Kliiniline psühholoog Kristi Akkermann¹ annab oma doktoritöös esmakordselt aimu söömishäirete leviku kohta Eestis. Karmis statistikas selgub, et 7,7 protsendil naistest ja 1 protsendil meestest esineb söömishäireid. 54% teismelistest tüdrukutest aga püüavad oma kehakaalu alandada kas dieedi pidamise, igapäevaste toidukoguste vähendamise, kehalise aktiivsuse suurendamise, toidukordade arvu vähendamise või nälgimise abil. Kirjutab Marin Reinik, kellel on BA psühholoogias.

Söömishäireid on esinenud juba sajandeid, eriti tugevalt aga hakkasid söömishäired ilmnema 1960ndatel aastatel, mil lääneriikides levis haiglaselt kõhn iluideaal.

Söömishäire nähtavaim tunnus on pikaajaline ebanormaalne söömiskäitumine, mida iseloomustab psüühilise, füüsilise ja sotsiaalse tegevusvõime tõsine häirumine. Söömishäire võib ulatuda äärmuslikust nälgimisest ohjeldamatu ülesöömiseni. Tuntumad söömishäired on anorexia nervosa, bulimia nervosa ja liigsöömishäire.

Statistika ütleb, et Euroopa Liidus vaevleb söömishäirete käes 1,2 miljonit inimest. Suurim riskirühm on 12–18-aastased tüdrukud.

Normaalne versus häiritud söömiskäitumine

Normaalse ja häiritud söömise eristamine ei ole alati lihtne. Kõik inimesed söövad vahel liiga palju, samuti pole nad mingil määral oma välimusega alati rahul. Mõned korrad patustamist firmapeol või eestlasele omane pühadeaegne ülesöömine ei ole siiski veel söömishäire. Hetkeline rahulolematus oma välimusega, ühekordne kõhnumisüritus preparaatide, paastu või soolte tühjendamise abil või korduv püüd kaalu imenippide abil kontrolli alla saada ei tähenda samuti veel söömishäiret.

Häirest saame rääkida siis, kui see hakkab kas enda või lähedaste silmis selgelt kahjustama füüsilist tervist ning takistama toimetulekut argieluga – töötamist, inimsuhteid, õppimist. Söömishäire puhul saab söömisest või mittesöömisest elu sisu.

Anoreksia – kehakaalu alandamine alla tervisliku piiri

Anoreksiale on omane tahtlik ja teadlik kaalu langetamine sellisel määral, et inimene muutub selle tagajärjel tõsiselt alakaaluliseks (kehamassiindeks naistel 17,5 kg/m² ja väiksem ning meestel alla 19 kg/m² või kehakaalu hoitakse vähemalt 15% allpool eeldatavat). Kardetakse tüsenemist ja nähakse end paksuna, kuid tegelikult ollakse tugevas alakaalus. Naistel lakkab kehakaalu märgatava langetamise algstaadiumis menstruatsioon. Meestel võib kaduda potents ja huvi seksi vastu.

Näljutamise põhjus on tavaliselt püüd lahendada mingeid aktuaalseid probleeme ja samal ajal parandada enesehinnangut. Kui teistele dieeditajatele piisab hea enesetunde saamiseks juba väikesest kaalulangusest, siis anoreksiasse haigestunu ei rahuldu sellest ning jätkab näljutamise nõiaringi. Anoreksia on ohtlik psüühikahäire, mis raskematel juhtudel vajab haiglaravi.

¹ Akkermann, K. (2010). Serotonin-related biomarkers and symptoms of eating disorders. (Doktoritöö, Tartu Ülikool) Tartu Ülikooli Kirjastus

***

Kui mõtted keerlevad kogu aeg söömise ümber: buliimia

Buliimiat iseloomustavad korduvad liigsöömishood, mille ajal inimene sööb lühikese ajaga suurema määra toitu kui terve inimene isegi üle süües.

Buliimiat põdev inimene arvab, et söömine teeb ta igal juhul paksuks ja peab vajalikuks seega toit välja oksendada, kasutada diureetikume või lahtisteid või meeleheitlikult liikuda. Kuigi enamasti on ta normaalkaalus, tunneb ta vaatamata sellele oma keha suhtes vastumeelsust ja püüab jätkuvalt saleneda või tüsenemist takistada. Tema enesehinnang on otseselt seotud kehakaalu ja -kujuga.

Ülesöömisega üritab selline inimene toime tulla ebameeldivate emotsioonidega. Liigsöömine võib pakkuda kergendust pärast rasket dieeti ja võimalust nautida “keelatud“ (kõrge energiasisaldusega) toite. Oksendamisest aga, mis hõlbustab “rasket” enesetunnet ning vähendab imenduva toidu kogust, võib saada ärevusest vabanemise vahend.

Liigsöömishäire

Korduvaid kontrollimatuid söömishoogusid, nagu kiire söömine, suured kogused ka näljatunde puudumisel, söömine iivelduse tekkimiseni, peetakse liigsöömishäireks. Et vältida piinlikkustunnet oma söömiskäitumise pärast, eelistab liigsöömishäirega kimpus olija süüa üksinda. Pärast ülesöömist tunneb ta sageli süüd ja ärevust. Liigsöömine viib tihti ülekaalulisusele, sest erinevalt anoreksia- ja buliimiahaigest ei kasuta liigsööja kaalu säilitamiseks mingeid erilisi võtteid. Häire võib tekkida emotsionaalselt raskete sündmuste järel, mil hakatakse toidust lohutust otsima.

Kuidas söömishäirest vabaneda?

Vastab Anu Järv, psühhiaatria vanemarst-õppejõud,
TÜ Kliinikumi Psühhiaatriakliinik

Söömishäirest vabanemise meetodeid on mitmeid. Olen peamiselt tegelenud raskemate juhtumitega, mis on vajanud haigla- või ambulatoorset ravi. Tavaliselt läheb anoreksia üle buliimiaks ja siis hakatakse abi otsima. Kindlasti on olukordi, kus häirest saadakse üle ka perekonna ja sõprade abiga, aga nende sagedusest puudub mul ülevaade.

Söömishäirest paranemine on kergem neil, kel on haigus kestnud lühemat aega, kaalu muutused ei ole väga suured, kel ei kaasne psüühilised häired ning kelle perekond on arusaav ja toetav. Paranemise võtmeküsimuseks on haiguse teadvustamine ja motivatsioon.

Söömishäiresse haigestumise risk on suurem neil, kel on madal enesehinnang, kes väärtustab ennast välimuse kaudu või on ülikontrolliv, samuti kel on varem peres esinenud söömishäireid. Häire väljaarenemisele aitavad kaasa perfektsionism, kõrged nõudmised perekonnas, vähene avatus, konfliktide vältimine, negatiivsed emotsioonid, impulsikontrolli raskused.

Häire vallandab sageli mõne olulise isiku märkus kehakuju või -kaalu kohta. Lisaks sotsiaalne surve: saledus tähendab ilu ja edukust. Häirete ennetamiseks on kasulik lastele juba varases nooruses õpetada normaalset söömist, leida nende jaoks aega ja kuulata nende muresid. Eelpool mainitud riskifaktorite ennetamisega saaks raskeid söömishäireid ära hoida.

***

Seljatades anoreksia

Liisbeth (27) meenutab üle kümne aasta tagust seika, millest sai alguse tema teekond söömishäirete maailma. „Mäletan hästi neid musti läikivate niitidega pükse, mida ihaldasin endale aastavahetuse peoks. Käisime ema ja isaga poes neid proovimas, kuid vanemad arvasid, et need ei sobi mulle ja näevad mu jalas inetud välja. Nutsin terve tee bussis linnast koju. Paar päeva hiljem otsustasin, et ma ei taha enam kunagi kuulda, et mõni riideese mulle ei sobi, seega otsustasin iga hinna eest saada kõhnaks ja ilusaks. Olin siis viieteistkümneaastane,“ räägib naine.

Kuigi sportlik ja aktiivne Liisbeth oli lõpetanud tõsisemalt iluvõimlemisega tegelemise, käis ta endiselt tantsutrennis ning hakkas lisaks sellele ka kodus hoolsasti treenima, et kaal kiiremini langeks. Lisandus igapäevane kaalumine, mis tähendas seda, et kui tüdruk oli kas või mõne grammi juurde võtnud, ei söönud ta terve päeva midagi. Algul püüdis Liisbeth süüa võimalikult tervislikult, enamasti puuvilju, juurvilju ja jogurtit. Hiljem jättis ta menüüst välja juba liha, siis leiva… „Vahel jõin ainult tomatimahla või sõin vaid kaks õuna päevas. Alatoitumise tõttu väsisin kergesti ja tahtsin rohkem magada, olin ilmselt ka depressioonis. Kuid oma „edusammude“ üle olin siiski õnnelik – vaatasin end peeglist ja kõik proovitud riided sobisid valatult selga. Olin nii uhke ja õnnelik oma kõhna keha üle, tahtsin veel ja veel alla võtta,“ meenutab ta tookordseid emotsioone.

Füsioloogilised muutused andsid endast kiiresti märku. Pidev nõrkus, minestamine, külmatunne, peavalud, sinised silmaalused ning halvenev nägemine said neiule igapäevasteks kaaslasteks. Korduvad kuseteede põletikud ning liikuvad neerud põhjustasid omakorda meeletuid seljavalusid. Meeleolu muutused olid samuti märgatavad. „Vaheldusid depressioon ja õnnetunne. Vaatasin end igast peeglist ning mõtlesin kogu aeg söömisest, õigemini mittesöömisest. Valetama pidin kogu aeg, aga samas olin jälle kõhnuse üle õnnelik. Olin ummikseisus – tahtsin terveks saada, aga ei tahtnud kaalus juurde võtta. See tähendanuks, et kõik mu suur „töö“ iseendaga – distsipliin ja kontroll – oleks jälle kadunud,“ iseloomustab Liisbeth oma toonast tundeelu.

Kodus kandis tüdruk lohvakamaid riideid ning valetas, et on juba söönud, seetõttu ei saanud lähedased esialgu olukorra tõsidusest aru. Kui kaal endiselt langes ning nutuhood sagenesid, hakkasid ema ning õde tüdruku murele rohkem tähelepanu osutama. „Mäletan, kuidas õde tuli mu juurde ja küsis, miks ma nutan. Ütlesin talle lõpuks, et mul on abi vaja, sest ma ei saa süüa, seepeale viisid ema ja õde mind haiglasse,“ meenutab Liisbeth. Lastearst suunas ta psühholoogi juurde, hiljem hakkas neiu käima psühhiaatri vastuvõtul ning võtma antidepressante. „Isa ei saanud algul aru, milleks seda kõike vaja oli, ta ei tahtnud mulle rohtude jaoks raha anda, sest sel ajal olid antidepressandid väga kallid ja haigekassa toetus olematu,“ tunnistab naine. Hiljem, kui isa nägi, et ravimid Liisbethi aitasid, muutus ka tema suhtumine toetavaks. „Ravimitel oli kindlasti minu puhul oluline mõju, sest aju biokeemia oli mul ilmselt segamini ja ravimid aitasid selle korda saada. Ka spetsialistiga oma tunnetest rääkimine oli suureks abiks. Perekonna toetus aitas mul söömist uuesti alustada,“ võtab ta paranemisprotsessi lühidalt kokku.

Kuigi ravi alguses esines ka tagasilangusi, suutis kõige kriitilisemal hetkel 43 kg kaalunud tüdruk raskest haigusest edukalt välja tulla. See võttis aega 4-5 aastat, pärast kaheaastast regulaarset psühhiaatri külastust ning antidepressandikuuri tuli pööre ja algas oluline paranemine. “Tänaseks olen normaalkaalu taastanud ning mitmeid kordi endalt ja oma kehalt andeks palunud, et temaga nii halvasti ümber käisin. Olen väga tänulik, et mu tervisele sellest ajast suuri püsivaid kahjustusi pole jäänud,“ rõõmustab naine.

Liisbeth usub, et ta on anoreksia seljatanud, kuigi teistsugune suhtumine toitu ja söömisse jäi väga pikaks ajaks. „Mäletan, et käisin toidupoes ringi ja mul ei olnud mitte millegi järele isu. Nüüd vahel mõtlen, et tahaks jäätist või šokolaadi ka. Minu reegel on see, et üritan süüa kolm korda päevas ja kui ei jõua, siis vähemalt üks soe toidukord päevas,“ kirjeldab ta oma uut söömiskäitumist.

Liisbethi sõnul pole halba ilma heata. Söömishäirega võideldes õppis ta ennast armastama, hindama ja väärtustama just sellisena, nagu ta on loodud. Ta mõistis, et liigne sihikindlus võib valesti kasutades teha palju kahju. „Sain aru, et sõbrad ja pere hoolivad tegelikult rohkem, kui arvasin. Tahtsin tihti olla tugev ja ise hakkama saada, aga ka abi küsida on suur oskus. Kõikide asjadega siin elus ei peagi ise hakkama saama,“ teab naine omast kogemusest rääkida.

Saatusekaaslastel soovitab Liisbeth eelkõige iseendaga sõbraks saada ja ennast armastada sellisena, nagu oled. „Kui juba kontrollid oma söömist ja mõtled kogu aeg sellest, mida või kui palju sa sõid või ei söönud – siis see võib olla esimene märk, et tekkimas on söömishäire. Räägi oma pere või sõpradega, mine arsti või psühholoogi juurde ja ütle, et vajad abi,“ julgustab naine. Kaal on naise sõnul kõigest number, millele ei tohiks liigset tähelepanu pöörata. Kui süüa tervislikult ja liikuda piisavalt, siis toimivad nii hing kui ka keha harmooniliselt.

(Liisbethi mõtteid vahendas Marin Reinik)

***

Toitumisteraapia tähtsusest söömishäirete ravis

Toitumisterapeut Seija Kohvakka, Mikkeli tervisekeskus, Soome

Söömishäirega patsientide ravi nõuab mitme professionaali – arsti, psühholoogi ja toitumisterapeudi – koostööd. Toitumist planeerib terapeut koostöös patsiendiga, selleks aga on vajalik inimese motiveeritus. See on kiireim tee paranemiseni. Anoreksia puhul ei ole patsiendid sageli paranemisele motiveeritud, sest kehataju on häiritud ja patsient ei mõista häire tõsidust. Sel juhul võib füsioterapeut filmida liikumisharjutusi tegevat patsienti ning hiljem näidata inimesele videot. Kui patsient adub, kui ohtlikult kõhn ta tegelikult on, saab alata paranemine.

Buliimia ravis on oluline regulaarne toitumisrütm. Et keha füsioloogiline pool korda saada, tuleks süüa iga kolme-nelja tunni tagant, viis korda päevas. Selle abil tagatakse piisav energiavarustus, välditakse ülesöömist ning aidatakse kaasa ainevahetuse normaliseerumisele. Õpetatakse sööma mitmekülgselt, keelatud toite ei ole. Vajadusel võib kasutada toitumispäevikut. Toitumisteraapia eesmärk on jõuda selleni, et söömine on füsioloogiliste vajaduste rahuldamine, mitte ärevuse maandamine.

Anoreksia ravis annab toitumisterapeut infot tervisliku ja mitmekülgse toitumise kohta, abiks võivad olla illustreeritud taldrikureegel, toiduretseptid, konspekt, kus on täpselt kirjas toidu kogused. Räägitakse ka alatoitumise mõjudest ning sellest, milliseid emotsionaalseid, kognitiivseid ja füüsilisi muutusi nälgimine kaasa toob ning kuidas nälgimist lõpetada. Olulisel kohal on ka toiduga seotud vääruskumuste ning kartuste teadvustamine ja ümberlükkamine. Toitumisteraapia peamine eesmärk on lõpetada kehakaalu langetamine ja normaliseerida söömine. Kui kaalu ei saada kolme kuuga seisma või patsiendi olukord on eluohtlik, siis jätkub anoreksia ravi haiglas.

10–30% liigsöömishäirega patsiente on ülekaalulised ning kasutavad mitmesuguseid kiirkõhnumisvõtteid. Et ravi saaks alustada, on vaja lõpetada selline kaalu langetamine ja harjutada plaani järgi söömist. Oluline on korrapärane toitumisrütm. Kui söömine on saadud kontrolli alla, alles siis võib hakata kaalu langetama. Nende patsientide puhul võib rakendada toitumispäeviku pidamist, et inimene õpiks nägema ja endale tunnistama, mida ja millistes kogustes ta sööb.

(Intervjueeris ja kirja pani Marin Reinik)

Tekst ilmunud ajakirjas Director (1 juuni, 2011). Kättesaadav http://www.director.ee/soomishaired/