Vaimse tervisega seotud tervisemured on noorte seas kõige tavalisemad kaebused. Kui mõni psüühikahäire võib tekkida ligi 40% inimestest elu jooksul, siis 75% nendest häiretest avaldub esmakordselt enne 25. eluaastat.

Erinevad ärevushäired ja depressioon on kõige tavalisemad psüühikaprobleemid noorte seas ning jäävad sageli õigeaegse tähelepanuta. Reeglina need siiski iseenesest üle ei lähe, kuid on sobiliku sekkumise korral kenasti leevendatavad ja ravitavad.

TEISMELISE AJU

Inimese isiksus kujuneb täielikult välja alles 25–30. eluaastaks – enne seda katsetavad inimesed erinevaid olemise ja käitumise viise, et aru saada, kes nad siis tegelikult on. Inimese ajus toimuvad teismeeas suurejoonelised ümberkorraldustööd. Aju erinevad osad arenevad ka erineva kiirusega. Näiteks need, mis on seotud emotsioonide ja tahtmistega kujunevad varem. Aju osad, mille ülesandeks on tegutsemist planeerida, reguleerida ja juhtida on noorukil alles valmimisjärgus. Seetõttu on tegu põneva ja väga olulise arengufaasiga, mil toimub rohkesti muutusi – need võivad aga võtta nii eluks kasuliku kui ka keerulisemaks muutva suuna.

Teismelise jaoks võib olla päris tavaline, et tujud vahelduvad täiskasvanu jaoks hoomamatu kiirusega. Muutlikud on meeleolud ja kasvanud ärevuse tase. Normaalne ja samas vajalik on ka see, et otsitakse omasuguste ja -vanuste seltsi, katsetatakse erinevate riietusstiilidega või välimuse muutmisega. Vanemate ja õpetajate suhtes ollakse aga trotslik või vähese koostöövalmidusega. Reaalsus, mille tingib nii meie ühiskond kui ka teismelise aju, on see, et puututakse lisaks kokku mõnuainetega. Teismelise aju paneb teda vahel päris ohtlikesse või hirmutavatesse olukordadesse.

ISESEISVUMISEST JA OOTUSTE SEADMISEST

Suureks saamise üheks osaks on uued ootused inimese suhtes. Vanemad loodavad, et üsnagi täiskasvanu väljanägemisega noor käitub vastavalt – mõistlikult, ettenägelikult, iseseisvalt. Iseseisvus ja perest eraldumine ongi noore inimese arenguline ülesanne ning uued on ka ootused, mis on seatud enda suhtes. Kuna areng toimub samm-sammult, võib vahel olla keeruline aru saada, milline iseseisvuse tase on hetkel paras. Seetõttu võivad ootused olla ka ebarealistlikud.

Iseseisvumine on noore ja teda ümbritsevate lähedaste vaheline protsess, mis toimub kui keerukas tants. Noor saab sammu edasi astuda vaid siis, kui vanemad astuvad sammu tagasi – see tähendab, et loovad edasiminekuks sobiliku õhustiku.

NOORED JA ÄREVUS

Muutused ja ebakindlus on üks loogiline ärevuse põhjustaja. Ärevus on keha ja meele normaalne reaktsioon reaalsele või tajutud ohuolukorrale. Potentsiaalselt on kõik uus meile teataval määral ohtlik ning ärevusreaktsioon seega vältimatu. Kui aga ärevus jääb püsima, on väga tugev, isegi halvav, võib tegu olla seisundiga, mis elu oluliselt häirima hakkab.

Kui noore inimese jaoks on erakordselt oluline kuhugi kuulumine, teiste heakskiit ja aktsepteerimine, siis on selge ka see, et just suhtlemise ja suhetega seotud olukorrad võivad tunduda ohtlikud. Oht äratõugatud või väljanaerdud saada on inimese kui sotsiaalse olendi jaoks väga hirmutav. Sotsiaalärevus või sotsiaalfoobia võivad inimese elu häirida sellisel määral, et ta ohu vältimiseks tõmbub igasugustest kontaktidest tagasi või suudab suhelda ainult mõne kindla ja usaldusväärse inimesega, või siis teeb seda sootuks läbi interneti kaitsva seina. Elu jooksul õpime viise, kuidas sotsiaalärevusega toime tulla, kuid kindlasti on see enesejuhtimistehnikate ning psühhoteraapia abil üsnagi hästi leevendatav seisund. Ärevusega toimetuleku õppimine võiks olla sama väärtuslik ja iseenesestmõistetav kui emakeele omandamine.

Ärevus võib seostuda erinevate olukordadega – näiteks tervise, tugevate ärevusehoogude, mõne olendi või tegevusega, näiteks koerte või lendamisega. Vahel on ärevus ka n-ö vabalt lainetav seisund, kus mure või hirm võib seostuda ükskõik millise ohtlikuna näiva asjaoluga.

Mõningane ärevus võib olla aktiveeriva ja motiveeriva toimega, kuid selge on see, et kui me elus midagi ärevuse tõttu tegemata jätma hakkame, siis oleks põhjust kõrvaldada ärevus, mitte toetavad suhted või arendavad tegevused.

KUIDAS DEPRESSIOONIS NOOR END TUNNEB?

Depressiooni nõiaringi sattunud noor on üsna passiivne ning ta tõepoolest ei taha ega suuda nii palju kui varem. Ta hoidub positiivsetest sotsiaalsetest kontaktidest ning tõenäoliselt liigub vähem. Tõsise depressiooniseisundi korral ei saa noor vajalikku energiat ei toidust ega ka unest. Tema tegutsemisvõimekus on pöördvõrdelises suhtes enesehinnanguga – kui ta teeb vähem, siis ei saa ta ka tunnustust ei iseendalt ega teistelt. Seetõttu on depressioonis inimese enesehinnang alanenud ning vajab turgutust.

Nõiaringi osaks on nii negatiivsed mõtted kui ka tunded enda, teiste ja maailma suhtes. Tavalised on enesesüüdistusmõtted, kahtlused, enese halvustamine ja väärtusetuse tunne. Ka sisemine tunne on sellele vastav – kurbus, vahel viha või tunnete tuimus annavad valdava emotsionaalse tooni ka igapäevaelule. Palju mõtiskletakse mineviku halvana tajutud sündmuste üle ning sageli lisanduvad sellele ärevad hirmumõtted tuleviku suhtes.

Tulevikku tajutakse tumeda ja perspektiivituna, seal on keerukas midagi head ja lootusrikast kohata. Tervetele inimestele on üldiselt omane loota, et kunagi lähevad asjad paremaks ja oma fantaasiates põhjalikult sobrades leitakse pea alati midagi, mida oodata. Depressiooniseisundis on selliste positiivset tulevikku joonistavate piltide leidmine keeruline ettevõtmine. Lootusetuse tunne on seetõttu üks ohtlikumaid ja seda seostatakse ka kõrgenenud suitsiidiriskiga. Oluliseks depressiooni iseloomustavaks emotsiooniks on ka üksildustunne.

Nii ärevushäirete kui ka depressiooniga on oluline võimalikult varakult tegeleda. Sama käib teiste levinumate probleemide, nagu näiteks söömishäirete või aktiivsus- ja tähelepanuhäire kohta. Reeglina märkame oma lähedaste või ka enda muutunud käitumist küll, kuid loodame, et probleem läheb ise üle – kardame, et tegemist on liialt keeruka olukorraga ega tea, kuidas läheneda või mida öelda ja teha.

Julgustaksin vaimse tervise hoidmise ja võimalike probleemide kohta lisainfot otsima. Psüühikaprobleemide puhul on võimalik sekkuda erinevate vahenditega nagu psühhoteraapia, ravimid, eneseabivahendid ning selliselt saab elu taas mõnusaks muuta.

Parem teadlikkus on esimene samm! Julgustan kindlasti noortega vaimsest tervisest vestlema, sest vahel võib abi olla juba sellestki, kui inimene saab aru, et teda on märgatud ning keegi tunneb siirast huvi selle vastu, kuidas tal läheb.

Teksti autor kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa (2016, 18 märts). Kättesaadav http://www.noortegija.ee/noorte-vaimne-tervis/