Vanemate sõnad ja teod mõjutavad, millisena lapsed iseennast näevad, mida nad sisimas tunnevad, millist igatsust ja milliseid soove südames kannavad. See võib näida suure vastutusena. Või imelise võimalusena. Raamat «Hoolides lapse enesehinnangust» õpetab, mida sina armastava vanemana saaksid teha, et ka su lapsed ennast armastaksid ning teaksid, kui väärtuslikud ja imelised nad tegelikult on. Avaldame siin mõned katkendid.

«Emme, mul on raske ennast armastada, kui sa mu kallal näägutad» kõlas ühe minu blogipostituse pealkiri. Kirjeldasin selles oma seitsmeaastase tütrega peetud vestlust, milles küsisin, kas ta armastab iseennast. Ta vastas, et enamasti küll, aga ta tundvat end rumalana, kui ma temaga vihase häälega räägin, ja lisas: «Kui ma end rumalana tunnen, on mul raske ennast armastada.»

Postitus levis internetis plahvatusliku kiirusega. Kahe päevaga oli seda vaadatud 260 000 korda, mida on mitu korda rohkem kui ükskõik millist mu varasemat või hilisemat kirjutist. Miks nii? Usun, et vastus peitub postituse pealkirjas. Vanematena armastame oma lapsi. Loomulikult tahame ka, et meie lapsed armastaksid iseennast ning teaksid, kui väärtuslikud ja suurepärased nad tegelikult on. Mõte, et nad selles kahtlevad, puudutab sügavalt ja meile teeb haiget meeldetuletus, et viis, kuidas meie lapsi kohtleme, mõjutab nende arvamust endast. Vanemate sõnad ja teod mõjutavad, millisena lapsed iseennast näevad, mida nad sisimas tunnevad, millist igatsust ja milliseid soove südames kannavad. See võib näida suure vastutusena. Või imelise võimalusena.

Tahaksin, et minu lastest kasvaksid empaatilised, hoolivad, lugupidavad, ausad, vastutustundlikud ja julged inimesed, kes usaldaks ja austaks ennast ning kellel jätkuks kodanikujulgust ja eneseväärikust. Enesehinnangul on selles eriline koht. Kirjutan sellest oma raamatus ka pikemalt.

Enesehinnang on alus, millelt kujunevad välja paljud teised omadused. Lapsed, kes aktsepteerivad ja hindavad iseennast (terve enesehinnanguga lapsed), kuulavad nii enda kui ka teiste tundeid ja vajadusi, tõstavad ebaõigluse vastu häält, julgevad minna elus oma teed, vastutavad oma eksimuste eest, teavad, et nad on piisavalt head ka siis, kui neile ei öelda, et nad on tublid, ja suudavad kriitikaga konstruktiivselt toime tulla.

Eriti südamelähedased on mulle kaks viimast punkti – teada, et oled piisavalt hea ka siis, kui keegi saavutuste eest ei kiida, ja tulla kriitikaga konstruktiivselt toime. Olen ise kasvanud üles usuga, et minu väärtus sõltub teiste hinnangust minu saavutustele, et kriitika tähendab ebaõnnestumist ja et elu mõte on kiitus. Kaua aega pingutasin end pea igas olukorras viimse võimaluseni ja otsisin pidevalt kinnitust sellele, et olen tubli.

Kas poleks imeline, kui meie lapsed õpiksid suureks sirgudes kuulama oma sisemist häält? Kui neil oleks julgust järgida oma igatsusi ja tõesti iseenda unistusi? Kui nad teaksid, et nende väärtus ei sõltu sellest, mitu korda päevas nad teistelt kuulevad, et on tublid või töötavad hästi? See soov kannustabki mind kirjutama raamatut, koguma kokku kõiki aastate jooksul välja arendatud ja lapsevanematele loengutel, koolitustel ja vestlustes jagatud mõtteid ja ideid, kuidas enesehinnang saab toitu inimsuhetest. Raamat on küll sõnastatud lapsevanematele, kuid sõna «lapsevanem» võiks täiesti vabalt asendada sõnaga «täiskasvanu». Kirjutan sellest, mis on tähtis kõigis inimsuhetes.

Vastse lapsevanemana olin üsna rahulik. Arvasin, et küll asjad lahenevad. Eks algul lahenesidki. Teise lapse tulekuga aga hakkasid argipäevad karile jooksma. Imik tukastas vaid hetkeks. Imetamine oli paras sekeldus. Kahene tahtis kõike ise otsustada ja korraldada.

Olin nõutu ja pettunud ning asusin otsima lahendusi. Lugesin raamatuid, kasvatusteemalisi artikleid ja blogisid. Liitusin internetis perefoorumiga ning vestlesin laste mängukoolis teiste emade ja isadega. Ent abi ma ei leidnud, olin pigem muserdatud. Nii palju oli vaja endasse haarata. Nii palju õppida. Nii paljus tuli seisukoht võtta. Hea lapsevanem olla oli tõeline katsumus.

Kui mul lapsevanemana ehedus puudus ja ma tegin või ütlesin asju mitte iseenda tõekspidamiste tõttu, vaid seepärast, et olin neid raamatust lugenud, ei tundnud ebamugavust loomulikult üksnes mina. Mäletan eriti hästi üht juhtu ajast, mil mu poeg oli äsja neljaseks saanud. Pidin hakkama pesu kuivama riputama ja veensin teda, et ta jätaks autodega põrandal mängimise ning tuleks mulle appi. Olin lugenud, et laps peab teadma, et pere tuleks ilma temata kehvemini toime. Ütlesin seetõttu: «Tahan, et sa tuleksid ja aitaksid mind pesuga. Sa oled tähtis, kullake! Mul ei õnnestu see ilma sinuta nii hästi.» Ta tõstis pilgu autodelt, vaatas mulle otse silma ja küsis: «Emme, kas sa narrid mind?»

Lapsed on taibukad. Neile on sisse ehitatud valedetektor, mis annab häiret, kui täiskasvanu pole siiras. Minu vaevu neljane poeg aimas seda otsekohe. Parimal juhul satuvad lapsed lihtsalt hämmingusse, kui see juhtub, ja leiavad olevat kummaline, et vanem ei ütle nii, nagu asjad on. Tõenäolisem on aga see, et lapsed tunnevad end halvasti. Pisut hirmus on olla kellegagi, kes peidab end maski taha, sest nad ei tea, kes selle maski taga tegelikult on. Halvimal juhul hakkavad nad kahtlema. Iseendas. «Kas mul on midagi viga? Kas sellepärast ta ei ütlegi nii, nagu on?»

Minu jaoks saabus pöördepunkt lapsevanemate koolitusel osalemisega. Olin end kirja pannud lootusega toppida kinni veel viimasedki praod oma, enda meelest, üha täiuslikumas lastekasvatusviisis. Selle asemel mõranes kogu fassaad, kui ma äkitselt mõistsin, kui vähe ma iseennast vanemana usaldasin.

Aktiivse vanemluse koolitus julgustas mind võtma seisukohta, mis on minu jaoks lastekasvatuses oluline. Milline lapsevanem ma tahan olla? Milliseid väärtushinnanguid tahan edasi anda? Ja millised tahaksin prügihunnikusse visata? See oli pikk ja osalt valulik protsess, mille käigus hindasin paljugi ümber, mind haarasid süü- ja häbitunne ning ahastasin selle üle, et enam ei leidunud üht ja ainsat õiget vastust, vaid alati tuli kaaluda ühest ja teisest küljest – nii palju seisukohavõtte.

Ent ometi. Viimaks. Omaenda vaatenurk. Mul ei olnud enam vaja internetist kellegi teise vastuseid otsida. Võisin vastused leida iseendast. See tundus tähtis. Õige. Kadus varasem ebakõla, mis püüdis mulle öelda, et läksin aeg-ajalt vastuollu sellega, millesse ma uskusin. Enam ei tundnud ma ka frustratsiooni ega ärritust, tehes asju, mis mulle ei meeldinud, sest nüüd võtsin vastutuse oma valikute eest enda peale. Tegin seda, mida mina tahtsin ja millesse ma uskusin, ning ülejäänule vilistasin.

Mõni sõna süümepiinadest

Lapsed on meie kõige väärtuslikum vara. Kui mõnikord leiame, et oleme teinud või öelnud midagi sellist, mis ei ole iseenda ootustega kooskõlas, on oht uppuda enesekriitikasse ja süümepiinadesse – «Ma ei oleks tohtinud teda rumalaks nimetada!», «Mõelda vaid, et ma ei suuda kunagi jätta tütart arvustamata!», «Peaksin tõesti oma lastega rohkem mängima!».

Pühendan raamatu lõpus terve peatüki küsimusele, kuidas tulla toime kahtluse ja süümepiinadega, mis lapsevanemat tabada võivad. Toonitaksin aga juba siinkohal midagi, mida kõik lapsevanemad tegelikult juba teavad: lapsevanem olla on kohutavalt raske. Tahame oma kallitele lastele head. Kuid mis on neile parim? Kuidas seda teada? Ja kuidas sobitada seda kokku sellega, mis on parim ka teistele? Ja meile endile? Lapsevanemaks olemisega kaasneb lihtsalt palju enam küsimusi kui vastuseid.

«Seda on ju lihtsam öelda, kui teha! Kas sa ise oled tõesti alati nii arukas ja käitud oma lastega õigesti?» Seda küsimust esitavad mulle mõnikord vanemad, keda loengutel või koolitustel kohtan. Oletan, et see peegeldab muret, et ei saada hakkama. Ilmselt mõtlevad nad umbes nii: «Loomulikult tahan oma lapsele head, ent kui palju võib õigupoolest nõuda ühelt vaeselt heatahtlikult ja rabelevalt lapsevanemalt.»

Ei, ma ei järgi alati omaenda nõuandeid. Ma ei suuda alati oma ideaali järgida. Raamat ei kirjelda minu enda lapsevanemapõlve, vähemalt mitte kõike sellest. Ka mul on päevi, mil ma tõstan häält, mil ma ei jaksa kuulata ja mil ma soovin, et lapsed teeksid nii, nagu ma ütlen ilma kahtlemata. Ja leian, et see on täiesti vastuvõetav. Tahan, et minu lastest areneksid tugevad isiksused, kes meeldiksid iseendale ja kes teaksid, et nad on piisavalt head ka siis, kui nad pole täiuslikud. Sellised lapsed ei vaja täiuslikke vanemaid. Nad vajavad täiskasvanu eeskuju. Nad vajavad enda ümber inimesi, kes mõistagi soovivad head ja annavad endast mõistlikkuse piires parima, ent kes teevad ka vahet mõistliku ja täiusliku vahel. Inimesi, kellel on eesmärgid ja ideaal, mille poole nad pürgivad, ning kes on iseenda vastu lahked ja andestavad, kui nad sihile ei jõua.

Taani tuntud pereterapeudi Jesper Juuli käe all õppinud Petra Krantz Lindgren on rootsi käitumispsühholoog, kes igapäevatööna koolitab ja nõustab lapsevanemaid, õpetades neile, kuidas luua oma lastega vastastikku austavat suhet. «Hoolides lapse enesehinnangust» (Pegasus, 2015) on tema esimene raamat, millest Rootsis on saanud tõeline bestseller.

Teksti autor naine.postimees.ee toimetaja Dagmar Lamp (23 november, 2015). Kättesaadav http://naine24.postimees.ee/v2/3409089/emme-mul-on-raske-ennast-armastada-kui-sa-mu-kallal-naeaegutad