oi-oi kui mitme nurga alt. Aga üks nurk, mis on inimese jaoks oluline, on inimvabaduse ja teadvuse areng. Vabaduse seisukohalt vaadates on see, mis on toimunud 3000 aasta jooksul, lihtsalt fantastika. Kujutage ette, et olete vanas Egiptuses, tuleb vaarao suure sõjaväega, vallutab ühe ala, võtab vabad inimesed vangi, teeb nad orjadeks. Tolleaegse inimese teadvuses oli see normaalne: kui ta on võidetud, siis võitja määratleb tema edasise saatuse. Ei olnud massilisi orjade mässusid, ei olnud erilisi orjade põgenemisi. Aga kuidas meie käituksime? Alistuda sellele orjastaatusele oleks meil praktiliselt võimatu. Vabaduse areng läbi ajaloo on tõesti olnud tohutu. 20. sajandi jooksul on toimunud terve hulk teadvuse revolutsioone. Millal varem on naised iseennast määratlenud? Mis ajal algas naiste emantsipatsioon? Tegelikult juba enne Esimest maailmasõda. Edasi 60-ndad: hipiliikumine, rääkimine sellest, et on veel mingi eksistents peale selle siinpoolse. Esimene, kes sellest rääkis, oli muide arst. Enne Teist maailmasõda oleks sellisel arstil, nagu doktor Raymond Moody oli, võetud tema arstidiplom niisuguse jama eest lihtsalt ära. Kogu muu loominguline tõus, mis 60-ndatel toimus, oli tegelikult teadvuse revolutsioon. Kuskil 70-ndate lõpus, 80-ndate alguses algas tehisintellekti võidukäik, kuhu kuuluvad kõik meie kompuutrid ja muud vidinad. 90-ndatel tuli see niisuguse tohutu lainena. Kusjuures 80-ndate lõpp, 90-ndate algus – jälle revolutsiooniline vabadusliikumise kasv terves maailmas. See ei olnud ainult siin, see tuul käis jälle ümber kogu maailma samamoodi nagu kuuekümnendatel. 20. sajandi jooksul on inimteadvusega nii tohutult palju muutunud, et see ei ole enam see, mis oli 19. sajandi inimesel. Mis on siis muutunud? Ma seon seda teemaga, mis on minule hästi südamelähedane: kuidas me õpetame ja kasvatame oma lapsi. Ma olen täiesti veendunud, et see pedagoogika, need pedagoogika alused, mida praegu kasutatakse, on oma aja lõplikult ära elanud. Need on pärit ajast, kui inimene elas traditsioonilises, suhteliselt muretus ühiskonnas. Traditsiooniline ühiskond tähendab seda, et kõik on kogu aeg ja enam-vähem ühtemoodi. Sepa pojast tuleb sepp, advokaadi pojast tuleb advokaat, koka pojast tuleb kokk. Traditsioon on see, mis kannab inimest edasi. Ühelt poolt tähendab see seda, et ei ole eriti valikuvabadust, aga teiselt poolt – mida rohkem võimalusi, seda raskem on teha valikut. Tegelikult oli traditsioonilises ühiskonnas lihtne elada. Võib-olla natukene igav. Aga elu oli väga kindel, inimene tundis, et ta on kahe jalaga maa peal, ja ta läheb. Ta ei olnud üksi, vaid oli voolust kantud, ta oli voolu üks piisk, üks liige. Samas oli väga kindlates piirides ka inimese tundeelu. See oli kaitstud. Laps arenes tavaliselt suurperekonnas, kus oli kolm põlvkonda. Tänapäeval on vanemad, sel ajal kui lapsed sünnivad, sellises eas, kus nad peavad iseendaga võitlust, otsivad iseenda kohta selles maailmas. Ehk nad on iseendaga kohutavalt aktiivselt tegevuses. Meie ühiskonnas jääb laps suhteliselt üksi. Ta antakse kodust välja kasvatada, pannakse konveierlindi peale ja seal ta siis kasvab. Traditsioonilises ühiskonnas olid selleks vanaemad-vanaisad, sageli elati ju ühise katuse all. Olid vallasandid, keda kasutatigi lapsehoidjatena, koduhoidjatena. Nad ei olnud ainult küla toita ja hoida, vaid neil oli ühiskonnas ka oma funktsioon. Kuna kõik need asjad olid niimoodi ilusasti põimunud ja enam-vähem tasakaalus, siis inimese emotsionaalses elus ei olnud ka suuri kõikumisi ega valikuid. Kõik oli täpselt ette teada. Loomulikult, traditsioonilise ühiskonna tingimustes elasid ka inimesed, kes ei olnud sellega nõus. See on see „Libahundi“ tragöödia. Aga enamik inimesi elas sellisel viisil, nende hingeline tervis oli lihtne, aga tasakaalukas. Tänapäeval aga traditsioonid murenevad. Praktiliselt vanu traditsioone, selliseid traditsioone, mis meid kannaksid, on väga vähe järele jäänud. See tähendab seda, et inimese emotsionaalne elu on jäänud toeta, on jäänud pidemeta. Tal ei ole loomulikku seotust ei oma kaasinimestega ega selle ajaga, kus ta elab. Inimene ei ole enam ka loodusega seotud, on end sellest lahti rebinud. See on viimase 100–150 aasta jooksul toimunud. Palju rohkem auru kulub kompenseerimisele kui selle ülesehitamisele, mis on tõeline. Kui me midagi tõelist kompenseerime, siis justnagu oleks kõht täis, aga tegelikult tahaks nagu midagi veel. Peaks teadvustama, et me elame teistsugusel ajastul, sellisel, kus inimene paratamatult peab ise tegelema oma mõtlemise, tunnete ja ka oma tahtega. Ise vastutama oma tegude eest, ise määrama oma tegusid, ise neid juhtima. See kauss, milles inimene elab, tema enda vastutus, see on alles nii habras. Väga kerge on saada viga või teha midagi valesti või iseenda jaoks, mitte teiste jaoks. Ja siit kasvab välja veel üks hästi oluline teema tänapäeval, ka meie ühiskonna jaoks, olgugi et me ei ole seda veel teadvustanud – see on tolerantsuse teema. Vana traditsiooniline ühiskond elas kogu aeg selle peal, mis on olnud. Jälle võtame sellesama „Libahundi“. Mari ja Margus elasid vanas heas traditsioonilises ühiskonnas, nii on alati olnud ja nii peab, see hoidis neid. Tänapäeva inimene elab nagu Tiina, kellel ei ole traditsiooni. Ta pidi ise otsima, kust ta saab ulualust, kust saab toitu, kust leiab teise inimese. Ta oli teistsugune. Margus ei suutnud taluda teistsugust elu, tema tolerantsus ei kandnud seda välja. Ja ta valis ikkagi Mari. Ta oleks pidanud ju loobuma kõigest sellest, mis tal oli, kui ta oleks valinud Tiina. Me kõik oleme väga erinevad. Me kõik otsime kogu aeg iseennast, iseenda olemist, neid vorme, neid viise, kuidas olla. Ja me oleme kogu aeg ka teistega selle tõttu natuke imelikud. Ja siis öeldakse, et normaalne inimene ju nii ei tee… See ütlus „normaalne“ näitab tegelikult seda, kui kitsas on meie normaalsuse mõiste. Seda, kui vähe on meil jõudu taluda teistmoodi olemist. Aga talumise jõudu, teisiti olemise talumise jõudu peaks inimene endas kasvatama, selleks, et ta ise suudaks tasakaalus funktsioneerida. Teistmoodi olemise talumise probleem on aktuaalne lapsevanemate ja õpetajate, kasvatajate, aga tegelikult ka vanavanemate jaoks. Sellepärast, et lapsed, kes täna sünnivad, on teistsugused, nende sees ei ole seda lülitit, et vajutad – kuulab sõna, vajutad – jätab järele. Nad lihtsalt on sündinud ilma selle lülitita. Täitsa ebanormaalne, kuidas saab niimoodi olla, et laps ei austa oma vanemat automaatselt?! Aga nii on, automaatselt ei austa enam. Vanematel tuleb laste lugupidamine ära teenida, elades neile ette seda, kuidas nad tahavad oma lapsi näha, mitte sõnadega õpetades. Palun kuulake ja vaadake lapsi, mida nad teile õpetavad. Sest laps oma käitumisega tahab meile öelda, mida tal vaja on. Ja kui mina arvan, et mina tean, missugune peab olema üks ideaalne laps ja kuidas ta ennast üleval peab pidama ja mida tal vaja on, siis 99 protsenti ma eksin, isegi siis, kui ma olen väga hea õpetaja. Ei ole midagi parata – munad on saanud paljudes asjades targemaks kui kanad. Kanadel on, kukkedel ka, üks eelis, see on elutarkus, kannatlikkus ja oskus tähendusi leida. Ja need on asjad, mida kuked ja kanad peaksid enda peal rakendama. See on täpselt seesama, mida mina avastasin iseenda kohta, aastat seitse tagasi. Kogu selle psühholoogilise arsenali, mida ma olen õppinud, pidin kõigepealt iseenda peal rakendama, siis võisin lihtsalt olla inimene. Niipalju, kui ma olen inimene, niipalju saan ma teistele anda. Kui ma läheksin oma tööriistadega teise inimese kallale, ilma et ma oleksin seda kõike endast läbi lasknud, siis see ei toimiks. Tänapäeval on kasvatuse põhiprintsiip ikkagi see, et ma saan õpetada ja kasvatada last niipalju, kui ma talle ette elan, missugune peab olema inimene, missugune ma tahan, et inimene oleks.

J.J: Kas see, et sa lastest nii palju räägid, tähendab seda, et needsamad täiskasvanud, need katki olevad täiskasvanud, et need esimesed mõrad, need mure või ängistuse mustrid, mis hakkavad siis hiljem korduma, ongi pärit sealtsamast lapsepõlvest? I.T: On huvitav ja vana paralleel – inimene on nagu maja. Maja või inimese kõige haavatavam koht ei ole mitte katus, vaid hoopis vundament. Kui vundamendis on praod, kui see on viltu ehitatud, siis pärast nühi ja nügi ja putita, aga maja jääb kipakas ja ei pea väikestele maavärinatele ka vastu. Selles mõttes on lapsepõlv kohutavalt tähtis ajajärk. Nii nagu vundament peab olema kindel ja tugev, peaks ka laps tundma, et ta on kindlates kätes, et maailm armastab teda. Tema vanemad armastavad teda, teda pannakse tähele, ta on hoitud. Kui last ümbritseb tõeline armastus, kui vanem armastab last nii, nagu ta on teda oodanud, et ükskõik milline, peaasi, et ta tuleks ja sünniks, siis võib ta teha palju n-ö kasvatusvigu. Armastus silub väga palju. Need vead ja traumad, mis tulevad hiljem, on suhteliselt väiksema mõjuga. Neid on võimalik parandada. On huvitav ja vana paralleel – inimene on nagu maja. Maja või inimese kõige haavatavam koht ei ole mitte katus, vaid hoopis vundament.

Tekst ilmunud kes-kus.ee (detsember, 2014). Kättesaadav http://kes-kus.ee/miks-inimene-katki-laheb/