Meil on ühiskonnas palju ameteid – näiteks koristajad, parkimiskontrolörid, postiljonid, kassapidajad ja köögitädid –, millest justkui mööda vaatame.

Ühed sellised ametimehed ja -naised, kes ühiskonnas sageli teenimatult varju jäävad, on turvatöötajad. AS G4S Eesti valvedivisjoni direktor Villu Õun tuletab meelde, et turvatunne on demokraatliku ühiskonnaelu üheks oluliseks alustalaks.

Õuna sõnul võetakse igapäevaelus iseenesestmõistetavana, et meie turvalisust tagavad inimesed on kusagil olemas.

«Loomulikult peabki nii olema, et inimene tunnetab turvameeste, nagu ka politseinike ja päästjate, vajalikkust vaid siis, kui jama on käes. Kuid ka ilma hädaolukorrata on oluline teadvustada, et need inimesed on meie ümber olemas,» räägib ta.

Rahuliku une tagajad

Nii näiteks tagab paljude inimeste rahuliku ööune võimalus panna eluruum elektroonilise valve alla. Kuid valvedivisjoni juhi sõnul ununeb selle juures pahatihti nende inimeste panus, tänu kellele saame öösel rahulikult magada. Või ka näiteks muudes olukordades, kus eeldame isiklikku turvatunnet – kauplustes, kaubanduskeskustes, suurüritustel.

«Kui tihti me teadvustame, et selle turvatunde taga on konkreetsed inimesed, kes häire korral appi tulevad? Inimesed, kelle töö tulemuseks on tuhanded tabatud poevargad, kes tagavad turvalise olemise avalikes randades, lennujaamades, ostumekades. Need on varju jäävad inimesed, kõnekeeles «turvad». Tihtipeale on sellele ametile lisatud veel ka mõni põlastav epiteet,» ütleb Õun.

Tal on alles eelmisest kuust võtta värsked juhtumid, kus turvafirmade töötajate sekkumise tulemusel päästeti inimelud. Detsembri alguses elustas turvamees Tallinnas kaubanduskeskuses ootamatult kokku kukkunud inimest kuni kiirabi saabumiseni ning vahetult jõulupühade eel tõmbas kohalekutsutud patrull Lõuna-Eestis tiiki kukkunud uppumisohus inimese veest välja.

Turvatöötajate palk pole tõesti ülemäära kõrge, kuid töötasu tõstmiseks pelgalt tööandja heast soovist ei piisa – palgataset mõjutab ka ühiskonna suhtumine tervikuna. Hoiak, mille kohaselt «turvaks» minnakse vaid juhul, kui muud uksed mingil põhjusel ei avane, sellele kaasa ei aita.

Olles ise aastaid turvavaldkonnas töötanud, saab Õun kindlalt väita, et eelnev arvamus on lühinägelik. Arvestama peab näiteks, et sageli on turvatöötaja ameti valimise põhjuseks paindlikkus nii tööajas kui ka koormuses ning võimalus mitte tööd koju kaasa võtta.

Müüjaameti plussid

Kaupmeeste liidu tegevjuhi Marika Merilai sõnul pole müüjate maine kuigi kõrge, sest sageli ei teata, mis on selle ameti taga. Oma arvamus kujundatakse sageli mõne negatiivse kogemuse põhjal, samas jääb positiivne tähelepanuta või suhtutakse sellesse endastmõistetavalt.

Kaubanduses on vajadus töökäte järele suhteliselt suur ja see probleem paistab silma. Müüjana töötab 25 000 inimest ning kui keegi jääb lapsega koju, pensionile, läheb edasi õppima või vahetab elukohta, on raske uut töötajat leida. Samas on jaekaubandus suur tööandja ja uute töökohtade looja ehk siis paljudele inimestele võimaluse pakkuja.

«Kahjuks on ka paljudes kodudes levinud hoiak, et müüjaamet tõmbab kriipsu peale noore edasisele karjäärile ning parem on teha mitte midagi kui kaupluses töötada. Sageli tuuakse selle teema puhul ka näiteks madalad palgad,» räägib Merilai.

«Lähtuma peaks aga sellest, et Eestis kokku on keskmise või sellest väiksema palgaga töötajaid 70 protsenti, nende hulka kuuluvad ka müüjad. Liiatigi on müüjate palgaskaala erinev vastavalt ettevõtte profiilile, omanikule ja töö intensiivsusele. Pealegi on veel palju muid tegureid, millega kaupluste töötajaid motiveeritakse,» selgitab ta.

Merilai on seda meelt, et ka kaubandusettevõtete juhtidel ja töötajatel on müüja elukutse maine tõstmisel suur roll.

«Siin saame palju kaasa aida­ta meie kõik – kaasa arvatud ajakirjandus, poliitikud ja arvamusliidrid. Pole vaja rääkida ainult negatiivsest, kus lood põhinevad emotsioonidel, mitte faktidel,» lausub ta.

«Mujal riikides ei nähta müüja ja teenindaja ametis viimast võimalust, vaid tegemist on igati auväärse ja väärtusliku ametiga, mis vajalik kõigile,» ütleb ta.

«Kindlasti tasuks mõelda paljudel, kes on jõudnud oma elu pöördepunkti, kus tuleb langetada valik edasise suhtes, et tuleb kasuks, kui sul on müüja-klienditeenindajana töötamise kogemus. Peale selle, et teenindajana on võimalik lihvida oma sotsiaalseid oskuseid, õpid sa tegema mitut asja samal ajal ja saad kokkuvõttes väga hea koolituse oma karjääri jätkamiseks ükskõik millises valdkonnas,» paneb ta noortele südamele.

Kirjakandja tervislik töö

Eesti Posti personaliosakonna juhi Kadi Tamkõrve sõnul on ka kirjakandja amet väärikas ja pika ajalooga amet, mida au ja uhkusega peetakse.

«Kuigi kirjakandja peab oma tööd tegema iga ilmaga ning sageli pole koerad tema suurimad sõbrad, on sellel tööl võrreldes teiste ametitega mitmeid eeliseid. Paljud meie kirjakandjad väärtustavad just seda, et nad ei pea pikka päeva kontoris arvuti taga istuma,» vahendab ta.

«Hoolitseme selle eest, et õues töötamine oleks võimalikult mugav, pakkudes tööriideid, talvisel ajal jäätõkiseid ja muid isikukaitsevahendeid. Töögraafik on kirjakandjal paindlik ning sageli on juba lõunaks saadetised laiali kantud, mis võimaldab töö ja isikliku elu tasakaalu hoida,» kirjeldab ta.

Nii mõnigi tudeng töötab kirjakandjana, sest nii jääb piisavalt aega keskenduda õpingutele. Kuigi kirjakandja amet ei kuulu kõrgelt tasustatud ametikohtade hulka – palk on miinimumist vaid pisut kõrgem –, on tegemist olulise ametikohaga.

«Vaadates, kuidas e-kaubanduse mahud tõusevad ning Eesti elanikud tellivad üha rohkem kaupa internetist, muutuvad töötajad, kes toimetavad inimesteni oodatud saadetisi, üha väärtuslikumaks,» lausub Tamkõrv.

Teksti autor toimetaja Sirje Niitra (2 veebruar, 2014).
Kättesaadav http://tarbija24.postimees.ee/v2/2682668/alahinnatud-ja-alamakstud-toeoetegijad