Kuidas sa ennast tunned? Milline on sinu meeleolu? Need on küsimused, millele vastates peegeldub meie heaolu. On võimatu olla rõõmus ja rahul, kui kõik pole korras. Rahuldamata vajadustega lapse tunneb juba neid küsimusi küsimatagi ära kergest ärrituvusest, kurjast pilgust, mossis näost. Lapsed ei oska aga alati enda rahuldamata vajadusi sõnadesse panna ja seetõttu vaja- vad nad täiskasvanute abi, et enda rahuldamata vajaduste seisust ka ise täpsemini teadlikuks saada. Kui põhjus on õngekonksuga tunnete- ja mõtetemerest kinni püütud, siis võib juba julgelt öelda, et rõõm on lähemal, kui ta varem oli.

Tihtilugu juhtub, et laste tunnete- ja mõtetemeri ei ole selge ning pärlite ja aardelaegaste leidmine sellest sogasest ning tormisest veest tundub võimatu. Oluline on, et meie, täiskasvanud, teaksime, et tormi möödudes tulevad laste aarded jälle nähtavale. Lapse murest võib mõtiskleda kui tormist, mis tingimuste muutudes rahuneb või võtab hoopis hoogu juurde. Laste tunnete- ja mõtetemeres tekib torm, kui lapse vajadused on rahuldamata või kui laps kogeb ebameeldivusi, mille eest ta ise ei oska end kaitsta. Torm raputab põõsaid, lõgistab akent, viib mütsi peast, keerutab tolmu üles. Ja seda kõike teevad kujund- likult meie lapsed, kui nende tunnete- ja mõtetemeres valitseb torm.

Meie, täiskasvanud, peame eelkõige olema lastele eeskujuks ja õpetama neile, kuidas oma vajadusi rahuldada. Täiskasvanud inimene teab, et tema ise vastutab oma vajaduste rahuldamise eest, ja ta ei jää lootma teistele, et nood tema vajadusi rahuldaksid või tema soove mõtteist loeksid. Aga lapsed on just sellises olukorras, kus täiskasvanud seisavad head selle eest, et laste vajadused ja soovid saaksid kõigepealt märgatuks ning seejärel rahuldatuks. Kui täiskasvanud aitavad lastel sisepingest vabaneda neid kuulates, mõistes ning lahendustele suunates, siis loob see eelduse, et laps õpib, kuidas ise selle saputava tormiga edukalt toime tulla. Täiskasvanuna saame lapse sisepinget märgates tema poole pöörduda näiteks nentides: „Mulle näib, et sa oled millegi pärast mures,“ või verbaliseerides märkamist: „Sa paistad mulle mõtlikuna. Tea, et kui sa soovid mil- lestki rääkida, siis olen sinu jaoks olemas.“

Kahjuks aga kuuleb siit ja sealt, et ka täiskasvanud ise on pahuksis oma stressijuhtimise ja rahuldamata vajadustega. Kui meil, täiskasvanutel, on oskused nende olukordadega toimetulekus kehvavõitu, on ka meie lastel raske neid oskusi õppida. Sama oluline kui lugemis- ja kirjutamisoskuse õppimine, on õppida, kuidas teadlikult maandada stressi ja vältida ülearuseid pingeid. Tavaliselt saab lapsega tema stressist rääkida paralleelselt mõnd meeldivat tegevust tehes, näiteks mängides, meisterdades või õues jalutades, kus samal ajal õpetatakse lapsele ka oma muret jagama ja meeldiva tegevuse abil pingeseisundit vähendama.

Mida saab siis laste murede korral ette võtta? Kahjuks ei ole siin ühtset algoritmi, mida soovitada, vaid pigem kehtib Fjodor Dostojevski ütlus, et iga inimene on saladus. Esmatähtis on märkamine ning selle baasilt on juba võimalik palju ära teha hoolivust ja austust sisaldava positiivse suhtumisega. Täiskasvanuna kandkem hingesopis teadmist, et igas tormises meres on olemas selle pärlid ja aarded ning et on olemas õngekonks, mis aitab meil laste tunnete- ja mõtetemerest sisepinge põhjuse kinni püüda. Kui keegi jääb tormis hätta selle õngekonksu leidmisega, siis koolis on olemas psühholoogid, kelle poole võib julgelt pöörduda.

Teksti autor psühholoog Anneliis Tali (märts, 2015). Kättesaadav https://www.rae.ee/documents/823250/5965307/
RS_2015_marts.pdf/439bcaf6-1793-4dfa-a1ae-182b160777af