Professor Maurizio Andolfi on itaalia lastepsühhiaater, kelle koolitustel kuuleb psühhiaatri kohta üsna ebatraditsioonilisi soovitusi. Näiteks seda, et lastele ei peaks andma antidepressante ning lapse probleemide lahendamiseks peaks kokku kutsuma erinevate põlvkondade esindajad. Viimast nimetatakse multigeneratsiooniliseks süsteemseks lähenemiseks.

ERR Novaator usutles möödunud nädalal Eestis viibinud lastepsühhiaatrit Maurizio Andolfit.

Te soovitate laste vaimse tervise probleemide puhul erinevaid põlvkondi kaasavat teraapiat. Milliseid probleeme on võimalik taolise teraapiaga lahendada?

Peaaegu kõiki probleeme on võimalik selle meetodiga lahendada. Näiteks kui lapsel esineb psühhosomaatilised probleemid, vägivaldne käitumine, sõltuvus- või toitumishäired. Minu põhimõte on, et perekond suudab pakkuda suurepärast teraapiat pere sees.

Perekonna all ei pea ma silmas ainult vanemaid, vaid n-ö laiendatult hõimlasi, vanavanemaid, onusid-tädisid.

Aga need lähikondlased ei ole enamasti psühholoogilise või psühhiaatrilise väljaõppega. Kuidas oskavad nemad psühholoogiliste probleemide puhul abiks olla?

Sageli laste probleeme vaadates on märgatavad peresisesed ebakõlad, suhete mittetoimivus. Ema ja isa võivad olla kurnatud, mõnel pereliikmel esineda vaimse tervise probleeme, keegi võib olla vägivaldne. Kui kasutada taoliste probleemide lahendamiseks pereringi, on sel tervendav toime.

Näiteks eile kohtusin perekonnaga, kus lastel esines toitumishäire ning raskused õppimises. Samas vaadates neid vanemaid, oli näha, et probleem algas just neist, nad olid väga kurnatud. Sellise perekonna puhul töötab multigeneratsiooniline teraapia väga hästi.

Kuidas on aga tänapäevaste peremudelitega, kus lapsed kasvavad sageli üksikvanemaga või hoopis kärgperedes, kus vanemal on uus kaaslane ning preringi moodustavad mitme perekonna lapsed ja vanemad?

Sageli on isa see, kes loob uue perekonna ning on nõnda korraga seotud mitme perekonnaga. Sellisel juhul tuleb keskenduda sellele ühendavale lülile, kelleks antud olukorras on isa. Tema ümber peaks koonduma lähikondsete ring. Kui isa ei sobi selleks täiskasvanuks, kes on teraapias keskne, siis tuleks vaadata järgmine lapsele lähim täiskasvanu, kes neid perekondi ühendab.

Ühe vanemaga perede puhul, kus tavaliselt üksikvanemaks ema, on aga oluline pöörata tähelepanu vanemale ehk täiskasvanule. Oluline on, et laps ja ema ei jääks kogu probleemi lahendamise juures kahekesi, sest tihti on ema samuti väsinud ja pinges. Nendes olukordades on esmaselt oluline toetada ema, kes suudaks enda probleemid lahendada ning toetada last.

Aga ka üksikvanemaga perekondadel on ümber lähedased – perekonnatuttavad või hõimlased. Nemad võivad samamoodi toimida perekonnana lapse probleemide lahendamisel.

Räägime veidi teie teraapiamudelist erinevate kultuuride kontekstis. Pidades silmas praegust pagulaskriisi, on vist paslik küsida, mis võib meid teraapia mõttes ees oodata nende lastega, kes on läbi elanud migratsiooniga kaasneva trauma, kelle pered ja sugulased on jäänud maha?

Ma alustan natuke kaugemalt. Ma olen küll pärit Roomast, kuid elan praegu Austraalias ning olen pikka aega elanud New Yorgis. Meil [Austraalias – toim.] on tohutu palju emigreerunuid.

Nende teraapia puhul võtame alati arvesse inimese tausta, millised on koduriigi tavad ja kultuur. Alati püüame leida viise, kuidas aidata emigreerunutel hoida kontakti oma perega kodumaal. Tänapäeval on nende sidemete hoidmine lihtsam tänu digitaalsetele suhtlusvahenditele.

Samuti vaatame, et emigreerunutel säiliks kontakt oma kohalike rahvuskaaslastega. Kuna nad tulevad samast kohast, on neil lihtsam üksteise kultuuri mõista ja tuge otsida. See omakorda aitab neil aga üheskoos mõista kohalikku kultuuri ja sellesse sisse elada.

Te kirjutasite hiljuti raamatu „Perekond on parim ravim“, mille üks mõte on, et lastele ei peaks andma psühholoogiliste probleemide korral medikamente. Kas te selgitaksite seda pisut lähemalt?

Jah, minu hinnangul ongi lapse vaimsete probleemide korral enamasti kõige parem ravi see, kui lapsele pakutakse teraapiat pereringis ega määrata talle kohe medikamentoosset ravi, näiteks antidepressante.

Paraku kirjutatakse lastele üha kergekäelisemalt välja antidepressante ega mõelda probleemi tegelikule lahendusele, mis sageli peitub just perekonnas. Lapsevanemad aga arvavadki, et lapse psühholoogiliste probleemide korral saab parimat abi psühhiaatrilt või ravimilt. See on aga omamoodi vastutuse ja lahenduse ootuse panemine kolmandale osapoolele.

Artikkel ilmunud Perekool.ee (9 detsember, 2015). Kättesaadav http://www.perekool.ee/artiklid/professor-laste-vaimseid-haireid-peaks-ravima-mitme-polvkonnaga-pereringis-mitte-antidepressantidega/