Lapsed käituvad aegajalt viisil, mis suurtele ei sobi. Psühholoog Thomas Gordon ütleb, et käsutamisest ja pragamisest pole käitumise muutmisel kasu. Kuidas rääkida lapsega, kelle käitumine valmistab vanemale muret?
Kas tegu on lapse või vanema probleemiga? Nende eristamine on tähtis, sest kummagi lahendamiseks on täiesti oma viis.

Gordoni perekooli koolitaja Anti Einpaul soovitab probleemses olukorras endalt küsida: kellel on probleem? “Selguse huvides on hea võtta appi nn käitumise aken – kujutletav filter, mille läbi näeme toimuvat neutraalse sündmusena, millest on kõrvale jäetud meie suhtumised, emotsioonid ja hinnangud. Siis on lihtne liigitada, kas see, mida näeme, on meile vastuvõetav või mitte.” Meie suutlikkus toimuvat aktsepteerida pole alati ühesugune.

“On palju asjaolusid, mis võivad sallivuse piiri nihutada,” kirjeldab Anti. “Näiteks vanema enesetunne, lapse isiksus ja keskkond. Mis on sallitav laisal laupäevaõhtul kodus, ei pruugi kiirel hommikul lapsevanemale üldse sobida.”

Kui pilt, mida me käitumise aknast näeme, on meile aktsepteeritav, asub see nn sallitavate käitumiste ruudus. Siit edasi on kaks varianti: kas probleemi pole ja kõik ongi parajasti väga hästi või on lapsel mure. Kui me aga tunneme ärritust, pahameelt või kurbust, asetseb toimuv akna teises, nn mittesallitavate käitumiste ruudus, ja probleem on ilmselgelt meil. Ja kui on probleem, peab sellega midagi ette võtma.

Vanemlik võim pole lahendus

Mida inimesed sageli teevad, kui laps käitub nende meelest sobimatult?

– Ütlevad, mida laps peab tegema või tundma, õpetavad, pakuvad lahendusi, keelavad, käsutavad, ähvardavad, kiidavad või rahustavad. Näiteks: “Ära nuta!” või “Kui sa kohe magama ei lähe, saan ma kurjaks!”

– Ütlevad, mida lapsest arvavad: annavad hinnanguid, sildistavad, süüdistavad, analüüsivad või loevad moraali. Näiteks: “Ole nüüd normaalne!” või “Mina sinu vanuselt küll nii ei teinud.”

– Väljendavad ebamääraselt rahulolematust, on sarkastilised või vahetavad teemat, poetavad mõne vanasõna või stampväljendi. Näiteks: “Poisid ei nuta.” või “Kus nüüd tuli tarkpea välja.”

Kõik need justkui tavalised laused on aga omamoodi suhtlemistõkked. Neid kasutades me:- kahjustame omavahelist suhet ja lapse edasist koostöövalmidust;- anname lapsele märku, et tema tunded pole tähtsad;- vähendame ta enesehinnangut;- tekitame sageli vastupanu;- ei õpeta last endast ise aru saama ega ennast selgelt väljendama. Võtkem levinud olukord –lapsel on tuba koristamata. Paljudel vanematel on sel puhul kombeks kasutada kui-siis-lauseehitust: “Kui sa ei korista seda segadust kohe ära, siis ei anna ma sulle taskuraha / ei luba sul arvutis mängida vmt.” Mõni tundlikum-teadlikum laps ütleb kohe, et see on ähvardamine ja ähvardada pole ilus. Nii kaotab vanem killukese oma mõjujõust. Lisaks on laps pahane ega ürita välja mõelda, kuidas edaspidi iseoma toa korrashoidmise eest vastutada.

Kolmeosalised minasõnumid

Kuidas siis ikkagi saavutada seda, et laps muudaks oma käitumist, ent samal ajal säiliks tema positiivne enesehinnang ja hea suhe vanemaga? Gordoni põhimõte on lihtne: me ei hinda last ega tema käitumist, vaid räägime iseendast, kasutades mina-sõnumeid. Parimal mina-sõnumil on kolm osa:

1. osa: käitumise või olukorra kirjeldus. See olgu sõnastatud hästi neutraalselt, ilma hinnanguta, nii ei teki kuulajas kohe soovi vastu vaielda. Näiteks: “Su toas on riided põrandal ja laua peal on asjad korda seadmata.”

2. osa: tegevuse mõju ütlejale: “Ma tahan, et meil oleks kodu korras, aga see olukord häirib mind…”

3. osa: tunne, mida ütleja toimuva tagajärjel tunneb: “…ja ma olen sellepärast ärritunud.” See peab olema öeldud ehedalt, kunstlikku lauset laps vaevalt et usub. Ka ei jää ta uskuma, kui vanem ütleb: “Ma tahan, et meil oleks kodus kõik korras,” aga ta enda kirjutuslaual valitseb segadus. Sel juhul tasuks läheneda teisiti. Kui lapse toas vedelevad näiteks riided põrandal, võiks ema-isa väljendada muret, et kuna laps pole järgmisel päeval vajaminevaid asju pessu pannud, peab vanem hakkama neid viimasel minutil asendama. Nii annab ta mõista, et selline olukord on talle vastuvõetamatu. Kui vanem end selgelt väljendab ja laps saab aru, et teema on talle tähtis, siis kergematel juhtudel piisab probleemi lahendamiseks ühest minasõnumist.

Gordon pakub vanemale välja skeemi enesekehtestamisest koos käiguvahetusega: minasõnum vaheldumisi aktiivse kuulamisega.

“Vanema ülesanne on lapsele mõista anda, et talle on ka lapse vajadus tähtis,” selgitab Anti. “Näiteks kui lapsel on mäng pooleli, pole mõtet eeldada, et ta lõpetaks mängu silmapilkselt. Selle asemel on mõistlik pärast mina-sõnumit olla valmis kuulama, mis lapsel parajasti käsil. Kui vanem lapse vajaduste vastu huvi ei tunne, pole ka põhjust loota, et last huvitaksid tema vajadused.”

Hoolimine on kõige alus

Tasub selgelt teada anda, millised on vanema tunded, kuid seejärel hoolega lapse vastuargumente kuulata ja neist hoolida.

“On väga põnev jälgida, kuidas inimene, kes tunneb, et temast hoolitakse, hakkab ka teisest hoolima,” ütleb Anti. Ehk siis – ka olukorras, kus laps kinnitab, et tal on väga vaja mäng lõpetada, kuigi tema arvutiaeg on täis, tasub suhtuda hoolivalt ja hetke tingimusi arvestades.

Gordoni perekoolis õpitakse ,et säärast protseduuri –1) annad lapsele mina-sõnumi,2) kuulad teda ja peegeldad kuuldut tagasi; 1) kordad oma sõnumit, 2) kuulad last ja väljendad oma arusaamist; 1)annad mina-sõnumi jne – võib vajadusel korrata 6–7 korda. On tõenäoline, et selle ajaga tekib lapsel, kes tunneb, et vanem mõistab teda, valmisolek olla paindlik.- Käitumise kirjeldus peaks olema võimalikult hinnanguvaba. Ära kasuta lauses nn tundlikke sõnu: juba, jama, ikka veel, kunagi, kui jne.- Pane tähele, millist emotsiooni lapse käitumine sinus tekitab ning kuidas sinu tegemisi mõjutab.

– Kui oled oma peas esimesed kolmeosalised mina-sõnumid kokku saanud, võid need lausa kirja panna ja harjutada.- Kui kõiki kolme osa ritta seada tundub liiga keeruline, saad hakkama ka kahe või isegi ühe osaga: nimeta siis kas ainult käitumist (“Sa oled viiendat tundi arvutis”), käitumist ja mõju (“Kui kõik korraga räägivad, ei saa ma millestki aru”)või käitumist ning tunnet (“Kui sa ei tulnud kella kaheksaks koju ega helistanud, muutusin ma väga murelikuks”).

Teksti autor Krista Kivisalu (24 jaanuar, 2016). Kättesaadav http://eestielu.delfi.ee/harjumaa/elu/kuidas-raakida-lapsega-kelle-kaitumine-valmistab-muret?id=73423835