Üldlevinud definitsiooni järgi on stress kestvate või korduvate ärritajate toimel tekkiv pingeseisund, mis väljendub raskustes kohaneda ümbritseva keskkonnaga. Stress tekib siis, kui inimene peab lahendama üle jõu käivaid ülesandeid ning teeb korduvalt ebaõnnestunud pingutusi raskuste ületamiseks olukorras, kust tal napib selleks ressurssi.

Ehkki stressil on ka oma head küljed, mõeldakse sellest rääkides enamasti töö- ja eluvõimet halvavat negatiivset seisundit. Stressil on üle saja sümptomi, kuid see ei ole haigus, mida saaks tabletiga ravida.

Stress on alalhoiurefleks, mis varustab keha suure hulga energiaga. See on inimese reageering ümbritseva keskkonna mõjutustele. Parasjagu stressi on hea ja vajalik, sest paneb meid tegutsema, annab justkui tiivad. Ülemäära suur ja kaua kestev pinge hakkab aga peagi elu pärssima.

Oma olemuselt on stress bioloogiline muutus, mille toovad kaasa tugevad emotsioonid, nagu armastus, vaimustus, õnnetunne, joovastus, aga ka pettumus, viha, hirm, kadedus, mure, endas kahtlemine.

Terviseprobleem nr 2

Elu ilma stressita oleks igav. Näiteks tekitavad positiivset stressi uue kodu loomine, ametikõrgendus tööl või mõne ülesande edukas täitmine, samuti õnnestunud treening või päikeseloojangu imetlemine. Mõõdukas stres­s on ka igasuguse töötegemise eelduseks, sest see loob motivatsiooni.

Pidevas stressiseisundis inimene on seevastu kergesti ärrituv ja murelik, ta ei saa korralikult magada, sest pea on mõtteid täis. Ta kahtleb oma võimetes, ei suuda toime tulla ka kõige lihtsamate ülesannetega. Sellise olukorra jätkudes võib inimene langeda depressiooni, mis on juba üsna tõsine haigus.

Tänapäeva Eesti ühiskond muutub ja areneb kiiresti, samuti muutub majandusruum. Tööstressi Eestis kõige enam uurinud Tallinna Tehnikaülikooli tööstuspsühholoogia professori Mare Teichmanni sõnul on suurim pingete tekitaja pidevalt muutuv töökeskkond.

Muutunud on nii töö iseloom kui ka aeg ja koht selle tegemiseks, kasvanud infotulv. Tulnud on mobiilsed töökohad ja paindlik tööaeg, mis ühelt poolt küll lihtsustavad töötegemist ja annavad inimestele suurema vabaduse, teisalt aga esitavad suuremaid nõudmisi psüühikale. Töötajailt nõutakse pidevat enesetäiendamist, kaasaminekut uute tehnoloogiate ja töövahenditega.

Tööstress on luu- ja lihaskonnahaiguste järel tööga seotud terviseprobleemide seas teisel kohal. Uuringud näitavad, et kuni 60 protsenti kaotatud tööpäevadest on põhjustatud psühhosotsiaalsetest ohuteguritest.

Sotsiaalministeeriumi tellitud uuringu järgi kannatas 2002. aastal Eestis stressi all 38 protsenti elanikest, mis on kümme protsenti enam kui Euroopas keskmiselt. Aastas sureb meil üle tuhande inimese südame-veresoonkonna haigustesse, mille üheks olulisemaks põhjustajaks on stress. Tööstress on sageli ka ennetähtaegse pensionile jäämise põhjus.

Euroopas tehtud uuringud näitavad, et tööstressi ja muude psühhosotsiaalsete probleemide all kannatavad inimesed puuduvad märkimisväärselt palju töölt. Sageli tulevad sellised töötajad küll tööle, kuid ei suuda seal võimetekohaselt tööd teha, neil puudub vajalik töömotivatsioon. Seda nähtust nimetatakse presentismiks ehk kohalolekuks. Ohu märk on, et umbes pooled töötajaist peavad töökohal tekkivat stressi täiesti tavaliseks nähtuseks.

Esmaabina soovitab Teichmann tegelda tööstressi ilmingutega. Selleks sobib igasugune lõõgastumine, hobidega tegelemine, sport, suhtlemine meeldivate inimestega, muusika kuulamine, looduse nautimine, «kultuurivitamiinide neelamine» ja palju muud. Tööstressiga toimetulek tähendab tegelemist konkreetsete stressorite ja probleemidega. Kolmandaks tuleb õppida juhtima oma emotsioone ja kui ka see ei aita, jääb üle põgeneda ehk vahetada töökohta.

Organisatsiooni tasandil saab sobitada kas töötajat tööga või siis tööd selle tegijaga. Esimene tähendab nii töötajate valikut kui ka nende juhendamist ja koolitust. Teisel juhul tuleb muuta tööülesandeid, tööaega, töövahendeid, töötingimusi, nii et need vastaksid paremini töötaja füüsilistele ja psühholoogilistele omadustele.

Teichmanni sõnul on Eestis viimasel ajal muutumas üheks tõsiseks probleemiks bürokraatia kasv nii era- kui ka riigisektoris, ja see kahandab töö tootlikkust. Ta soovitas uurida, mis on Eestis need psühhosotsiaalsed ohutegurid, mis efektiivsust vähendavad.

Teichmanni sõnul on oluline teha vahet psühholoogilistel ja psühhosotsiaalsetel ohuteguritel. Psühholoogilised ohutegurid on monotoonne või töötaja võimetele mittevastav töö, halb töökorraldus, pikaajaline töötamine üksinda ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul põhjustada muutusi töötaja psüühilises seisundis. Psühhosotsiaalsete ohutegurite hulgas on töö sisu, töö korraldamine ja juhtimine ning teised töökeskkonna ja organisatsiooniga seotud tegurid.

Iga töötaja oluline

Ametiühingute keskliidu esimees Peep Peterson tõdes, et põhiliseks töötajate töölt kõrvale jäämise põhjuseks ei ole mingi füüsiline puue, vaid just nende vaimne tervis. Teisena tõi ta esile peresisesed pinged, mis tööle üle kanduvad. Töö­stress on tema sõnul üks olulisemaid põhjusi, miks nii palju inimesi meil töövõimetuspensioni saab ja enne õiget aega tööturult lahkub.

Petersoni hinnangul on töökeskkonnale ja sellega seotud stressoritele seni Eestis väga vähe tähelepanu pööratud. Ta kutsus ettevõtteid üles nüüd sellega tõsiselt tegelema asuma, sest olukorras, kus töökäsi jääb järjest vähemaks, tuleb iga töötajat hoida.

Loo tegemisel on osaliselt kasutatud üleeuroopalise teavituskampaania «Tervislikud töökohad – vähem stressi» materjale.

Teksti autor toimetaja Sirje Niitra (4 mai, 2014). Kättesaadav http://tervis.postimees.ee/2782444/stress-rikub-tervist