Geenid mõjutavad inimese haridusedu muude teguritega võrreldes nii palju rohkem, et tegelikult pole vahet, missuguses koolis käia või millises kodus üles kasvada, ütleb üks maailma olulisemaid geenimõju uurijaid Robert Plomin. Tema uuringud kaksikutega näitavad lausa, et geenid mõjutavad intelligentsust rohkem kui 50 protsendi ulatuses. Seega peaksid Plomini arvates lapsevanemad võsukeste kasvatamisel üle muretsemise asemel vabamalt võtma: võimet last suuresti mõjutada neil nagunii ei ole.

– Te olete viimasel ajal rääkinud väga palju sellest, et peaksime personaalmeditsiini tüüpi lähenemist üle viima haridusse: geenide järgi näeksime kohe laste nõrkusi ja tugevusi ning saaksime keskkonda vastavalt geenidele kohandada. Kas see kusagil ka juba praktikas nii toimub?

Kogemata, aga jah. Aastaid tagasi teatati USAs lugemisraskustega seotud geeni avastamisest. Üks lapsevanem lasigi selle peale oma lapse genotüüpi uurida, et sealt tuleks välja, et lapsel on see geen olemas.

Miks ta seda tegi? Neil oli vaja eraõpetajat, ent nad ei mahtunud «lugemispuude» kasti, et riik õpetaja palkamist toetaks ning nad üritasid geeniga probleemi tõestada. Sisuliselt oli see kõik vale, sest hiljem selgus, et see geen ei pruukinud üldsegi lugemisraskustega seotud olla. Aga enne kui keegi seda üldse mõistis, tõmmati neilt lapsevanematelt nagunii pidurid maha, sest neile selgitati, et küsimus ei saa olla ühes geenis ja see on rumal lähenemine.

Aga sellest hoolimata testivad lapsevanemad laste geene koguaeg, sest seda teenust pakkuvaid firmasid on üha rohkem ja rohkem. Seetõttu vajamegi me praegu geenide üle arutelu. Seda enam, et kui asi ongi ühe geeniga seotud haigustes, siis on sellest kasu ja ühe geeniga seotud haiguste puhul hakkavad ka seadusandlus ja reeglid järele jõudma. Aga hariduses ei ole see nii, sest olulised on väga paljud, sajad ja tuhanded geenid ning efekt ei pruugi olla nii suur, et see rolli mängima hakkaks. Me ei saa seda ette öelda.

Vanemad muretsevad aga eelkõige just käitumuslike aspektide pärast, mis käivad teise kategooriasse, kus on jutt sadadest ja tuhandetest geenidest. Vanemad tahavad meeleheitlikult, et nende lastel elus ja koolis hästi läheks, et neil oleks head hinded, et nad teeks häid valikuid ja nad suudaks probleemidest hoiduda. Nii on lapsevanemate hulgas meie uuringute vastu väga suur huvi, aga me peame nad maha rahustama, sest teaduse mõttes teeme muidugi fantastilisi edusamme, aga need ei ole tavaelu praktikaks veel valmis. Selge on aga see, et see jõuab tavaellu enne, kui selleks valmis oleme. Seal on tõeline metsik lääs ja see on halb.

– Seda enam, et vanemad käituvad juba enne geeniuuringuid mõnikord päris hullult…

Täpselt! Vanemad panevad maja panti, et lapsed teatud koolidesse saata, samas kui tõendid koolide mõju kohta ei ole üldse tugevad! Kui sul on haritud, hästi hakkamasaavad vanemad, siis tõenäoliselt läheb sul samamoodi, aga kui palju panustas sellesse kool? Imevähe. Seetõttu võiks koolile kulutatud tuhanded panka panna ja lapsele anda siis, kui ta kooli lõpetab. See on mitu korda parem eduennustaja.

– Teie uuritud kaksikud on sündinud aastatel 1994–1996. Kui võrdlete oma tulemusi varasemate kaksikuteuuringutega üle maailma, kas geenide roll on alati sama või võib see ajast ja asukohast lähtuvalt muutuda?

Geenide mõju suurus ei ole sama püsiv nagu valguskiirus. Geenide mõju võib väheneda, ja veel enam, seda saab ette ennustada. Kui haridus muutus kättesaadavamaks, hakkas keskkonna mõju muutuma vähem olulisemaks ja geenid muutusid määravamaks: kui muudad keskkonna võrdsemaks, jäävad geenierinevused alles ja need hakkavad rohkem rolli mängima. Hoolimata loogikast arvavad inimesed sageli vastupidist.

Kui jõuda selleni, mida te küsisite, siis selle kohta ei ole palju teaduslikke tõendeid, sest geeniuuringuid on tehtud alles 40–50 aastat. Sel ajal on hariduses aga väga palju muutunud ning enamikus lääne riikides on haridus kättesaadavam. Et aga uuringuid, ja eriti suuremahulisi uuringuid on vähe, siis andmeid suurte muutuste kohta meil ei ole.

Siiski saame välja tuua paar teadusartiklit, kus vaadati erinevaid riike. Näiteks USAs ja Austraalias on väga detsentraliseeritud haridussüsteem, seevastu Suurbritannia on riik, kus kõik on riigi poolt ette määratud ja paindlikkust on vähe. Mis te arvate, kummas süsteemis geenid rohkem rolli mängivad? Viimases, täpselt! Aga ka neisse uuringutesse tuleb veel ettevaatlikult suhtuda, sest seal ei ole valimid väga suured, kuid järelduste tegemiseks on vaja palju uuringuid ja tuhandeid kaksikuid.

Aga selge on see, et kui muudame keskkonda, siis geenide mõju muutub, aga mingi piirini. Sest hoolimata kultuurilistest erinevustest on geenid olulised nii Londonis kui ka India maapiirkondades. See on asi, mis mind üllatas.

– Te olete geene uurinud 40 aastat. Sel ajal on geenitehnoloogia revolutsiooniliselt muutunud. Mis on kõige olulisem asi, mille puhul olete pidanud oma erialal meelt muutma?

Kui ma 1970. aastatel psühholoogiaõpingutega alustasin, ei rääkinud geneetikast mitte keegi. Näiteks usuti, et skisofreeniat põhjustas ema käitumine lapse varastel eluaastatel, kuni ühel hetkel ütlesid psühhiaatrid, et äkki on asi ka mõnes bioloogilises teguris ja geenid võivad siin määravad olla. Geeniuuringute vastu oli alguses väga palju viha.

Aga esimene asi, mille suhtes pidin ümber mõtlema, oli geenide mõju suurus: olin kindel, et mõju on olemas, aga ma ei uskunud kunagi, et see on nii tohutult suur ja et me räägime suuremast osast erinevustest, mis mõjutavad seda, miks mõni laps koolis teistest paremini või halvemini hakkama saab.

Kui sa suudad käitumisteadustes ära seletada viis protsenti, siis see on juba suur asi – aga 50 protsenti (nii suurt geenide mõju näitas Plomini viimane uuring koolieksamite kohta – toim) on erakordne. Poiste ja tüdrukute erinevustest nii koolis kui ka hilisemas elus räägitakse koguaeg, aga sugu seletab ära vaid ühe protsendi!

Teine oluline leid on keskkonnamõju vähesus. Geeniuuringutega alustades arvasin mina ja arvasid ka kõik teised, et keskkonna mõju, eesotsas vanemate ja pere mõjuga, on väga suur. Ja ongi, aga ainult lapsepõlves, sest pärast teismeiga kaob see mõju täielikult ära – adopteeritud laste uuringud näitavad väga hästi, kuidas 20 aasta pärast ei ole vahet, missuguses kodus üles kasvati.

Kõige suurem pettumus on minu jaoks olnud aga see, et juba pärast 20 aastat teadustööd pidanuks olema piisavalt tõendeid, et geenid on olulised ja me saame tegelema hakata uute, põnevamate küsimustega, aga ei, seda ei usutud ja tegelesime ikka geenide otsimisega. Arvestades tollast geenitehnoloogiat võttis see tohutut aega ja meeletut käsitööd – praegu käib sama asi mitu korda kiiremini, see oli mõttetu ajaraisk.

Nüüd lõpuks oleme jõudnud sinna, kus geene leitakse ükshaaval üles ning inimesed hakkavad uskuma, et me räägime paari geeni asemel tuhandetest geenidest, mis on määravad. Seda enam, et osale inimestele mõjuvad teatud geenivariandid tugevamalt, teistele nõrgemalt. Nii on väga palju geene, millel on kõigil väga väike mõju. Ometigi üritavad paljud neuroloogid siiani leida ühte geeni, mis mõjutaks mentaalseid haigusi või õppimisvõimet: aga ma ei usu, et see on tõenäoline, sest molekulaargeneetika näitab midagi muud.

– Teie uuritud kaksikud hakkavad suureks kasvama ja muidugi uurite te nende haridust edasi, aga millistes teistes valdkondades seda kaksikutelt kogutud andmestikku kasutada saab?

Et nad on sündinud 1994., 1995. ja 1996. aastal, siis nad on nüüd 19-, 21- ja 22-aastased. Edasi keskendumegi täiskasvanuea arenguaastatele ehk 20.–30. eluaastatele. See on ääretult põnev, sest seda perioodi ei ole niiviisi uuritud. Neid aastaid on eraldi etapina hakatud käsitlema alles hiljuti.

Varem lõpetasid noored kooli, läksid tööle, võtsid naise ja said lapse – nüüd on see aga ebatüüpiline areng, sest varatäiskasvanud vahetavad sageli tööd ja ameteid, nad elavad erinevates riikides, nad on enne abiellumist mitmes erinevas suhtes, mõni saab väljaspool kooselu lapse jne. Ja sel võib olla olulisi efekte, nii positiivseid kui ka negatiivseid.

Me hakkame seda uurima ja ka seda, missugune mõju on siin geneetikal ja keskkonnal ning millest nende valikud lähtuvad ja mida need kaasa toovad. Ma olen nii õnnelik, et me saame pärast nii palju aastaid geene korralikult uurida.

– Samas on geneetika ikka veel nii tundlik teema, alustades inimeste hirmudest eugeenika ees ja lõpetades sellega, et skeptikud ütlevad, hea küll, te leidsite geenid, aga need seletavad ikkagi nii vähe, et mis kasu neist siis on? Missugune kriitika on teie meelest kõige enam põhjendatud ja missuguseid tulemusi te vajaksite, et kriitikuid ümber veenda.

Inimesi hirmutavad nende uuringute võimalikud tagajärjed. Peljatakse, et geenide teadmine toob kaasa sildistamise, et üks laps on nõrgem kui teine. Aga minu meelest on siin positiivset palju rohkem.

Meditsiin liigub selgelt personaalmeditsiini poole, sama peaks toimuma ka hariduses. Võtame näiteks lugemisraskused. Miks oodata nendega tegelemisega kuni kooliminekuni, kui saaksime sekkuda kohe alguses? Tulemused näitavad, et kui näiteks rääkimise arengut suunata, siis on ka lugemise areng hiljem parem. Teisalt ei ole need sekkumised lihtsad ega odavad ja seda on võimatu kõigile kohandada. Aga kui kohe alguses suure riskiga lapsed välja selgitada, siis saaks nende puhul seda teha.

Teine kriitika on tõesti see, et geenid ei seleta väga suurt osa, aga ütelge mõni muu faktor, mis seletab rohkem? Seda ei ole. Nagu enne mainisin, siis seletavad sugude erinevused ära vaid ühe protsendi.

Võtame näiteks lastele ettelugemise. Me oleme näidanud, et ka seal on geneetiline mõju: lugemist armastavad vanemad loevad suurema tõenäosusega oma lastele ette ja neil on lapsed, kellele meeldib, et neile ette loetakse. Mul on pojapoeg, kelle õde armastab lugemist üle kõige, samas ei saa poissi raamatu lähedalegi ja ta jookseb palju parema meelega ringi. Aga neil on samad vanemad ja sama keskkond.

Hariduse juures hämmastab mind, et just see on sageli viimane geneetika vastu seisev bastion. See on hämmastav, sest kui sa õpetad 30 last, siis ei saa mitte märgata, et osa lapsi jõuab kiiremini edasi kui teised ja et seal võib olla mängus geneetiline komponent. Osa õpetajaid saab sellest aru, ent poliitikatasandil ei võeta seda arvesse ja nad ei taha sellest kuulda. Seetõttu on mul hea meel selliseid intervjuusid teha, et haridus ja geneetika ilma paanikata ühte konteksti panna. Et me erinevusi ära tunneksime ja neid austaksime.

Praegune poliitika on aga vastupidine: kui laps lugemist selgeks ei saa, siis on see kooli või vanemate tegemata töö. Aga on oluline mõista, et mõnikord on see lihtsalt bioloogiline küsimus. Ka mu pojapojal olid lugemisraskused ja me hakkasime sellega kohe alguses väga tugevalt tegelema ning poiss loeb nüüd hästi.

On oluline aru saada, et osa lapsi vajabki kohe alguses palju abi. Erakordselt andekaid lapsi on peaaegu võimatu edus takistada, ent alumine ots vajab abi. Ja osa inimesi ütleb, et õpetajad teavad seda, ent palju praktikat näitab, et see ei ole nii ilmselge. DNA on aga hea tõend, mis aitab õpetajaid veenda.

– Geneetika puhul on ka palju valearusaamu. Inimesed küsivad, et kui geenid nii suurt rolli mängivad, kas me siis saaksime teha õigete geenidega ülitaibukaid, ühiskonnale kasulikke superbeebisid?

Ära iial ütle iial, ent ma usun, et seda niipea ei juhtu. Me saame sellest rääkida siis, kui jutt käib ühe geeni mõjuga haigustest või muutustest. Aga õpivõimekus ja intelligents on asi, mida mõjutavad tuhanded geenid ja siin ma lihtsalt ei näe seda juhtumas.

Samal ajal teevad vanemad ulmelisi asju, et nende lastel oleks väiksemgi eelis. Nii loodaksin ma, et vanemad austaks geneetilisi erinevusi ja rahuneks veidike maha ning mõistaks, et neil ei ole tegelikult oma laste tuleviku üle suurt kontrolli. Mis ei tähenda muidugi, et nad peaksid täielikult alla andma, aga pigem tuleks lastest rohkem rõõmu tunda ja vähem muretseda ning üle saada mõtlemisest, et iga väikene otsus mõjutab nende laste elu. Pigem nautige lapsi.

– Kas ja kuidas on teie teadmised geneetikast mõjutanud seda, kuidas te ise oma lapsi- ja lapselapsi kasvatasite?

Osaliselt kindlasti. See on tekitanud suhtumise, et laste puhul on väga oluline aru saada nende «isudest»: et kui nad on milleski andekad, siis neil on ka selle järele isu. Ma olen kohanud lapsi, kes tõsiselt matemaatikat armastavad, need matemaatikageeniused naljatavad matemaatiliselt ja nad näevad matemaatilist und, sest nad lihtsalt armastavad matemaatikat. Neil on matemaatika järele isu. Ja see on asi, mida olen üritanud oma lastes üles leida, pakkudes neile võimalikult palju kogemusi, et nad saaksid aru, mille järele neil isu on.

Robert Plomini uuringud näitavad, et intelligents on umbes 40–50 protsendi ulatuses pärilik. Eestis peetud ettekandes viitas ta erinevatele uuringutele, mis tõestavad, et DNA üksi seletab ära, miks me teatud moodi käitume.

Seda näitas ka hiljuti ajakirjas Nature avaldatud uuring, mille järgi mõjutavad geenid haridustee pikkust ligi 20 protsendi ulatuses. Plomini enda uuringud briti laste eksamitulemuste analüüsimisel näitasid, et geenid ennustasid edu ligi 50–60 protsendi ulatuses. Rohkem mängisid geenid rolli just reaal-ja loodusteadustes. Sealjuures ei ole küsimus vaid päritud IQs, vaid ka teistes pärilikes omadustes nagu uudishimu, meelekindlus ja mälu.

Kes on Robert Plomin?

Ameeriklane Robert Plomin on Londoni Kuningliku Kolledži psühholoog, kes sai tuntuks kaksikutel tehtud geeniuuringutega. Plominit loetakse teadusajaloo saja kõige olulisema psühholoogi sekka.

Teksti autor teadustoimetaja Riin Aljas (21 juuni, 2016). Kättesaadav http://m.postimees.ee/
v2/section/679/3739685