Juhtimisprofessor Matthias Spörrle usub, et tööotsijate CV-dest oleks täiesti mõistlik kõrvaldada nimi, sugu ja vanus.

Inimaju hakkab otsuste langetajana elutempo tohutu kiirenemise tõttu ajale jalgu jääma. Kui hästi sobivad vanad mudelid tänapäeval kollektiivide loomiseks?

Inimaju on arenenud selleks, et langetada väga efektiivseid sotsiaalseid hinnanguid. Aju on suuteline jõudma tulemuseni „sees-väljas” – kas see inimene kuulub minu inimeste sekka, jah või ei – ülimalt lühikese ajaga. Mingi piirini on see efektiivne. Aga kas niimoodi saadud tulemus on õige? On ta objektiivne? Pigem mitte.

Petta võib osata ju hea inimestetundja, aga ka see, kes kirjutab suurepärase CV. Miks peaks mingi muu lähenemine olema objektiivsem?
Kas me suudame mõlemal juhul midagi võltsida? Jah. Aga kumb on lihtsam: tekitada head muljet või mõelda välja hea CV? Küllap esimene. Vähemalt minu jaoks poleks diplomi või mõne firmajuhi soovituskirja võltsimine lihtne. Kindlasti on suurem oht, et meid mõjutab keegi, kes on hea jutuvestja, veenev ja meeldiv, aga kelles pole midagi.

Parlamendivalimistel peab enamus valima vähemust. Sealgi jäävad võimekad sageli välja, sest teised esitlevad end palju paremini. Ehk pole aju ka parlamentaarse demokraatia jaoks piisavalt arenenud?

See on tõsine probleem. Valimistel otsustatakse sageli aga eelistustest lähtuvalt: kandidaadi üks omadus sarnaneb minu omaga. Näiteks sotsiaalne taust või päritolupiirkond. Evolutsioonilisest või psühholoogilisest vaatenurgast on see õige lähenemine, aga see ei aita meil valida parimaid kandidaate.

Miks koosnevad ka kõige arenenumate riikide parlamendid pigem meestest?
Sotsiaalsete loomade puhul on juhi roll olnud alati seotud gruppidevaheliste, mitte grupisiseste konfliktide juhtimisega. Enamasti on neis konfliktides mingi hulk vaidlusi ja isegi füüsilist võitlust. Niisiis on mõttekas valida ja saata teise rühma esindajaga suhtlema keegi, kel on suur musklimass, sest minevikus kaasnes suhtlusega sageli ka vägivald.

Praegu näeme, et tehakse väga agressiivselt kampaaniaid juhtkondade mitmekesisemaks muutmiseks, eriti Põhjamaades.
Tõesti loodan, et inimesed hakkavad mõistma, et kunagised valikumehhanismid mõjutavad tugevalt viisi, kuidas me valime oma juhte, olgu siis poliitilisel tasandil või näiteks töö juures. Enam need mehhanismid ei kehti.

Üks väga hea uurimus näitas, et inimesed eelistavad meessoost juhte, kui küsimuse all on gruppidevahelised konfliktid. Grupi sees aga langeb eelistus naistele, sest neilt eeldatakse suuremaid verbaalseid, suhtlemis- ja vahendusoskusi.

Kas see tähendab, et meie aju ratsionaalne pool saab viimaks n-ö kõhutundest jagu?
Igapäevaste otsuste komplekssust arvestades võib öelda, et kõhutunne pole kuigi palju abiks. Ma küll ei ütleks, et eemaldage intuitsioon ja asendage see ratsionaalsusega. Meis toimivad mõlemad mehhanismid. Minu vastus oleks luua toimivad struktuurid, mis muudaksid kallutatult käitumise keerulisemaks.

Uuringud näitavad, et kui Eestis kandideerivad töökohale kaks inimest, kellest ühel on eesti ja teisel vene perekonnanimi, on vene nimega kandidaadi šansid umbes kolmandiku võrra väiksemad. Kas CV-dest tuleks siis kaotada isegi sellised andmed nagu inimese nimi ja sugu?
See oleks suurepärane samm. Pärast tuleb inimene küll intervjuule ja probleem ilmneb uuesti. Kuid vähemalt esimeses astmes ei mängiks enam rolli info, mis ei tohi otsust mõjutada.

See on hirmuäratavalt tehnokraatlik lähenemine. Võime ju niiviisi saada väga efektiivsed kolleegid, kellega me sellest hoolimata koos töötada ei taha. Kuidas seda vastuolu lahendada?
Inimese inimlik pool osaleb ka diskrimineerimises. Nagu ka teiste ärakasutamises või petmises, aga ka petturite äratundmises. Inimese loomuses on palju aspekte, mis tuleks moraalsest aspektist kõrvale jätta. Ka šimpansid diskrimineerivad.

Mis on ühiskonnas nii palju muutunud, et peaksime seni toimivad lahendused järsku kõrvale heitma?
Meie mõõtkava on nüüd totaalselt erinev. Võtame näiteks kasvõi keskkonnakaitse. Vanasti võis igasugu prügi metsa alla visata ja see ei mõjutanud kuidagi meist kaugemal olevaid gruppe, aga praegu mõjutab näiteks suure kompanii ühe juhi otsus miljoneid inimesi. Kui tema või näiteks poliitik kasutab samu iidseid reegleid – ma keskendun ainult enda suguharu vajadustele –, oleme silmitsi suure probleemiga.

Spörlle on Müncheni tehnikaülikooli strateegia ja organisatsiooni õppetooli professor. Tema teadustöö keskmes on perifeerse teabe, nagu hindaja hetkemeeleolu või hinnatava isiku välised omadused, süsteemne mõju juhtimis- ja tarbimisotsustele. Spörrle on kaitsnud emotsioonide uurimise valdkonnas doktorikraadi.

Teksti autor arvamustoimetuse juhataja Krister Paris (18 detsember, 2014). Tekst kättesaadav http://epl.delfi.ee/news/arvamus/saksa-juhtimisteadlane-ainult-oma-suguharule-motlemine-viib-rappa?id=70388343